Järeleksam

Helsingi maratonile naasmine oli minule otsekui autokooli järeleksam. Esimese korraga ei saa ju keegi juhiluba kätte. Ei saanud minagi. Minu esimene maraton Soome pealinna künklikel tänavatel oli samuti läbikukkumine. Maraton sai minust võitu. Helsingi sai minust võitu. Otsekui kõiketeadev ja üleolev autokooliõpetaja.

Neli aastat hiljem samadele radadele tagasi minek andis võimaluse end rehabiliteerida, näidata, et uus versioon minust on parem kui nelja aasta tagune beeta. Ma olin ju neli aastat kogenum, targem, treenitum. Ma olin lõpetanud kuus maratoni. Ma olin oma Helsingis joostud esimese maratoni tulemust viiskümmend minutit parandanud! Ma olen parem kui neli aastat tagasi!! Ma olen parem!!!

Kindlust sisendava mantra kordamisest hoolimata on võistluseelne öö alati katkendlik. Võistlusärevus poeb teki alla iga kord, vaatamata sellele, kui palju sa treeninud oled. Paned mobiili kella kuueks helisema, kuid kell viis vahid juba lakke ja mõtled: „Millal hommik kätte jõuab?“

Adrenaliin pressib soontest välja.

Võistluskartus muteerub hotelli hommikusöögilauda jõudes. Suurematel välismaratonidel on sinuga samas hotellis alati teisigi jooksjaid. Liftiga alla sõites vahetate vaikselt tervitusi ja naeratate.

Kui varast hommikusööki hakatakse pakkuma poole seitsmest, on paar maratoonarit juba kümme minutit varem söökla ukse taga ootamas. Kolmveerand seitsmeks on banaanid otsas ning lauad jooksjaid täis.

Öine ärevus hakkab pruukosti võttes ja teisi omasuguseid nähes järele andma. Sa näed oma saatusekaaslasi, rõõmsaid ja suhtlemisalteid lõunaeurooplasi, keskendunud skandinaavlasi ja lühikesi hiinlasi. Kõigil on omad hommikusöögirutiinid. Minu puhul toimib kõige paremini suur taldrikutäis kaerahelbeputru, mistõttu läheb tavaliselt suur osa rikkalikust hotellimenüüst minu jaoks raisku.

Täpselt nagu hotellid on erinevad, on ka menüü erinev, seepärast tuleb rutiinideski paindlik olla. Oled harjunud pudruga? Täna pead leppima juustu- ja moosisaiadega! Saia pole? Vähemalt on maitsetut toormüslit, millele saad piima või jogurtit peale valada. Ent üks asi on igal maratonihommikul kohustuslik ja õnneks pakuvad seda kõik hotellid, vaatamata sellele, mitu tärni neil on – kohv!

Pärast esimest tassitäit suudad juba jooksjate seltskonnale rõõmsamalt naeratada ning märkad, et sa ei ole üksi. Ka ülejäänud dressides kõhnavõitu võõrad on tegelikult samasugused jooksjad nagu sina. Samasuguste, rahulikult laudade vahel toimetavate jooksjate nägemine rahustab ning hotellituppa naased juba märksa rõõmsama ja enesekindlamana.

Aeglased hommikud on mõnusad ning maratonihommikud on tavaliselt seda: oled ju vara ärganud ning söömisega pole kuhugi kiiret.

Oma toas ootavad sind eelmisel õhtul toolile seatud jooksusärk ja püksid. Sätid oma jooksunumbri hoolikalt haaknõeltega särgile, kuid särki selga pannes näed, et ikkagi sai viltu! Alles teisel korral jääd tulemusega rahule; number on otse ning ka haaknõelad ei hakka sind särgi alt kuidagi hõõruma.

Püksid, särk, säärised, sokid, tossud. Igaühel meist on oma kindel stardieelne rutiin. Kes teibib kinni rinnanibud, et neid vastu higist niisket särki ära ei hõõruks. Kes määrib vaseliiniga säärte siseküljed, et need üksteise vastu käies marraskile ei läheks. Kes otsib kohta, kuhu jooksu ajal energiageelid panna.

Rutiinid rahustavad.

