Otsustasin osaleda jaanuaris, kuigi meeles mõlkus sümpaatsena Barcelona maraton juba eelmise aasta lõpust. Soovisin ühendada spordi ja saada elamuse uue koha külastamisest. Hispaania ja hispaania keel on väga südamelähedased, olen isegi mõelnud õppida selgeks keele, aga see nüüd pole seotud maratoniga hetkel:)

Registreerisin 13. veebruaril ja sellega oli asi otsustatud, et enam ei tulnud pähegi loobuda või minemata jätta. 60 eur ikka mu jaoks piisavalt suur raha.  Kuna eelarve reisiks suht piiratud, sai otsitud ka odav ööbimine - 25 eur öö hostelis.  Hea jooksusõber aitas otsida ka lennupiletid Ryanairi kaudu ehk siis reisiga seotud asjad olid korras juba veebruari lõpuks.
 
Kuidas läks ettevalmistus maratoniks?
Jooksu treenides toetun nii enda kui teiste kogemustele ning oma kolme maratoni kogemustele. Lisaks osalen aastaringselt MyFitnessi erinevates rühmatreeningutes. Lemmikud LessMills tunnid ja sisejalgratta treeningud vahvate treenerite juhendamisel. Jooksutreeningud jätkusid ka külmemate ilmadega, isegi -20 kraadiga. Pole külma ilma, vaid valed riided. Pakasega lihtsalt jooksuring lühem, aga värske õhk tekitab igal juhul hulga positiivseid emotsioone kogu päevaks.
 
Kuna ma olin oma tulemusi lühematel distantsidel SEB maratonist alates parandanud keskmiselt 30 sek/km, siis hakkasin tasapisi ka ise uskuma, et olen võimeline tempoga, millega jooksutreeningul 10-15 km läbin, ka maratoni jooksma.  Vaikselt unistasin tulemuse parandamisest ehk 15 min võrra, võrreldes 2010 SEB Maratoni ajaga 4.39.  Eelmised maratonid olid joostud +15 max temperatuuriga ja lõunamaa kliima ikka soojem ning tempo siiski langeb peale 21 km. Seetõttu ei julgenud väga uskuda, et alla 4.15 finishisse jõuan.
 
Nii need nädalad siis kulusidki, üritasin ikka nädalas 40-50 km joosta, enamuse väljas nii Pirita teel, kui Rocca Al Mare ja Stroomi jooksurajal, kus oli täiesti võimalik joosta ka ilma spetsiaalsete talveks mõeldud jooksusussideta ja vaheldumisi jooksule rühmatreeningutega MyFitnessis. Jooksin ka klubis lindil ikka tempoga 11 km/h.

Ega mingit maratoni eelset pabinat eriti polnudki, rohkem mures olin hoopis kuidas kohale jõuan  ja kas ikka suudan mahutada oma asjad 10 kg sisse, kuna reisisin ainult käsipagasiga. Esimene ärevus lähenevast maratonist tuli 15. märtsil, kui e- mailile tuli mu rinnanumber ja juhised stardimaterjalide kohta.

Nädal enne maratoni viimane jooks hea jooksusõbraga - Pirita teel kokku 26,6 km, tempoks 5.31 min/ km.  Tundsin, et vähemalt nii palju suudan maratonil seda tempot hoida, mis eesmärgiks pannud olin.

Lend
Lend oli broneeritud 22. märtsiks ning vajalikud asjad juba eelmisel õhtul kokku pandud.
Minu maratoniks vajalikud asjad - riietega polnud küsimust millega joosta, lühikesed püksid, et veidi rõõmsam oleks, soetasin enne maratoni edeva kollase Nike run jooksusärgi, compression põlvikud, millega jooksin SEB 2011 maratonil ja Asicsi jooksusussid, millega ma nüüd siis juba 4 maratoni läbinud, energiageelid, kiirmagneesium, Dextro energiatropsid (Saksa päritolu, pole neid veel Eesti kaubandusest leidnud), jäägeeli, plaastreid ja vaseliini. Muidugi pulsikell ja hommikusöögiks kiirpudrupakid.

Turvakontrollis ametnik veidi küll kergitas kulme, kui uuris kotis olevaid spordigeele, aga midagi küsima ei hakanud. Lend võis alata.  Veidi üle 4 h lendu, siis bussisõit veidi üle tunni Barcelonasse. Ööbimiskoht leitud, päris korralik, söögitegemisvõimalusega, lähim pood leitud, pasta. puuviljad, vesi ostetud.
 
