Maraton on sõna otseses mõttes legendaarne spordiala – ühegi teise kergejõustikuala sündi ei saa siduda iidse legendiga.  Täpselt 2509 aastat tagasi ehk aastal 490 e.m.a toimus nimelt Marathoni lahing, kus vastamisi olid 25 000 Pärsia sõdurit ja 10 000 Ateena meest.  Pärsia sõjaväega käis kaasas mitmeid hirmujutte, neid peeti võitmatuks ning ka Marathoni väljal oli arvuline ülekaal nende poolel.  Ent Marathonis toimunud kokkupõrkes jäid peale kreeklased, kes olid oma sõjapidamises märksa organiseeritumad. 

Marathoni lahingu tähtsust ei saa alahinnata, tegemist oli Lääne ja Ida kultuuride kokkupõrkega, kus peale jäid lääneliku demokraatia algeid idandavad kreeklased.  Lihtsustatult, kui oleks võitnud pärslased, ei jookseks me tänapäeval mitte maratoni, vaid hoopis perseumi – nagu te kõik teate, asus ju Pärsia impeeriumi pealinn Persepolises.  Kaotusel oleks olnud ka muid 21. sajandisse ulatuvaid tagajärgi ning milline oleks olnud Marathon100 veebilehe nimi, ei taha mõeldagi . . . 

Anyway, kreeklased võitsid ja nende parim sõnumitooja Pheidippides võttis jalad selga ja jooksis Ateenasse võidust teatama.  Huulilt tuli ainult: „Me võitsime,“ misjärel mees nõrkenuna maha langes.  Ju siis polnud jooksuvorm ikkagi niivõrd hea . . .

Pheidippidese surma tegelik põhjus oli tõenäoliselt paar päeva varem tehtud väsitav jooksuots Ateenast Spartasse (ca 240 km) ja tagasi – sõjalist tuge paluma.  Spartalased olid küll nõus lahingusse appi tulema, kuid kuu seis oli hetkel ebasobiv, mistõttu keskenduti sõtta mineku asemel usulistele pidustustele.  Ilmselt kurnas Ateena-Sparta-Ateena jooksuots noort postiljoni nii palju, et Ateena-Marathon-Ateena tripp enam sama lõbusalt ei lõppenud.

Tegelikult – legendil on veel kurvem lõpp, kuid sellest juba jutu lõpus.

Maratoni juured ulatuvad niisiis Marathoni lahinguväljale ning iidset legendi väetavad kõige tugevamini Ateena maratoni korraldajad.  Ateena maratoni nimetatakse „autentseks“ ning selliseks muudab võistluse loomulikult selle rada, mis algab sealtsamast Marathoni külast ja lõpeb Ateenas.

Vaade Ateenale ühelt keerulise nimega künkalt

Väetis on viimastel aastatel päris rammus olnud – osavõtjate arv on kümne aastaga kasvanud 3800-lt 18 000-ni ehk enam kui neli korda.  Tänavu võttis tee Ateenasse ette ka 26 Eesti jooksjat ning olulise tõuke selleks andis sporditurismifirma Sporttravel, kes maratoni hälli ühe oma tänavustest spordireisidest korraldas.

Ateena maraton toimus 10. novembril ning kuigi tegemist on sügisega ka Kreeka mõistes, oli sel aastal õhusooja Eesti suve jagu.  Päev-kaks enne maratoni oli temperatuuri 23 kraadi, mis linnas kõndimiseks on väga mõnus, kuid 42,2 km jooksmiseks mõnevõrra vähem mõnus.

Ateena maratonile minnes pead loomulikult väikeseks linnaekskursiooniks valmis olema.  Linna kohal kõrgub näiteks Akropolis ning ajaloolisi vaatamisväärsusi on teisigi.  Neist huvitavamad on miskipärast paigutatud küngastele, mille otsa ronimine maratonile eelneval päeval on kõike muud kui hea mõte.  Ent käia Ateenas ning mitte vaadata kahtekümmend kõrget sammast, mille ümber käis vilgas tegevus juba 4000 aastat tagasi – ei saa sellele vastu panna! 

Iidsest Akropolisest pole kahjuks peale suurte sammaste väga palju järgi.  Üks tark mees otsustas nimelt pimedal keskajal sellelesamale künkale püssirohulao asutada ning kui lõpuks üks suurtükikuul seda ladu tabas käis PÕMM! ja vanadest ajaloolistest ehitistest olidki järel ainult sambad.

