Pärast jaanuarikuist Peterburi 50. Elu tee maratoni, kus lõpetasin südatalvise pakasega paar minutit viiest tunnist kiiremini järgnes varakevadel Otepää-Tartu maraton. Viimase lõpetasin ma juba seitse minutit üle viie tunni, mis näitas, et midagi on valesti - tulemused aina langevad ja langevad. 

Järgi mõeldes tulin lihtsale järeldusele, et minu treeningute maht jäi aina väiksemaks ja väiksemaks. Samas kiireid trenne pole ma üldse teinud. Viimastele hakkasingi keskenduma. Alustasin oma kodulinnas Tamme staadionil 100m, 400m, 800m ja 1km lõikude jooksmist. Tulemused hakkasid tasapisi ülesmäge liikuma. Mõne aja pärast pöördusin Roman Fosti poole palvega suunata mind pädevate inimeste poole, kes oleksid võimelised mind nõustama. Nii saingi kahe erineva treeneriga Tamme staadionil kokku. Viimased andsid mulle mõned sprindijooksu harjutused. Kaks ja pool kuud jooksin ma Tamme staadionil treppidest üles, tegin erinevaid harjutusi ning lühikesi otsi. Paralleelselt tõmbasin ma parkides lõuga, käisin väljas ujumas ning aeg-ajalt tõstsin jõusaalis kangi. 

Aeg lendas kiiresti. Jaanipäeva paiku vabanesin oma muredest, hüppasin Ecolines bussi peale ning suundusin oma kallima poole Poola, kus mul nüüd teine pesa. 24. juunil olin kohal. Paar päeva hiljem otsustasin heita pilgu Poola kergejõustikuvõistluste kalendrisse. Võistlusi küll palju, samas riik on suur ning iga vahemaa pole niivõrd taskukohane. Äkki torkas silma, et 29. juunil kell 22:00 Wrocławis Grabiszyński pargis, kus ma käin praktiliselt aastaringselt trenni tegemas, tuleb Wrocławi Raadio poolt korraldatud Ööjooks ehk Bieg Nocny. Distantsiks 5km. Osalejate limiit oli 300. Vabu kohti oli veel 11. Panin ennast kähku veebis kirja ja maksin viimase ehk teise vooru stardimaksu 45 zlotti (ca 10,80 eurot). Sain mõned päevad veel ennast ette valmistada ja oligi stardipäev käes. 

29. juunil paar tundi enne starti olime kogu perega kohal. Spordilinnak asus Grabiszyński pargi mäe lähedal. Samal mäel olen ma varemgi trenni teinud. 
Kohal kiirabi, politsei ja erinevate firmade telgid ja reklaamid. Loomulikult oli kohal ka idee elluviija ehk Raadio Wrocław. Kohapeal pidi täitma lehe, et vastutad ise oma tervisliku seisundi eest. Stardimaterjalid käes: stardinumber selle taga oleva kiibiga, dušigeel, hambapesuvedelik, tasuta pilet jõelaevale, Wrocławi Raadio kleepekad, mineraalveed ja erinevad reklaamid. 

Läksin sooja tegema. Park oli rahvast paksult täis. Esindasin Tartu linna ehk Eestit ja BIM maratoniklubi ehk Venemaad. Sisuliselt kahte riiki korraga. Stardi eel selgus, et Wrocławi Raadio kommentaator Piotr Pietraszek oli mu tüdruksõbra kunagine kolleeg. Agnieszka töötas kunagi TV-s üle kahekümne aasta operaatorina. Piotr ergutas jooksjaid ühiselt sooja tegema. 