Järgmine päev, maratonini jäänud 2 päeva
Metrooga hommikul stardipaika. Väikese otsimise tulemusel sai leitud õige paviljon, kust sai stardimaterjalid ja maratoni logoga lilla ja kollasega särgi. Kõik oli ideaalselt korraldatud,
kiibi ja numbriga ümbrik käes mainiti veel, et kiip on vaja registreerida, mille peale ise poleks tulnud.  Kõik vajalikud materjalid käes, külastasin samas paviljonis EXPO-t. Esindatud kõik tuntumad spordiga seotud kaubamärgid ja ka sellised, mis Eestis tuntud ehk pole, Hispaania päritolu ilmselt.

Mizuno boxis, mis ka Barcelona Maratoni suurimaid sponsoreid, tegin uue jooksusussi testi. Kuigi olen selle testi teinud ka Jooksueksperdis ja Stockholmi Maratoni Asicsi boxis, on hea võrrelda aastase vahega tehtud tulemust.

Võtsin erinevate maratonide flaiereid, et leida ideid, kus ehk edaspidi osaleda.  Ikka küsiti kus kohast pärit ja üllatavalt teadsid ka nt jooksjad Mehhikost, kus Eesti asub. Kõik see tekitas lisa positiivseid emotsioone ja tunde, et olen üks nendest mitmekümne tuhandest jooksjast üle maailma, kes paari päeva pärast Barcelona tänävaid oma jooksusammuga mõõdavad.

Peale lõunat, nii kella viie paiku otsustasin väikesele jooksule minna.  Veidi vale aja valik, kuna äsja oli just lõppenud siesta ja linn oli rahvast täis, siis kiirust eriti arendada ei saanud. Kuna söömisest polnud ka palju aega möödas, siis oli veidi raske joosta. Jooksin selles imekaunis linnas umbes 50 min. Ilm ilus ja kaunis loodus ümberringi. Õhtul otsustasin, et jooksen ka järgmine päev, aga hommikupoole kohe.

Laupäev - ehk siis 24 h enne maratoni.
Ärkasin päris tugeva peavaluga ja ärevusega, et kui ikka pühapäev ka peavalu, siis üsna raske parema tulemusega lõpetada. Ka maganud polnud eriti hästi, imelikud unenäod teemal - jään starti hiljaks ja jooksusussid maha jäänud. Imelik, et enne oma esimest maratoni sellist ärevat tunnet polnud. . . Kohvi joodud, jõin ainult mahla, söömise jätsin pärast jooksu.

Jooksul mere ääres ja linnas, kus palju maratoonareid, unustasin peavalu, mis tasapisi hakkas ka järgi jääma. Enesetunne hea -- mis siis ikka viltu saab minna, olen ju 3 maratoni lõpetanud ja vastupidavust tempos püsimiseks jätkub. Nii sai päris pikk jooksuring palmide all tehtud, umbes 10 km. 

Päeval sai veel tiir linnas tehtud, vaadates linna kauneimaid kohti, et lisaks jooksule vast 15 km jalutamist.  Kogu hommikune ärevus kadunud. Mõeldes oma suurimatele fännidele, kes Eestis mulle kaasa elasid ja pöialt hoidsid ja minusse uskusid, polnudki enam teab mis ärevust järgneva päeva ees.

Hommikuks kõik vajalikud asjad valmis - stardinumbrid, mida oli 2, nii ette ja taha kinnitamiseks, kiip sussile ja vahetusriided kaasa, energiageel ja -tropsid, et hommikul miskit maha ei jääks. Õhtusöögiks pasta ja plaan varakult magama heita, päriselt ei õnnestunud, kerge ärevus siiski, aga ei midagi sellist mis hommikul. Magama jäin ilmselt 10 paiku siiski.

Maratoni päev
Äratus juba kell 5, kuna plaan oli varakult kohal olla. Polnud päris kindel, kuidas kõik sujub stardis, kui kõik see mitukümmend tuhat kohapeal on.  Hommikusöögiks kohv ja puder, mis Eestist kaasa võtsin.  Kell 6 juba metroo peale ja veidi enne 7 stardipaigas kohal. Selgus, et olin ikka liiga vara kohal, sest alles paigutati stardikoridori väravaid. 