Ateena peamine vaatamisväärsus Akropolis

Nii Akropolisele, kui teistele Ateena küngastele on kõige parem vaade kohalikest tavernatest, kus söök-jook Tallinna inimese jaoks suhteliselt odav tundus. 

Kuna võistluseelseid päevi kõrtsis mööda saata pole ka hea mõte suundusime Sporttraveli seltskonnaga hoopis maratoni Expole võistlusnumbreid välja võtma.  Expo asub 2004.a. olümpiamängudeks ehitatud suures hallis, mis tänapäeval leiab tõenäoliselt rohkem kasutust Justin Bieberi kontsertide näol kui spordivõistluste areenina.  Ent maratoni Expo oli Ateenas tõeliselt muljetavaldav – meeletult suur, tõenäoliselt üks Euroopa suuremaid.  Orienteerumisoskus pole maratoni Expol vajalik, kuna kreeklased on selle ehitanud sellisena, et pead ussi kombel kogu messilabürindi lihtsalt läbi siuglema, numbri saad kätte kõige esimesest boksist ning jooksusärgi kõige viimasest ning sinna vahepeale jäävad nii tossumüüjad, särgipoed kui Kreeka turismiagentuur.

Maratoni start antakse kell 9 hommikul ning kuna see toimub Ateenast eemal, viivad sinna hommikul vara korraldajate bussid.  Viimane buss starti väljub Ateena kesklinnast kell 6.45 hommikul, mistõttu hommikusööki võeti hotellis juba kell 5.00. 

Kui pikk busside rivi magavate maratoonaritega lõpuks Marathoni külla jõudis oli päike juba tõusnud-tõusmas ning tuhanded jooksjad vaseliinipurk käes püksid pooles põlves põõsaste vahel kummargil. 

Kohustuslik grupipilt Sporttraveli tiimiga.

Marathoni külas on ka paar vaatamisväärsust, mille ees tuleks kindlasti pilti teha.  Üks neist on linna silt ning teine võidujumalanna Nike ausammas.  Pildi tegemise järjekord on kahjuks pikem kui vetsusaba.

Küla (ja kogu maratonitrassi) ümbritsevad kenad oliivipuusalud ning kergelt künklik Kreeka loodus on väga kena.  Unustad hetkeks ära, et tänane maraton viib üle nende küngaste tagasi Ateenasse.

Ateena maraton on nimelt keskmisest raskema rajaprofiiliga.  Ateena maratoni raja kõrguste vahe on ca 150-200 meetrit, samas kui nt. Tallinnas on see 20-25 meetrit ning Tartu Linnamaratoni kuulus lõputõus Toomemäele on ca 30-35 meetrine.  Teisisõnu – kui sa oled käinud Stockholmi või Riia maratonil ning sealsed sillad on sulle tundunud rasketena, siis – Ateena maratonil on tõusude mõttes selliseid „sildu“ kümnete kaupa.

Esimesed 10 km rajast on suhteliselt lauged, seejärel tuleb ca kaheksa kilomeetrit vältav tõus ning vahemikus 18-32 km rada ainult tõuseb.  Hea uudis on muidugi see, et viimasel kümnel kilomeetril rada ainult langeb! Rajaprofiil paneb paika ka jooksutaktika – mäkke jooksed ikka aeglasemalt, kui mäest alla ehk distantsi esimeses pooles on mõistlik natuke tempos tagasi hoida.  Korraldajad väitsid, et sealsel rajal võib sinu lõpuaeg tavamaratoniga võrreldes olla ca 15-30 minutit nõrgem. 

Vaatamata sellele, et stardis on ca 18 000 jooksjat, on kreeklased masside ohjamisega päris kenasti toime tulnud.  Soojenduseks saad kasutada kohalikku staadioni, sealsamas murul või tartaanil on ruumi ka väikeseks võistluseelseks uinakuks, vetsujärjekordki oli maksimaalselt 10 minutit. 

Stardiala on suur, mistõttu igale jooksjale on ruumi rohkelt.

Kuna stardisirge on kitsavõitu, antakse start lainetena.  Jooksjad on viimase kahe aasta maratonitulemuste järgi paigutatud stardigruppidesse ning iga paari-kolme minuti järel lähetatakse järgmine grupp rajale. 

Vaatamata stardigruppide kasutamisele on esimestel kilomeetritel ikkagi kitsas.  Oma tempo hoidmine on keeruline ning möödumiseks tuleb kasutada kõnniteid (jooksurada kulgeb sõiduteel). 

