Berliini maraton on maailma suuruselt neljas maraton – tänavu lõpetas selle 40 775 jooksjat, sellest numbrist suurem on osavõtjate arv ainult New Yorgis, Chicagos ja Pariisis.  Seda numbrit aitab paremini mõista, kui võtta Tallinna maratoni 10km distantsi osavõtjate arv ja korrutada see neljaga – täpselt selline kogus jooksjaid oli pühapäeval Berliinis maratonirajal.  Kas suur on ka hea? Lühidalt – on küll! 

Berliini maraton on otsekui kunagine menulelu Ruubiku kuubik, kus erinevate värvidega tükid on täpselt õigetele kohtadele paigutatud – kõik on detailideni paigas ja kord on majas.  Kõik küljed perfektselt ühepikkused ja sama värvi.   

Tundub mõnevõrra arusaamatuna, et isegi, kui võistluse läbib enam kui 40 000 jooksjat, on sellel maratonil osaleda soovijaid mitu korda rohkem.  Berliini maratonile, täpselt nagu mitmetele teistele suurmaratonidelegi, pääsed jooksma, kui sul veab loosiga.  Loomulikult – võid olla ka kiire mees ja kvalifitseeruda võistlusele ajaga, kuid minu vanusegrupis on stardikohta võimaldavaks tulemuseks 2.55 -  sellest ajast on vanuseklassis M45-49 tänavu kiiremad olnud vaid 6 Eesti jooksjat – ehk teisisõnu – tuleb lootma jääda loosiõnnele . . .

30. novembril 2017 saingi korraldajatelt e-maili, mille sisuks üheselt mõistetavalt „You are (already) a winner“ ehk otsetõlkes – sa oled (juba) võitja! Loosiõnn on tõesti pime – olin selle maratoni loosirattasse oma nime jätnud vaid korra ja kohe näkkas!

Korraldajad kaasavad lapsi ka näiteks joonistusvõistlusega, kus eraldi arvestuses võistlevad sakslased-väljamaalased ja eri vanuses lapsed.

Paraku sain ma kohe teada ka seda, et 2018.a. on Berliini maraton vaid nädal peale Tallinna oma ehk teisisõnu – ilmselt tuleb Tallinna maratonil 42km jooksmisest loobuda.  Regasingi siis Tallinnas vaid 10km distantsile, kuigi ajast ette rutates olgu öeldud – panin ennast hiljem Tallinna maratonil ka 42km distantsile kirja, sajandi suurjooks ju, kuidas sa sellest kõrvale jääd!

Berliini jõudsin reedeõhtuse Airbalticuga läbi Riia lennates ning kohe laupäeva hommikul seadsin sammud maratoniexpole.  Suurmaratonide kogemus ütleb – mine expole võimalikult vara ja kui sa näed huvitavat võistlusmeenet, osta see kohe ära.  Chicago maratoni messil tekkis kaks tundi peale avamist ca 45 minutine kassajärjekord ning New Yorgis said särgid lihtsalt otsa.

Berliini maratonimess toimub endises lennujaamas, mis iseenesest on juba vaatamisväärsus.  Saksa kord ja efektiivsus olid paigas juba maratoninumbrite jagamisel.  Esiteks – messihalli sisenedes pandi jooksjale käe ümber pael, misjärel kõndisid ringi nagu kiibistatud koer.  Isegi stardialale pääsemiseks ei piisa ainult rinnanumbrist, kuna tänapäeval trükitakse neid ka omal käel välja, mistõttu käepael identifitseeris sind ära – oled maratonijooksja!

Numbrijagamise nurgas pidid kõik jooksjad ussi kombel sinkavonka keerutava järjekorratarandiku läbima (saba veel ei olnud, kuid tarandik oli juba masside ootel).  Erinevalt paljudest võistlustest, kus sa pead oma numbri järgi minemiseks teadma oma võistlusnumbrit, toimis Berliinis süsteem märksa paremini. Said oma numbri kätte igast letist – ulatasid oma startpass-i ja sinu number trükiti sealsamas printerist välja. 

Ajavõtusüsteem on Saksamaal muidugi ajast ja arust – Berliinis kasutatakse plastmassist kiipe, mis tuleb võistluse ajaks ketsipaeltega tossu külge kinnitada. 

Berliini maratonimess on tegelikult maratonist kaks korda suurem üritus – sealt käib läbi ca 100 000 inimest, kes erinevalt Michel Sittowi näitusest, tulevad sinna ikka selleks, et midagi osta.  Iga aastaga näed messil järjest rohkem kõiksugu toidu- ja apteegikraami.  Soolakapslid, energiageelid, pudrupulbrid, kakaopulbrid, peediekstraktid, liigesetabletid, taastumissodi, jms.  Kas lähevad jooksjad aina vanemaks ja põduramaks või proovivad poodnikud oma karvase käe võimalikult sügavale jooksja taskusse ajada? Ilmselt mõlemat.

Kui suudad messihallist tunni ajaga väljuda, oled kiire poiss, minul kulus 2,5 tundi aega . . . Ent juba fotoseina juures (all) oli 40 inimese pikkune järjekord.

Number käes, lähed loomulikult maratoni stardi-finišipaika üle vaatama.  Start ja finiš on Berliinis samas kohas, suursuguse Brandenburgi värava (avafotol) juures.  Võistluseelne bratwurst koos alkoholivaba Erdingeriga keresse ja oledki süsivesikutega tangitud. 