Kohalikule raadiole intervjuud andmas

Lihased ja liigesed soojad suundusin starti. Vahetult enne starti tervitatakse mind raadio kõlaritest. Start anti täpselt kell 22:00. Oh, tuli tolmu algul, sest kõik jooksjad tormasid kui segased. Ma panin kohe oma jalad liikuma. Peaasi, et mitte lasta tempol langeda, nagu ikka maratonijooksul pärast esimest kilomeetrit tavaks on. Töötasin kogu aeg kätega ja kallutasin oma jalgu natukene ettepoole ehk kannad üles, päkad tööle. Nii me jooksime samas pargis Teises maailmasõjas Poola Armee langenud sõdurite vennashauani, mida ehib suur monument kõrgel mäel sõdurite ja hobuste bareljeefidega. Rajal igal pool kohtunikud, tuletõrjujad, politsei ja ratturid. 

Wrocławis on palju erinevaid ajaloolisi vaatamisväärsusi. Peale Vanalinna ja Tumski saare (Ostrów Tumski) on veel mitmeid monumente, mälestusmärke, hooneid jms. Nt. meie mikrorajoon kannab "Sõpruse" (Osiedle Przyjaźni) nime. Viimane rajati sotsialismi ajal ning nimi pandi selline tähistamaks Nõukogude Liidu-Poola Rahvavabariigi sõprust. Hoonete vahel seisab Poola-Nõukogude sõprusele pühendatud monument. Viimane kujutab endast paari rahvariietes tantsu vihtumas. Üle autotee asub Teises maailmasõjas linna vabastamises hukkunud Nõukogude Armee sõdurite vennashaud. Hingedepäeva õhtul kalmistut külastades nägime, et iga sõduri hauale oli asetatud küünal ning peamonumendi jalamile oli asetatud Poola lipp ja pärg tänusõnadega. Nagu Poola Armee kalmistul, võib ka siin leida omajagu tundmatute võitlejate haudu. 

Poola sõjaväe kalmistul

Lähedal asub park, kuhu maeti fašismi ohvrid. Viimase kõrval asub Esimeses maailmasõjas langenud Itaalia Armee sõdurite kalmistu. Kõik kalmistud on Poolas riikliku kaitse all. Erinevate ajalooliste paikade nimekiri on Wrocławis külaltki pikk. 

Joostes ümber Poola Armee sõdurite ühishaua keerasime tagasi. Siin jäi selja taha pool maad. Joostes oli tunda, et keegi hingab jätkuvalt mulle kuklasse. See tegi võistlemise veelgi huvitavamaks. Naastes tuttavatesse kohtadesse nägin, et ees on viimane kilomeeter. Võtsin ennast kokku ning viimased 300 m jooksin täiega. Sain nendest jooksjatest jagu, kes olid vahepeal minust ees. Üks naisjooksja küll niisama alla anda ei soovinud. Temaga tegime viimased 150 m ühiselt spurti. Karolina Szafraniec Lean-Tech Run tiimist pälvis naiste arvestuses III koha kaotades mulle napilt alla kuue sekundi. 

Kokku lõpetas 253 jooksjat. Mina sain üldarvestuses 39. koha (vanuseklassis "M30" koht 16). Ajaks 22:40.18. Keskmiseks jooksutempoks 4:32 min/km. Finišis said lõpetajad autasuks ilusad kuukujulised medalid.

Võistluse võitis kohalik jooksja Jacek Lesiecki ajaga 15:53.64. 

Pärast võistlust võeti mult intervjuu. Wrocławi Raadio töötajad märkisid, et David on läbi aegade olnud kõige kaugemalt tulnud osaleja, kes muutis antud jooksu rahvusvaheliseks. Intervjuus päriti, kuidas ma oskasin Wrocławi Raadio Ööjooksule tulla ja milliseid maratone korraldatakse Eestis ja Venemaal. 

Südaööks lahkusid inimesed Grabiszyński pargist ning võistlus sai läbi. Kohe pärast finišeerumist olid protokollid ja pildid Wrocławi Raadio veebilehel saadaval. 

Meie lugejaskonnale soovin ilusat suve jätku.

Parimate soovide ja austusega,
David Arutyunyan Tartust.