Samal ajal kui sõbrad Tartu Suusamaratoni rajal suuski ritta seadsid, seisin mina koos mõnesaja hiinlasega mägijooksu CNY (Chinese New Year) Grand 3 Tour stardis.* 

Hiinlased tähistavad uut aastat põhjalikult ning ühe üritusena on Hong Kongis kavas ka traditsiooniline jooksuvõistlus CNY (Chinese New Year) Grand Tour. Info võistluse kohta leidsin internetist ning seda oli üsna napilt - valdav enamus ürituse kodulehel/Facebookis olevast infost oli hiina keeles ning inglisekeelsest infost lugesin välja vaid seda, et valida on kahe distantsi - 32 ja 20 km vahel ning kummagi distantsi algusaja ja algus- ja lõpp-punkti. Loomulikult valisin pikema distantsi, sest kui nii kaugele minna, võiks ju ka pikemalt joosta.

Võistluse kodulehel oli ka pilt GPS jäljest ning oli näha, et trassi peale jäävad mõned mäed. Kuna mul senini mägijooksude kogemused puudusid - olen jooksnud vaid Rõuge Trail Run'i ning Cesis Eco Trail'i maratone - konsulteerisin Pärtel Piirimäega, kes soovitas endale jooksukepid hankida. Sai siis Amazonist tellitud Black Diamondi Carbon Z kepid, mis saabusid nädal enne äralendu. Jõudsin nendega teha ka ühe jooksutrenni Vooremäel, kus heade lumeolude tingimustes tuli pooleteisetunnise kepijooksu ajal harjuda rohkearvuliste suusatajate imestunud pilkudega. Tagantjärele võib öelda, et ühest trennis jäi selgelt väheks - minu tehnika keppide kasutamisel jättis selgelt soovida.

Nii siis olingi 18.veebruari hommikul suhteliselt pahaaimamatult ning magamata (ajavahe!) tund enne algust kohal. Number kätte saadud, jälgisin pisut teisi võistlejaid ning panin tähele kahte asjaolu:

1) Pea kõigil neil oli professionaalne varustus alates camelback’idest ning ette rihmade külge kinnituvatest joogipudelitest ning lõpetades kompressioonsokkidega. Levinuimaks kaubamärgiks sealjuures 2XU.

2) Oma 182cm ja 84 kiloga olin kindlasti nii kõige pikem kui ka kõige suurema kehamassiindeksiga osaleja.

Lühidalt: mitte ühtegi "pühapäevajooksjat" ei hakanud silma.

Ilmselgelt oli midagi, mida ma selle võistluse kohta ei teadnud, sest eelmisel päeval linnas ringi jalutades jäi silma väga palju pühapäevajooksjaid, kes nagu tundus, sellele võistlusele ei olnud teed leidnud. Üritasin korraldajatelt küsida rajaprofiili kohta, ent keelebarjääri tõttu ei saanud nad aru, mida ma küsisin ning ainult naeratasid ja ütlesid: yes, yes!

Enne starti sain jutule ühe kohaliku neiuga, kes rääkis väga head inglise keelt. Selgus, et tema nimi on Karen ning ta tunneb hästi Leedu ultrajooksjat Gediminas Griniust (Karen kutsus teda 'GG'-ks) ning on tal suisa Leedus külas käinud. Küsisin siis Karenilt, et ta kirjeldaks 15 minuti pärast algavat jooksu. Nagu selgus, tuleb jooksu nimi "Grand 3 Tour" pikemal ja "Grand 2 Tour" lühemal sellest, et mitu piirkonna kõige kõrgemat tippu tuleb jooksul läbida. Karen otsis abivalmilt välja oma mobiiltelefoni ning näitas mulle rajaprofiili.

See mis ma nägin, lõi mind pahviks.

Kui võistluse korraldajad ei pea vajalikuks ürituse kodulehele rajaprofiili üles riputada, siis sa eeldad, et ju siis pole profiil midagi erilist ning tõusu mitte liiga palju. Olin ette kujutanud, et ehk tuleb seda kogu distantsi peale kokku nii 500 meetri tuuri. Väikselt mobiiliekraanilt oli näha, et seda on reaalsuses vähemalt kolm korda enam, lisaks pole kogu jooksu vältel ühtegi siledat lõiku, on ainult kas tõus või laskumine. Nagu hiljem selgus, näitas minu Polari kell tõusumeetriteks 1929 (laskumiseks 1510) ning hiljem arvutiekraanilt Kareni saadetud reljeefipilti vaadates arvutasin kokku, et tegelikkuses võib neid tõusumeetreid sellel rajal isegi üle 2000 olla.

