Alustama peab sellest, et sobivate asjaolude kokkusattumisel õnnestus 05.05.2013 osaleda USA-s Cincinnatis (Tennessee) Flying Pig maratonil. Ameerika mõistes on tegu suhteliselt väikese maratoniga. Uurides maraton ajalugu, siis 2012 aastal lõpetas selle ca 4800 jooksjat ja kõikide distantside peale kokku (5, 10, 21 km, lastevõistlused, teatejooksud) ca 30 000 jooksjat. Selle aasta vastavad numbrid olid 4100  ja 35000. Ilmselt mõningase jälje osalejate arvule jätsid traagilised sündmused Bostonis 3 nädalat varem. Bostoni järgselt saadeti registreerunutele mitu julgustavat teadet turvanõuete karmistamisest ja jooksjate turvalisuse suurendamisest kuid ilmselt loobujaid siiski oli.

Etteruttavalt tuleb tõdeda, et kõik laabus suurepäraselt ja täiendatud turvanõuded kuidagi silma ei hakanud ega tuju ei rikkunud.

Muide maratoni nimi tuleneb mitte tõsiasjast et on sigahästi korraldatud, vaid ajalooliselt olid sead väga oluline kaubaartikkel, keda transporditi mööda Ohio jõge Cincinnatisse, kust nad viidi läbi linna lähedal asuvatesse farmidesse. Selle tõttu oli isegi linna hüüdnimeks vahepeal „Porkopolis“.

Registreerimisel oli üllatuseks väga varane stardiaeg (6.30!). See tuleneb ilmselt asjaolust, et linna eluolu mitte päris segi paisata (ameeriklased on autokummardajad – tänavate liikluseks avamise graafik oli 10 min/km. Kõik sellest tempost aeglasemad (ca 50 tk) said jätkata jooksu kõnniteedel). Teisest küljest oli väga meeldiv juba enne 10-t finišeerida!

Peale rutiinseid ettevalmistusi suundusingi hommikul 5.30 stardipaiga poole, mis asus Ohio jõe ääres. Start oli muide vahetult Margus Hundi tulevase kodustaadion kõrvalt. Päris põnev oli jälgida kuidas hommikupimeduses rahvamassid liiguvad. Ja rahvast oli palju! Turvanõuete tõttu tuli kõik pakihoidu antavad asjad panna läbipaistvasse kilekotti. Sooja oli 12 kraadi (jooksu ajal 16-17), tuult sisuliselt ei olnud ja otsest päikest ei näinudki. Nii et külmast tulnuna just täpselt sobiv ilm.

Raja profiili oli võrreldes Tallinnaga oluliselt künklikum. Iseloomulikud olid pikad lauged tõusud kuigi ei puudunud ka paar teravamat astet. Stardigruppidesse paigutamine toimus registreerimisel antud eeldatava lõpuaja järgi.

Enne starti lauldi hümni ja mälestati Bostonis hukkunuid. Õnneks liiga pateetiliseks ei muututud, ikkagi spordivõistlus. Start oli väga sujuv ja mõnus. Üle stardijoone sain 12 sekundiga  (nii mõnusalt pole isegi Tallinnas liikuma saanud). Eesmärgiks oli joosta distants 3.10-ga ja seekord tempomeistri tuules. Tempomeistriteks oli 2.40-2.45 mehed, kes hoidsid tuju üleval ja suhtlesid pealtvaatajatega. Kui distantsi esimese osas oli jooksjatel veel jõudu pealtvaatajatele vastata, siis mida miil edasi seda endasse tõmbunumad kõik olid.

Pealtvaatajate kannustus oli meeletu ja neid jagus sisuliselt tervele rajale (1 ring!) hoolimata varasest kellaajast. Rada kulges alguses läbi kesklinna, seejärel läbi eeslinna eramute rajoonide ning lõppes jällegi kesklinnas jõe ääres. 20 miili kulgesin tempomeistri tuules kumminööriga (tõusudel jäin veidi maha, laskumistel järgi ja isegi ette) kuid siis tuli hakata kiirele algusele lõivu maksma. Poolmaratoni aeg 1.35.12 oli kerge pettumus, sest lootsin, et tempomeistrid jooksevad alguses veidi kiiremini et jääks lõpus kustumise ruumi. Joogi ja energiaga probleeme ei olnud, sest kui alguses olid joogipunktid iga 2 miili tagant, siis alates 10-ndast miilist juba iga miili tagant. Vahepeal pakuti veel banaani ja apelsini nii et kes suutis sai kindlasti kõhu täis. Ise jäin kaasavõetud geeli peale ja tarbisin ainult spordijooki ning vett. Maratoni lõpp oli klassikaliselt raske. Paar viimast miili möödusid vihmas kohati jalutades. Üllatas, et lõpus nii palju kõndijaid oli. Kõvad mehed kui 3.15-3.20 tuleb osaliselt kõndides! Endale löödi kell seisma ajaga 3.17.13. Nii et väga positiivne split (+7 min) nagu ka emotsioon. Medal oli tõeliselt kaalukas ja autoriteetne ning vabatahtlikud finišis suurepärased (ei jõua veepudelit lahti keerata, palun, siin on lahtine pudel jne.).

Kokkuvõttes oli tore pühapäev. Kui nii võib öelda, siis standardselt väga hästi korraldatud võistlus (nagu ka Tallinn ja Praha).  Kui kellegi on seal kandis mai alguses tegemisi, siis soovitan!

Kirjutamiseni,
Ivo

Fotod: Ivo Tatrik ja korraldajad