Bostoni maratoni otsustas mullu lubada starti ka ennast naisena identifitseerivad meesjooksjad ning võimaldas neil konkureerida naiste arvestuses.  Otsus oli vastuoluline, kuna andis paljude arvates eelise mehena sündinud, kuid ennast naisena identifitseerivatele jooksjatele. 

Bostoni maraton on nimelt üks väheseid maratone, millel osalemiseks tuleb joosta kiiremini kvalifikatsiooni normidest.   Näiteks 2019.a. Bostoni maratoni kvalifikatsiooni norm 40-44 aastastele meesjooksjatele oli 3:15, naistele aga 3:45 ehk pool tundi nõrgem.  Meestele, kes identifitseerivad ennast naisena, kehtivad võistluse korraldajate otsuse põhjal naiste kvalifikatsiooni normid.

Mullu osales vähemalt kolm avalikult ennast naisena identifitseerivat meesjooksjat ehk transsoolist naisjooksjat.

Maratoni maailmarekordiomanik Paula Radcliffe on värskelt tviitides avaldanud oma vastuseisu Bostoni maratoni otsusele.  „Otsuse mõju on negatiivne, kuna Bostonisse on väga raske kvalifitseeruda. Naiste kvalifikatsiooni normide rakendamine igale meesjooksjale, kes identifitseerib ennast naisena, on ebaaus, kuna selle tulemusel muudetakse naiste ajanormatiive rangemaks, kuivõrd kandidaatide arv kasvab.“

Transsoolisi naisi lubatakse naiste arvestuses starti ka mitmetel teistel suurtel maratonidel, sealhulgas Chicagos, New Yorgis, Londonis, Los Angeleses.

The serious significance here is worse because Boston is notoriously difficult to qualify for. Opening women’s QT’s up to any male who ‘self-identifies’ as female is unfair because the end result will be that female BQT’s are made harder due to the added numbers achieving them. https://t.co/P9BQS95qak

— Paula Radcliffe (@paulajradcliffe) April 7, 2019