"Pimedast nägijaks" saanud, võtsin ennast stardirivisse ning kui lähe antud, hakkasime ca 300-kesi jooksma mööda kergelt ülespoole kalduvat asfaltteed. Viissada meetrit hiljem keeras tee vasakule võsa vahele ning algas esimene tõus. Tõusul tekkisid suured tropid, võttis aega, et kogu see kaader kitsale jalgrajale ära mahuks. Lisaks oli tõus piisavalt järsk selleks, et pea kogu võistlejaterivi seal kõndis, mitte ei jooksnud. Olin startinud võistlejaterivi esimeses osas, seega mul õnneks liialt palju oodata ei tulnud. Tõusu ajal tundsin, et oleksin pidanud keppide kasutamist pisut rohkem harjutama - vähe sellest, et käte-jalgade kasutamise dünaamika lonkas, oli raja kõrval ebatasane pinnas, millel kõrge hein ning igasugust oksaprahti ning kepid kippusid seal pidevalt oksi kaasa kiskuma ning libisema. Hiljem kõrgemale jõudes jäi seda probleemi küll oluliselt vähemaks.Tõusu (ja ka kogu järgneva võistluse) ajal peatusin aeg-ajalt, et pilte teha. Kõrgemale jõudes avanesid väga ilusad vaated. Hong Kong on suurim pilvelõhkujate kontsentratsiooniga piirkond maailmas ning mäetippudelt avanes hea vaade nii pilvelõhkujatega täispikitud piirkondadele kui ka nendele vähestele madalatele küladele, mis mägede vahele ära eksinud on. Õnneks olid pilved pisut kõrgemal ning vaated head ja pildid tulid ilusad. Vaatasin, et aeg-ajalt peatusid ka kohalikud piltide tegemiseks, eriti need, kes olid koos sõpradega tulnud.

Kui tõus pärast pikemat ootamist lõpuks läbi sai, algas keerulisem osa - laskumine. Laskumine oli sama järsk kui tõus, mis tähendas seda, et ma ei saanud oma 120cm pikkuseid keppe kasutada ning kogu pidurdustöö pidid tegema ära reied. Vot just laskumis(t)el oli kahetsus, et ma oma võistluseelsetes toitumisharjumustes pisut distsiplineeritum ei olnud, eriti suur - reied said ikka kõvasti vatti.

Esimesse joogipunkti (ca 9-10 km) jõudsin ca 1:16-ga ning nagu tagantjärele selgus, olin sel hetkel väga heal kohal - üldarvestuses 54-s (254-st finisheerijast). Samas oli selleks hetkeks alguse eufooria juba läbi saanud ning otsustasin reielihaste säästmise eesmärgil edasi pisut rahulikumalt võtta. Nagu esimene tõus, nii algas ka teine väikese tõusunurgaga asfaltteega, mis viis külast välja. Niipea kui külast välja jõutud, keeras tee järsule trepile mäkke. Üldse oli kogu distantsi vältel suur osa tõusudest ja laskumistest mööda treppe. Trepid ei olnud sealjuures mitte betoonist, vaid tegemist oli vertikaalsuunas maa sisse löödud lauatükkidega, mille horisontaalosa täidetud mullaga. Aastate jooksul oli ilmselt kasutuse ja ilmastikutingimuste koosmõjul muld vajunud lauajuppide ülemisest osast oluliselt allapoole nii et enamjaolt "turritasid" lauajuppide otsad hea mitu sentimeetrit kõrgemal kui horisontaalosas olev toetuspind - muld.

Teise mäe treppidest üles minnes jäi silma väga palju kohalikke, kes samuti "jalutama" olid tulnud. Hong Kongis on selline mägedes jalutamine väga populaarne ning selliseid matkajaid oli seal igasuguses vanuses ja sportlikus konditsioonis. Aeg-ajalt oli tegemist, et neist kitsastel treppidel mööda saada. Keda eriti silma ei hakanud, olid kaasvõistlejad. Kui aeg-ajalt poleks olnud näha väga hästi tähistatud raja roosasid lehvikuid, oleks ma arvanud, et olen ära eksinud. 

Tippu jõudes tegin pikema pausi, venitasin, tegin pilte, otsisin kotist süüa. Kuna mul polnud aimugi, et mis mind võistlusel ootab, olin kaasa võtnud suhteliselt palju varustust juhuks, kui läheb külmaks või hakkab vihma sadama (nädal hiljem samades mägedes toimuval 9dragons ultral on kohustusliku varustuse nimekirjas näiteks soojad Goretex riided). Reaalsuses mul neid vaja ei läinud, sest kuigi mägede tippudes oli tõesti jahedam ja puhus kõva tuul, oli pulss pidevalt kõrgel ning ka teadmine, et kohe algab uus laskumine "soojemasse kliimasse". Toit maitses hästi, sest esimeses joogipunktis pakuti ainult vett ning kõht oli vahepeal tühjaks läinud.

