Igal aastal joostakse üle maailma sadu ja sadu maratone. Maratone joostakse jääväljadel ja joostakse kõrbedes, joostakse miljonilinnades ja joostakse väikestes külades, joostakse lauskmaal ja joostakse mägedes. Ilmselt võib neid toimumiskoha eripärasusi siia üles lugema jäädagi. Ja ometi on need kõik eripärased maratonid ju saanud kuskilt alguse.

Ilmselt mäletavad meist paljud oma lapsepõlvest lugu, kuidas üks Kreeka sõdur jooksis u. 490 e.Kr Marathoni lahinguplatsilt Ateenasse, et pärslaste üle saavutatud võiduteade kuningale viia ja jõudes selle edastada, ta ka koheselt surnult kokku varises. Kuigi ajaloolastel on siin eriarvamusi ja on ka versioon, et jooks toimus hoopis Spartasse ja hoopis enne pärslastega lahingut, et kutsuda sealt abivägesid- aga ikkagi on just see Pheidippidese legend see, mis pani aluse maratonijooksule ja mis meelitab jooksjad üle 2500 aasta hiljem taas Kreekasse, et läbida see sama teekond – Marathonist Ateenasse. 

Võtsin siis minagi plaani joosta maratoni sünniradadel ning osaleda ainulaadsel ja pühal Ateena klassikalisel maratonil (Athens Authentic Marathon). Ateena klassikaline maraton toimub novembris (see aasta siis 11.november) aga regatud sai juba kevadel. Mingit Londoni ja Berliini laadset loositralli siin ei toimu ning regamine on lihtne ja ehmatavalt odav. 

Osavõtutasu oli vaid 30 EUR (tõsi, soovi korral on võimalik ka erinevate lisadega kallimaid pakette osta). Selle raha eest ei saa isegi enamikule Eesti jooksudele. Ja kui võrrelda teiste suurte linnamaratonide ja Ironman´i sarja 500 euroste osavõtutasudega, siis tekitab imestust, kuidas see võimalik on. Aga on. Kui kaua? Eks näis. Arvestades jooksu ajaloolist taustalugu ja maratonijooksjate suurt soovi joosta otse pühamus (Ateena klassikaline maraton on valitud maailma maratonide TOP 10-sse) – siis esimest korda Ateena maratoni ajaloos müüdi kõik maratoni stardikohad välja (ca 19 000). Kogu üritusel on jooksjaid muidugi rohkem (ca 55 000), sest samal päeval toimuvad Ateenas ka 5 ja 10 km jooksud.

Saabusin Ateenasse neljapäeval s.t 3 päeva enne maratoni. Otsustasin kohe maratoni EXPO-lt läbi hüpata ning võistlusnumbri ära tuua. EXPO asus kesklinnast natuke eemal mere ääres aga igati lihtsalt ligipääsetav metroo ja trammiga. EXPO oli nagu EXPO ikka –esindatud pea kõik tuntumad jooksujalatsid ja- riided, sporditoidud jm pudi-padi. Ostsin spordigeelid ja lendlesin Ateenaga tutvuma. Viisin asjad hotelli ära ja sukeldusin arhitektuuri. Teadsin küll oma kogemustest, et käimisega ja jalgade koormamisega peaks olema veidi ettevaatlikum, sest jalgu on vaja ka maratonirajal. Mäletan, et paar aastat tagasi Pariisi maratonil olid jalad tänu rohketele vaatamisväärsustele maratoni esimesel neljandikul nagu pakud. 

Aga kui sind ümbritsebki ainult ajalugu ja kultuur oma rohkes ilus – vedeleda ja laiselda? Ei, tänan- las olla nagu pakud aga näha saab ümbrust ainult siis - kui liigud. 

Natuke tegi mind ärevaks muidugi see, et parem jalalaba tegi haiget. Õigemini hakkas see lugu pihta juba Eestis. Päevake enne reisi tööle jalutades käis jalapöiast läbi mingi nõksatus. Ei osanud sellele väga tähelepanu pöörata aga millegipärast oskas see jalg just kõige valemal momendil haiget tegema hakata. Aga õnneks oli maratonipäevani veel paar päeva aega ja õnneks on Ateenas ka rohkelt apteeke – kinesioteip, külmageel ja Voltaren geel. Lubasin endale, et püüan jalga hoida ja ei koorma teda eriti. Õhtul aga avastasin telefoni sirvides, et olen ikkagi märkamatult kuskilt 28 000 sammu suutnud korjata. Pöid oli põletikus ja hakkas üha rohkem tunduma, et kui nii jätkan – teen Pheidippidest aga ilmselt kukun kokku juba poolel teel. Seepärast sõitsin järgmine päev väikesele laevakruiisile Kreeka saartele – ilm oli ilus ja päikest oli kamaluga. Nautisin ja püüdsin jalga säästa. Päike on küll tore aga südamest lootsin, et maratonipäeval poeb ta pilve taha tuttu. 