Sead sammud stardipaika ning vastu hakkab tulema järjest rohkem sinusuguseid jooksjaid. DJd sätivad oma muusikapulte, medalineiud panevad medaleid finišiks valmis. Suurtest autodest tõstetakse aluste kaupa mineraalvee- ja alkoholivaba õlle pudeleid asfaldile.

Imed võistlushommiku melu iga pooriga endasse. Peo ettevalmistused käivad! Magamatus ning võistlusärevus on muutunud võistluse ootuseks. Sa ei karda seda, mis sind ees ootab, ei mõtle raskustele, vaid naudid iga stardieelset sekundit. Kõik on veel ees ja midagi pole veel alanud, kuid juba on äge!

Tasapisi liigun stardikoridori. Minu ees seisab umbes kuuekümne aastane krimpsu tõmmanud lihastega vanamees. Null grammi rasva. Sinise särgi peal kiri ITALIA. Minu kõrval on umbes neljakümne viie aastane kõrvaklappidest kostva muusika taktis kergelt õõtsuv naine, pool pead kiilaks aetud ning jalal, seal, kus sokk otsa lõpeb, tiibadega tossu kujuline tätoveering. Pegasus. Seljas kollastes-sinistes toonides maika, millele suurte tähtedega kirjutatud SVERIGE.

Me oleme maratoni stardis ja esindame oma riiki, oma jooksuklubi. Välismaratonid on otsekui tavalise jooksja tiitlivõistlused, ainult ilma piiravate kvalifikatsiooninormide ja valikukomisjonideta. Paned oma Eesti särgi selga ja kannad seda uhkusega, kuigi oled nelja tunni maratoonar. Kõik me läbime sama pika distantsi, 42,2 km, ning oleme samasugused jooksjad. Tegelikult on meil kõigil ju võimalik võita. Vähemalt teoreetiliselt.

Võistluseelne ärevus on otsekui rulli keeratud põrandakate magusate sõnadega araablase vaibapoes. Kui lamad öösel voodis, on vaip veel rullis ja kogub pingeid otsekui magnet. Oled oma mõtetega üksi. Hommikusöögilauas näidatakse sulle vaiba esimest meetrit ning tasapisi hakkab see ennast lahti kruttima, kuni ärevus muutub ootuseks.

Stardipaugu kõlades hakkad aeglaselt liikuma. Kui tegemist on suure võistlusega, võtab stardijoone ületamine mõne minuti aega. Sinu ees liiguvad jooksjad samuti aeglaselt, esimestel meetritel lausa kõndides. Peatselt hakkad jooksma ja leiad oma rütmi. Otsid eristuvate särkidega jooksjaid, keda tempomeistrina kasutada. Kas täna võtan selle patsiga tüdruku sappa? Ei, liiga kiire! Või sobib see vanem härrasmees? Liiga aeglane!

Teisel või kolmandal kilomeetril, kui jooksjaid sinu ümber on vähemaks jäänud, leiad lõpuks sobiva jooksupartneri, kelle liikumiskiirus sobib sinu omaga. Sa näed teda esimest korda, kuid ta on sulle vaikivaks toeks, ise tõenäoliselt sellest aru saamata. Kui temal läheb joogipunktis rohkem aega kui sinul, lased jooksutempo natuke alla ja ootad oma jänese ära.

Ühtlane tempo on maratonis väga oluline ning kui läheb hästi, püsid oma tempomeistril sabas distantsi viimaste kilomeetriteni. Vahel hakkab temal enne raske, vahel väsid sina ära.

Sel korral Helsingis väsisin mina enne ära. Poolel maal olin veel nelja tunni graafikus, kuid künklik rada kulutas rohkem energiat, kui olin plaaninud. Jõudes Helsingi olümpiastaadioni lähedusse, proovisin veel viimast korda kiirendada, kuid lõpusirgele pöörates näitas suur digitaalne kell 4.01.12. Sel korral jäi nelja tunni piiri alistamine 72 sekundi kaugusele, kuid Helsingi maratoni rada on juba selline salakaval, väiksemaid tõusunukke täis pikitud.

Ent 2010. aasta peamine eesmärk oli siiski kuu aja pärast toimuv Tallinna maraton.

Jooksuraamatu tellimiseks mine Marathon100 veebilehel SIIA.

Raamatu "Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks?" välja andmist toetab Eesti Kultuurkapital.