Teisel laskumisel kohtasin juba suhteliselt palju inimesi - nii tund aega hiljem alustanud Grand Tour 2 aeglasemaid jooksjaid kui ka minust märksa osavamaid laskujaid. Ilmselt on ka selliste järskude laskumiste võtmine paljuski kogemuses kinni, sest tõesti nii mõnegi teise jooksja kiirus laskumisel oli minu omast märgatavalt kõrgem.

Teise joogipunkti (ca 22km) varustatuse tase oli märksa parem kui esimesel. Sinna jõudes tegin pikema peatuse - jõin vett ja Coca-Colat, sõin banaane ja apelsine. Eriti just apelsinid maitsesid imehästi. Joogipunktist lahkudes fikseeriti ka aeg ja koht - olin langenud üldarvestuses 87-ks ning 22km aeg oli 3:11:04.

Algas kolmas tõus. Teises joogipunktis sattusin vestlema ühe kohaliku neiuga (Nimi oli vist, Tang kui õigesti aru sain), kes ütles, et kolmas tõus viib Hong Kongi kõige kõrgemasse tippu. Hiljem kontrollisin Wikipediast - tõepoolest on Tai Mo Shan oma 957 meetriga riigi (Hiina autonoomse piirkonna) kõrgeimaks mäetipuks. Jooksime (kõndisime) üle poole mäe koos. Selgus, et Tang oli jooksma tulnud koos oma sõbraga, kes aga oli liiga aeglane ning ilmselt meist nii tunnike tagapool. Tang oli talle ka oma jooksukepid jätnud, sest need "pidurdavat" teda. Olime üle poole tõusust juba ära kõndinud ning mitmetest kaasvõistlejatest möödunud, kui tundsin vajadust tempot alla võtta ning Tang läks eest ära. Hiljem finishis oli meie vahe ca 2 minutit.

Mingil hetkel tõusu ajal jõudsin pilvedesse ning seega luhtus mu plaan tippu jõudes pilte teha - nähtavus oli sisuliselt olematu. Viimased 2 kilomeetrit oli tõus märksa laugem ning mööda laia asfaltteed, kus kõndis ka rohkearvuliselt turiste ja kohalikke, kes olid samuti tulnud riigi kõrgeimat tippu vallutama. Tippu jõudes alustasin ka koheselt mööda sarnast asfatteed laskumist. Alguses tundus kõik roosiline ning ka tempo oli kogu jooksu kõige kiirem - nii 5:10/km - aga mingil hetkel olid reied nii läbi, et pidin kõnnile üle minema. Kahju oli küll jätta kasutamata võimalus ka lõpuks reaalselt joosta (senise ronimise ja piduramise asemel) ning kõndimislõigu ajal said ka mitmed kaasvõistlejad must mööda.

Siis lõpuks nägin finishit ning tegin oma viimased jooksusammud, lõpetades 32km pikkuse katsumuse ajaga 4:58:53 ning 81. kohaga 254 finisheerija seas. Kohaga jään täitsa rahule, arvestades stardis avanenud pildiga kaasvõistlejatest, aja osas ei oska seisukohta võtta - sarnase tõusumeetrite arvuga teise ürituse kogemus puudub.

Finishis pakuti rohkesti juua ja süüa ning lahkudes ajasin bussijärjekorras ühe kohaliku mehega juttu. Mees ise oli jooksnud lühemat distantsi ning väljaprinditud finishilipikutelt vaatasime, et olime jooksnud distantsi võrreldava osa minutipealt sama ajaga. Tema kiitis minu aega, et tal endal pole pikemat otsa õnnestunud alla viie tunni joosta. Pärast ühist bussisõitu kesklinna ning kahekilomeetrist jalutuskäiku hotelli mõnulesin hotelli saunas ning katsusin oma valulikke reisi lõdvestada. Täna, kaks päeva hiljem, seda lugu kirjutades, on igasugune liikumine valus, aga trepid ja "nurga all" olevad pinnad välistatud. Hea valu, mis tuletab meelde toredal üritusel osalemist! 

• Korrektsuse huvides olgu märgitud, et kuigi kellaajaliselt võistlused kattusid, siis ajavahe tõttu olin mina Tartu Maratoni stardihetkeks juba finisheerinud.