Päev enne maratoni nautisin taas linna, võrratut ilma ja Kreeka kööki ning mingi maratonieelse pastaralliga kaasa ei läinud – nii palju muud head ja paremat oli. Jalg oli ikkagi kehvake ja proovisin õhtul teha mõned jooksusammud. Üsna hirmutav oli mõelda, et lähen sellega homme rajale, mis ei ole just maailma mõnusaima profiiliga ja kus ootab mind ja tuhandeid teisi maratoonareid pea 12 kilomeetrine pidev tõus ja lõõskav päike! 

Otsustasin siiski tõelise Eesti mehena :-), et starti lähen igal juhul ja valin tempo vastavalt enesetundele ning kasvõi hambad ristis jõuan Ateena vanale olümpiastaadionile - spordipühamusse, kus juba madistati antiikajal ja mis ehitati üles taas esimesteks kaasaegseteks olümpiamängudeks. Nagu heal lapsel ikka, nii on ka sellel olümpiastaadionil mitu nime -  Panathenaic´i staadion aga ka Kallimarmaro ehk Marmorstaadion.  

Kuna Ateena maratoni start asub kuulsas Marathonis, mis on  Ateenast ca 40 kilomeetri kaugusel- siis transport oli korraldatud nii, et jooksjad viidi starti korraldajate bussidega (lausa ime aga ka see oli osavõtutasu sees). Kohale tuleb saada tohutu hulk jooksjaid (kuigi osad lähevad ka oma transpordiga, siis ikkagi tõenäoliselt kõvasti üle 10 000 läheb bussidega). Kiitus ja suur kummardus korraldajatele, sest kõik sujus nagu õlitatult. Kesklinnas oli paika pandud 6 kohta, kus startisid bussid (ajavahemikus 5.45-6.45) ja tundub uskumatu, et tavaliste reisibussidega veetigi see rahvas starti. Iga 2 minuti tagant startisid bussid ja kuidas see logistika korraldatud oli- ei saa siiani aru. Tõsi meenutas see kõik nagu busside Formula-1 võidusõitu. Kreeka bussijuhid olid raske jalaga ka ja bussis isegi läks väikeseks sõnasõjaks, kuna üks kuumavereline italiano leidis, et bussijuht pingutab gaasipedaaliga veidi üle. 

2 tundi stardini.

Igatahes kell 7 olime Marathonis. Jube külm oli, sest päike oli veel mägede taga peidus ja stardini veel 2 tundi aega. Aga ilus oli - taamal mäed ja oliivipuud. Tohutu rahvaste paabel. Osalejaid oli 110-st riigist ja kõik need maailmarändurid siblasid ringi ning milline tohutu hulk erinevate maratonide särke. Võimas! Pärast vaatasin huvipärast protokollist järgi, kas ka Kim Jong-un on oma esindajad maratonile saatnud aga ei olnud või jooksid nad siis maskeerituna mõne muu riigi all :-) 

Teipisin oma jalapöia ilusti kinni ja liikusin selles rahvamassis stardi suunas. Tee peal viskasin ka riiete koti DHL-i auto peale ning siis suundusin stardikoridori. Päike säras keset pilvitut taevast ja korraldajad lugesid erinevates keeltes hoiatusi – tarbige vett ja hoidke ennast. Ma võtsin sõnasabast kinni ja tarbisingi - kuna stardikoridoris läks pea tund, siis tähendas see muidugi seda, et juba teisel kilomeetril jooksti massiliselt oliivipuude sallu ja läks siis rahvusvaheliseks pissimiseks. Ma siis esindasin Eestit. Oli üsna ehmatav end nii vara metsapeatuselt leida, sest harilikult jooksen terve maratoni metsapeatuseta. Aga jah enne seda oli veel vande andmine, kus kõik jooksjad käsi taeva poole lubasid peajumal Zeus´ile ja võidujumalanna Nike´le ilmselt midagi ilusat. 

Ja kõmatas eliidile stardipauk - Keenia vennad läksid. Olin 5-ndas grupis ja mul tuli veel starti mõned minutid oodata aga peagi saime ka minema. Suur küsimärk oli mu jalg. Esimesed kilomeetrid väga rõõmsad polnud. Alustasin rahulikult ja lootsin, et kui end rahulikult soojaks jooksen, siis läheb paremaks. Viiendal kilomeetril jõudsime Marathoni lahingupaika. Tiir ümber mälestusmärgiks oleva künka ja Ateena poole edasi. Jalg oli valus aga mitte nii valus, et huulde peaks hammustama. Pigem häiris mind rohkem juba päike. Õnneks olid joogipunktid iga 2,5 kilomeetri tagant ja vett pakuti pooleliitritest pudelitest. Kasutasin ära proovitud taktikat- ikka 2 pudelit kätte. Pole pudeliga kustutasin janu ja ülejäänud kulus enda kastmiseks. 