Tankimisega on Saksamaal muidugi kerge liiale minna.  Toit ju imeodav, joogist rääkimata . . .

Võistluseelne pasta

Maratoni start oli pühapäeval, 16. septembril.  Esimene start kell 9.15, korraldajad manitsesid ikka tund aega varem stardialale tulema, kuigi – ka stardialal toimis kõik niivõrd filigraanselt, et oleks ilusti ka poole tunniga hakkama saanud.  Stardialale pääsesid loomulikult ainult jooksjad, erinevalt Ameerika maratonidest sind metalliotsijaga läbi ei skanneeritud, kuid stardiala ümber paiknevate politsei ja püssiga mundrimeeste arv oli aukartustäratav. 

Vaatamata sellele, et võistluse stardis on enam kui 40 000 jooksjat, hajuvad need stardialal ilusti ära – see on lihtsalt niivõrd suur.  Mõnevõrra ootamatu oli leida ennast keset Berliini sellise mastaabiga ürituse stardis sisuliselt üksi rahus ja vaikuses ilusa suure tamme all.  Kerge soojendusjooks, natuke võimlemist ja mõned joogaharjutused ning oledki stardiks valmis. 

Kell 9.15 läks võistlus eliitjooksjate stardiga lahti.  Kõikseemees oli jagatud kolme stardigruppi, viimased pääsesid rajale kell 10.

Berliini suurlinna tänavad annavad sellise võistluse korraldamisele tugeva eelise – võistlusrada on väga lai, kuigi eks esimesel kümnel kilomeetril pidi ikka oma rada teiste jooksjate seas otsima.

Juua anti alguses iga 5km tagant ning seejärel 2,5km intervalliga.  Berliini maraton oli esimene maraton, kus ma nägin raja ääres ja stardialal veekraane.  Need kraanid olid nimelt mõeldud oma joogipudeli-topsi täitmiseks, rajal märkas ka oma korduvkasutatava joogitopsiga jooksjaid.  Selline ökoloogilise jalajälje vähendamine on iseenesest tore, kuid olgem ausad – seda võimalust kasutas Berliinis ehk 1-2% kõikidest jooksjatest.

Päev enne Berliini maratoni toimub sealsamas rulluisumaraton.

Publik? Ah soo, raja ääres oli ju ka publik.  Kui sa keskendud oma jooksule, siis väga palju publikut sa tegelikult ei hooma, kuid sakslastest publik on oma kaasaelamises ka üsna rafineeritud.  Plaksutatakse, mõni üksik julgem hüüab sulle midagi, kuid sellist ennastunustavat kaasaelamist nagu võid kohata New Yorgis või Londonis, Saksamaal ei kohta.  Saksamaal pole väga olulist mõtet panna selga „Estonia“ kirjaga jooksusärki, kuna keegi sulle GO, ESTONIA nagunii ei hüüa. Eesti jooksusärki märkavad vaid võistlust vaatavad teised eestlased.

Kuid loomulikult – Berliinis on raja ääres tuhandeid pealtvaatajaid ja atmosfäär on täiesti suurvõistluse vääriline!

Kõige selle juures ei saa üle ega ümber Berliini maratoni suurimast müügiargumendist – rajast.  Berliini maratoni rada on hüper-super-mega-lauge. Hoomasin rajal üht väikest tõusu, väikene sillake jäi tee peale, tõenäoliselt lainetas rada ka mujal, kuid tõusud on lihtsalt nii väikesed, et sa neid ei hooma.  Kui sul on plaanis maratonis maailmarekord joosta, siis on Berliin selle jaoks kõige sobivam koht.  Ent Berliini maratoni rada sobib ülihästi ka isikliku rekordi jaoks.

Mul küll ei õnnestunud ei maailmarekord ega isiklik rekord, kuid Eliud Kipchoge sai vähemalt ühega neist hakkama.  Mõnevõrra irooniline, et adidase poolt sponsitaval jooksuvõistlusel joosti maailmarekord Nike’dega.  Nike Zoom Vaporfly 4% Flyknit sai rekordiväärilise meediakatvuse.

Maratonimessi kõige suurem boks

Teist nii suursugust finišisirget, kui Berliini maratonil, annab muidugi ka otsida.  Lõpusirge on ca 1km pikkune, palistatud rohkearvulise publikuga ning enne lõpujoone ületamist jooksed läbi Brandenburgi väravate.  Viimastele meetritele paigutatud sinine vaip lisab pidulikkust juurde.

Pidulikkus sai muidugi otsa koju lennukiga sõites Riias, kuhu eelmainitud lennufirma lihtsalt hiljaks jäi. Ent loomulikult – ega me polnud esimesed ega ka viimased hilinejad.  Meid pandi kenasti taksode ja mikrobusside peale ja toimetati . . . Tallinna lennujaama.  Hommikul kella viieks olimegi sealsamas, kus graafiku järgi oleks pidanud olema eelmisel õhtul enne keskööd.  

Kokkuvõtteks. Berliini maraton on oma nime vääriline ning ilmselt üks kergemaid võimalusi tõeliselt suure võistluse kogemiseks.  Kui sul õnnestub loosirattast see pikem kõrs tõmmata, siis mine käi ära.  Superlauge rada, filigraanselt toimiv korraldus ja võimalus näha maailmarekordi sündi – seda sa mujal ei koge.