Hommik veidi ehk jahe, aga EXPO paviljonis sai veidi soojendusjooksu tehtud, hüppeid ja venitusi ja lihtsalt kogu seda melu jälgides aega parajaks teha.  Paviljonis oli ka pakihoid, kõik oli jätkuvalt väga hästi korraldatud, ei tekkinud kordagi segadust, et kus miski asi või koht on.

Kell lähenes 8-le ja suundusin stardikoridori. Minu stardikoridor (arvatavad finisheerujad 4 h ja rohkem) oli kõige viimane.  Ettenägelikult olin seekord võtnud stardikoridori soojema jaki, mille sai peale starti maha jätta. 45 min oli veel ju ootamist.  Meeleolu väga hea, kaasa elav rahvas ja hispaania keelsed ergutushüüded, polnud vahet, et midagi aru ei saanud:)

Start
Esimene, teine ja kolmas stardigrupp rajal. Liikusime stardijooneni, kell juba 10 min tiksunud, kui kiiremad rajale läksid.  Ja siis meile start! Pulsikell hakkas korralikult tööle, soojendus jakk maha visatud ja jooks võis alata. Läbi raskuste tähtede poole! Ise olin selle väljakutse vabast tahtest valinud, nii et ees ootas 42,195 km:)

Raja ääres oli palju ergutajaid, mis andis sammule kerge hoo kohe sisse.  Emotsioonid laes ja märkamatult oligi 1 km läbitud. Vaatasin pulsikella - liiga kiire 5.15 min/km. Plaan ju joosta 5.30 min/km vähemalt pool maast ehk siis 21 km, kahtlesin, et see liiga kiire tempo võib teises pooles saatuslikuks saada.

Kuna mul oli Mizuno boxist saadud 4h finisheeruja käepael, kus iga 5 km intervalliga ajad peal. See oli abiks tempo hoidmisel ja kaudselt andis enesekindlustki juurde. 2 km - aeg 5.25, see juba tunduvalt parem. Jätkasin samas tempos, samm kerge, 5 km aeg  2 min parem, kui käepaelal, olin rahul. Rajaprofiilis oli küll kuni 4 km-ni tõusujoones, aga kerge osa, ei saanud nagu aru, et tõus oleks olnud.  Kuigi oleks tahtnud juba joogipunkti mida ei paistnud veel, olin küll lugenud maratoni rajainfost et 5 km intervallidega joogipunktid.

Joogipunkt alles 6 km peal, väiksed veepudelid, haarasin pudeli vähendamata jooksusammu kiirust. Väike ärevus, et kui liiga pikad vahed joogipunktidel, siis otsustasin veepudeli jätta kuni järgmise joogipunktini, mis osutus täiesti asendamatuks. Iigas järgmises punktis võtsin jälle täis vee pudeli, jõin ikka peale 20 km iga km järgi ja suur osa veest sai ka pähe kallatud. Jooksin seega vähemalt 34 km veepudeliga.

10 km aeg oli 55.21, tempo endine, väga rahul, peale 10 km võtsin esimese Dextro tropsi. Kas sellel nüüd nii väga jooksule kiirust juurde andvat mõju on, aga emotsionaalses plaanis annab ikka enesikindlust ja powerit küll.  Joogipunktides pakuti ka Powerade spordijooki, aga ma olen veidi ebausklik neisse, kaldub tekitama kõhus imeliku raskustunde, otsustasin jätkata vee ja oma tropsidega. Võtsin kaasa ka SIS geeli, mis jäi siiski tarvitamata, nii nagu kiirmagneesiumi vedelik- Magneslife võimalike krampide vastu. Õnneks pole kogenud oma maratonijooksudel krampe.

15 km, 20 km tempo endine, poolmaratoni aeg 1.57.47, väga rahul, kuigi tundsin, et vasakule jalale vill tulnud, aga ei vähendanud tempot. Tagasipööre ja mõte, et pool ongi läbi ja üsna kergelt läbitud. Eks veidi oli kartus, et läheb väga kuumaks mis raskendab jooksmist, aga õnneks oli kerge tuuleke kogu maratoni ajal.

Rada läks langusega ikka päris pikka maad. Ergutajaid ja kaasaelajaid oli ikka väga palju ja kui ka samm tundus juba veidike väsinud, andsid ergutajate rõõmsad hüüded jooksule jätkuvalt hea mineku. Joogi punktid olid nüüd juba tihemini või lihtsalt tundus nii, jahutamisesks märjad svammid, aga mul ikka see veepudel, mille igas järgnevas jälle uue vastu vahetasin, et ikka iga kilomeetri intervalliga väike sööm juua ja pähe valada.