Varsti sai 10 kilomeetrit joostud. Esimene geel. Rahvas raja ääres elas kaasa ja lehvitas – see andis mõnusat energiat ja ma ei tea kas sellest aga igatahes suurt jalavalu enam ei tundnud. Tempo oli selline mõnus ja rajaprofiil igati talutav. Kuna teadsin, et 19. kilomeetril algab üks suur pidev ronimine, mis kestab kuni 31. kilomeetrini, siis püüdsin ennast ka selleks jätta. Ja varsti ta oligi käes – nagu piltpostkaardil lookles rahvas tõusul ja jooksurütmi hoidmine läks üha raskemaks. Teine geel. 

Maratoni rada

Tõuse joosta oli kole aga veel koledam oli teadmine, et see kestab kilomeetreid. Mõtlesin tõuse rühkides selle vaese Kreeka sõduri peale, kel ilmselt ei olnud teekonnal Ateenasse ei veepunkte, spordigeele ega ka jooksutosse. Mul olid need kõik -seega minul on ju puhas lust ja lillepidu!  Vahetasin mõned sõnad ühe prantslasega ja ühe Brasiilia tüdrukuga, kiirusid ka päikest. Kui nemad juba kiruvad, mis pean siis mina-Põhjamaa poiss - tegema :-). 

25 kilomeetrit läbitud. Juba huilgas kiirabi ja mitmed jooksjad olid tee ääres pikali ning mässitud kuldsetesse kiledesse. Sellist kuldset lõppu ma ei tahtnud. Jätkuvalt pudelite kaupa vett ja kolmas geel. Pakuti küll ka banaane jms tavapärast sporditoitu aga jäin oma tavapärase menüü juurde vesi geelidega. Tuju tõstis teadmine, et pool sellest põrgulikust rajaosast on läbi. Tuju langetas aga see, et jalg hakkas taas vaikselt tundma andma - ilmselt ei meeldunud talle tõusud nagu minulegi. Sellest kõigest hoolimata möödusin paljudest, kel ilmselt meeldisid mäed veel vähem kui mulle ja mu jalale :-). 

30 kilomeeter. Neljas geel. Kilomeeter veel ning siis läheb kergemaks. Ja läkski, olime jõudnud Ateenasse, rahvarohked rajaääred meenutasid juba Pariisi maratoni, kuigi seal kogetud Tour de France´liku raja kitsendamist õnneks ei olnud. Aga karjuti väga vingelt. Ja energiaplaksu löödi. Ilmselt see töötas, sest sellist  musta auku ega haamrit ei tulnudki ja mööduda eesjooksjatest oli muidugi ka äärmiselt mõnus tunne. 

35 kilomeeter. Viies geel. Hakkasin aru saama, et see maraton on purgis ja kui jalg hullemaks peaks minema, siis panen juba lõpu käpuli :-). Rõõmu tegi ka see, et isegi päike peitis end aeg-ajalt pilve taha. 

40 kilomeeter. Premeerisin end sellega, et valasin mõlemad veepudelid pähe! Küll oli mõnus ja nüüd tuli kõik juba puhtalt emotsiooni pealt. Nauding! Rahvas karjus veel kõvemini ja taamal hakkas paistma Suur Pühamu ise – Marmorstaadion. Rahvas plaksutas ja kisas. Ütleme, et staadionile jõudes oli päris olümpiavõitja tunne! 

Olen küll jooksnud üle kümne maratoni, nii kodu kui välismaal aga ei mäleta nii emotsionaalset lõppu. Ilmselt mängis siin suurt osa ka see, et veel paar päeva tagasi näis ka 10 korda lühema maa jooksmine üsna võimatu. Jesssss, ära tegin!!! Ja, et see kõik ikka tõsi on, siis selle kinnituseks ulatas üks Kreeka näitsik mulle ka medali. Lõpuaeg 3:53:13 -arvestades kõike, igati rõõmus. Ja minu arust olidki staadionil kõik nii rõõmsad ja õnnelikud – meenutas natuke talvist Tartu Maratoni, kus kõik on finišis sõbrad ja kus Elva kohal on selline positiivne soojus, et küta või pool Lõuna-Eestit ära. Ja see siiras rõõm kestis veel ilmselt päevi, sest järgmisel hommikul Ateenast Milanosse lennates oli lennuk maratonijooksjatest tulvil ja suurel osal nendest ka medal kaelas. 

Vot sellisel toredal maratonil sai käidud! Jääb loota, et ka järgnevatel aastatel on eestlased ikka maratoni sünniradadel kohal!

Avafoto: Maratonipäeva õhtul Lycabettose mäel Ateenat nautimas. Paremal Akropol. Vasakul särab vana olümpiastaadion, kus veel oodatakse viimased maratoonareid.