Viienda kilomeetri paiku jõuadki ajaloolisele Marathoni väljale, kus 2509 aastat tagasi võidukas lahing toimus.  Kahjuks tuleb tõdeda, et jooksu ajal näed vaid võrkaiaga ümbritsetud niitu, pole mingit moodsat puutetundlikku videotahvlit ega värvimuusikat.  Ehk teisisõnu – kui sa ei tea, et tegemist on Marathoni lahinguväljaga, siis sa lihtsalt jooksed sellest mööda . . .

Vaatamata sellele, et kogu võistlusrada on markeeritud kilomeetripostidega, mis korrutavad, et tegemist on originaalse maratonirajaga, ei ole autentsus see, mis kõige suurema mulje jätab. 

Hinge läheb hoopis Kreeka publik, keda on raja servas ilmselgelt rohkem, kui kilomeetriposte.  Ma ei mäleta, et ma oleks ühelgi Euroopa maratonil nii palju Kreeka naisi raja ääres näinud . . . Kõik hüüdmas rõõmsalt – braavo, braavo! Einoh, lapsi (ja mehi) oli ka palju. Kõigil käed pikalt väljas ja lastejooksu medalid kaelas.  Ma pole elu sees nii palju käeplaksu löönud, kui Ateena maratonil. 

Justnimelt kaasaelamine on see, miks tuleks vähemalt korra Ateena maratonil ära käia.  Sakslased tavaliselt plaksutavad või vilistavad raja ääres või keerutavad käes miskit kõristit.  Lätlased ei tee jooksjatest üldse välja.  Eestlased lihtsalt kiruvad, et jälle on linn jooksjatele kinni pandud.  Ent kreeklased – kreeklased elavad sulle südamest kaasa ja see läheb sulle endalegi südamesse.

Teine põhjus, miks Ateenasse minna, on võistluse viimased 10 kilomeetrit.  Allamägejooks on äge ja tekitab arusaamatu eufooriatunde.  Kui muidu oled maratoni teisel poolel väsinud, siis Ateenas on otse vastupidi – imed publikust energiat ning langev rada paneb omakorda kiirust juurde.  Kui kusagil on võimalik maratoni teine pool esimesest kiiremini joosta, siis Ateenas.  Ning mida suurem on selline negatiive split, seda parem on emotsioon. 

Ent iga maraton saab ühel hetkel läbi ning Ateenas on finiš veel eriti suursugune.  Marmorist ehitatud Panathinaiko staadionil peeti 1896.a. esimesi nüüdisaegseid olümpiamänge, mistõttu tegemist on spordi pühamuga.  Staadioni arhitektuur kopeerib iidseid spordiareene sobides autentse maratoni finišiks imehästi.  Sa saad sel staadionil joosta küll ainult 100 meetrit, kuid need mõned minutid, mis sa seal lõpetamise järel veedad on igat sekundit väärt.

Panathinaikose staadionil

Jälle tuleb mainida kreeklaste sõbralikkust.  Lõpetad maratoni ja tahad teha pilti – sealsamas on vabatahtlik, kes ei aja sind mitte kurja näoga areenilt ära, vaid teebki sinust pildi! Saad kaela maratoni medali ning kohalik tütarlaps peab loomulikuks seda, et väike kallistus käib asja juurde! 

Ja taas kord tuleb tõdeda, et iga maraton on eriline.  Peale 94 maratoni jooksmist arvasin, et miski ei suuda mind enam üllatada, kuid võta näpust – kogu võistluse emotsioon oli sedavõrd südamesse minev, et pisar kippus vägisi silma.  Kas oli see viimase kümne kilomeetri läbimise kergus, kohalike hingestatud kaasaelamine või finiš ajaloolisel staadionil – raske öelda, kuid selline emotsioon on täiesti hindamatu. See on see põhjus, miks me jookseme.

Ja lõpetuseks natuke ajaloolist tõde.  Nimelt on tänapäeva ajaloolased järjest enam sel arvamusel, et Pheidippidese jooks Marathonist Ateenasse on tõenäoliselt väljamõeldis.  Tasapisi on segunenud kaks sündmust – Pheidippidese jooks Ateenast Spartasse ning Marathoni lahing.  Sõnumitooja olla küll jooksnud Sparta ja Ateena vahet (millest on alguse saanud Spartathloni jooksuvõistlus), kuid Marathonist Ateenasse jooksmiseks polnud enam suurt tarvidust . . . 

Aga keegi ei keela meil ju uskumast seda legendi.