Päike paistis juba kõrgemalt, aga tempo ikka endine ja jaksu ka endiselt ning see 2 min edumaad käepaela ajast andis positiivseid mõtteid, et jaksan ju jätkata selles tempos. Meenusid hea jooksusõbra sõnad, et kui pool maad seda head tempot hoian ning viimane pool maad veidi aeglasema jätkan jõuan ikka selle 4h-ga finishisse.

25 km vahefinish, ikka see peaegu 2 min edumaad ajas. Väga rahul, kuigi tundsin et ka paremal jalal veidi valus, et vill ikka ka varbale tulnud. 30 km vahefinish 2.48.40.  Rohkem, kui rahul!
32 või 33 km läbi, siis tuli ehk kilomeeter tõusvas joones ja munakivitee, mis võttis sammu aeglasemaks. Päike paistis kõrgemalt ja vett tuli tihemini juua ja samas ka pähe kallata.

Kõrvaklappides mu oma playlisti muusika, mis siiski ei seganud kuulmast ergutajate hüüdeid, aga iga kiirem lugu annab energiat juurde kui juba rohkem kui 30 km selja taga.  35 km vahefinish, samm polnud vast nii kiire enam, tempo veidi langenud, 1 min ajast maas, aga sellel hetkel mõte, et kui ma ka 6 min/km jooksen need viimased 7 km, siis olen vähemalt 4.15 ajaga finishis. Aga ma pole allaandja tüüp, jätkasin samas tempos, ei mõelnud, et kõnnin need viimased kilomeetrid.

Triumfikaar, ei mingeid erilisi emotsioone, kuigi mõnus hetk ja mõte, et enamus maast ju läbitud.  Reielihased valusad, parem põlv ka nagu veidi valus, aga ei midagi sellist et peaks kõndima või tempot maha võtma. Kui käsi kiiremini liigutada aitab kaasa, et tempo ei langeks, isegi kui samm pole teab mis kiire enam.

Joogipunkt ja 40 km vahefinish Columbuse ausamba juures - väga ilus väljak Barcelonas.    Vaheaega täpselt enam ei mäleta, aga mõte, et kohe on läbi ning et alla 4 h küll ei saa aga ajaga 4.05 peaksin küll lõpetama.

Ja siis paistis juba finishi kaar, mis polnud siiski veel finish, jõudu kiiremaks sammuks enam polnud. Viimased meetrid ja ametlik aeg tablool -- 4.17.18, startisin 14 min hiljem kui esimesed startijad. Aeg, mis hakkas jooksma sealt, kui stardijoone ületasid, oli 4.03.02, mis oli parem, kui oleks iial julgenud unistada ning 36 min parem minu 2010 SEB Tallinna maratoni ajast.

Ilus medal kaelas ja banaanid, apelsinid kosutukseks.  Venitused, veidi aega sai veel mitme osalejaga emotsioone vahetatud ja tütrele ja pöidlahoidjatele tulemusega sms saadetud. Mega tunne:)
 
Pärast paviljonis väga mõnus massaazh sellele väga suurele rahvahulgale, mis ei tekitanudki suurt ootamisaega. Tugeva käega hispaaniatüdrud, kes eriti inglise keelt ei osanud, tegid tõesti hea töö.
Villid plaasterdatud ja üllatavalt jalgades väga raskust polnud, meenutades sügist maratoni, kui 2 päeva hiljem ikka jalad olid kanged veel:)
 
Veidi puhatud, asjad pakitud ja öösel lennujaama, et teel Tallinnasse.

Tagasi Eestis
Emotsioonid eneseületamisest laes! Tallinnas tagasi 26. märtsil, juba õhtuks tegin broneeringud Kristinne MyFitnessi rühmatrenni.  Ööpäev hiljem olin juba suuteline tegema BodyPumpis kükke ja väljaasteid ja BodyBalance venitused peale selle.
 
Maraton korda läinud ja trennikaaslaste õnnitlused panid mind tundma, et olin millegi suurega hakkama saanud, nagu olümpiavõit iseenda jaoks:) See kõik annab indu ja jaksu võtta ette järgmised jooksuvõistlused ja SEB maraton 9.09.2012
Seda peab ise lihtsalt ise kogema, kui oled 42,195 km läbinud ja finishi joone ületanud:)