Kui ma 31.12.2018 oma kandideerimisavalduse Marathon100 Tallinna maratoni projekti teele panin, ei uskunud ma tegelikult ise ka, et see, mis ma endale eesmärgiks võtan, päriselt veidi vähem kui 8 kuu pärast teoks saab.

Maratonieelne ärevus ei andnudki endast eelneval nädalal väga tunda. Olen ju seal samas stardis juba 4 korda maratoni läbima läinud, sel korral vaid selle erinevusega, et esimest korda on mul väga konkreetne ajaline eesmärk. Kui aga pühapäeval kell 5.50 äratuskell käis, tõmbas seest üsna õõnsaks ja kogu hommik möödus suures ärevuses.

Jõudsime kella 8 paiku veel Marathon100 grupiga ühispildi teha ja oligi aeg vaikselt soojendada ja stardikoridori suunduda. Juba koridoris sain aru, et pean üksi oma jooksu jooksma – ühtegi tempomeistrit ei näinud ees ega taga ja stardikoridor oli nii kitsas, et esimesel kilomeetril kulus kõvasti aega ja vaeva, et mitte liiga kauaks sinna takerduma jääda. Esialgne plaan joosta 5:35 tempos läks kohe luhta, sest tunne oli hea ja otsustasin, et kui kehale ei tundu liigse pingutusena, lasen jalgadel omasoodu minna. Umbes kümnendaks kilomeetriks püüdsin kinni ka mõlemad 4-tunni grupid, jooksin natuke aega nendega, kuid tundsin, et jagub jõudu rohkemakski ja läksin oma teed. Poolmaraton kulges üsna lihtsalt ning esimesed raskused tempo hoidmisega tekkisid Stroomi rannas (u alates 25. km). Tahtsin ikka sama tempot edasi suruda, kuid üksi oli see keeruline. Minu õnneks jooksin kokku ammuse sõbraga, kes mind juba esimesest maratonist peale ikka tugevalt innustanud on. Küsimuse peale, kuidas tunne on, ütlesin, et vedajat oleks vaja. Ja nii me kulgesimegi koos kuni 39. kilomeetrini, kord üks, kord teine takka utsitades, kuniks sõbral oli aeg lõpuspurdiks. Mina muidugi olin õnnelik, kui veel üldse samas tempos lõpuni kestan :)

38.-39. kilomeetri paiku tuli Kopli tõus, mis hetkeks päris puiseks tõmbas, kuid edasine allamäge rada ja viimastel kilomeetril rattaga kaasa sõitnud sõbrad aitasid selle kiiresti unustada. Ehkki tundus juba, et jalad enam ei allu, siis tegin viimase kilomeetriga veel korraliku aja ning jäi jaksu ka lõpuspurdiks. Ja seal ma olingi, 3:57:41 ja õnnelikult finišis.

Kui treeneriga enne maratoni senist hooaega vaatasime, tõdesime mõlemad, et 4-tunni jooks on tehtav, aga selleks peab kõik õnnestuma. Ja kõik õnnestuski – ilm oli jooksmiseks suurepärane, tunne oli hea, ükski tervisehäda ei vaevanud ning jalad tegid tubli tööd. Maratoni viimastel kilomeetritel tundub muidugi alati, et varem pole küll nii raske ja valus olnud ja ei mõista, kuidas see küll eelmisest korrast juba ära ununenud on.

Kui ma nüüd aga kõrvalt vaatan, siis tegelikult oli see vist küll mu kõige nauditavam maraton – terve raja püsis nägu naerul (OK, rasketes kohtades tuleb ikka vahepeal nina ka krimpsutada, see annab hoogu juurde :) ) ja ka 30+ kilomeetritel oli võimalik ikkagi tempokalt joosta, mitte lihtsalt lõpuni kulgeda. Endalegi üllatuseks möödus maraton väga kiirelt, tunne oli väga hea ja hetkekski ei tekkinud kiusatust kõndima jääda. Kogu pingutus, varased ja hilised, pikad ja lühikesed, kiired ja aeglased, kuumuses ja lumetormis kogutud kilomeetrid, kõik kanged lihased tasusid end täiel määral ära. Sest mõelge ikkagi hetkeks – mu keha läbis omal jõul 42 kilomeetrit ja seda joostes!

Kuigi võiks arvata, et pärast maratoni on trennidest mõneks ajaks isu täis, siis tegelikult kibelen juba kolmandal päeval pärast maratoni jälle uute eesmärkide jaoks rajale tööd tegema. :)

Minu selle aasta eesmärk oli joosta Tallinna maraton 2019 alla nelja tunni ja lõpetada naeratus näol. Ja seda ma ka tegin! Võlgnen tänu kõigile, kes kogu hooaja on kaasa elanud, kaasa treeninud, kõigile tuttavatele ja tundmatutele, kes enne jooksu ja rajal edu soovisid ja virgutasid ja loomulikult kõigile, kes projekti alguses mulle oma hääle andsid, oma treenerile Toomas Tarmile, Marathon100 algatatud projektile ja Janekule ning kõigile toetajatele alates Tartu Ülikooli Kliinikumist ja Nike esinduspoest kuni kõigi treenerite ja projektis kaastreenijateni välja. On ikka suur erinevus, kas pusid omaette või sind ümbritseb sedavõrd suur toetus ja kaasaelamine.

Tegelikult tahtsin ma lisaks maratonielamustele ka natuke julgust anda nendele, kel jooksmine praegu veel raske tundub või kes kõhklevad sellega üldse alustama. Mina alustasin kunagi aastaid tagasi jooksu-kõnni intervallidega. 20 minutit sellises rütmis vastu pidada oli juba suur saavutus. Väikeses ülekaalus (mis mu jalgadele ikka korralikult tunda andis) läbisin 2012 oma esimese maratoni Tallinnas ajaga 5:06:58. Kui toona finišeerisin, teadsin, et kunagi teen ma selle ka alla nelja tunni ära, aga ilmselt kuskil kaugel-kaugel tulevikus.

Erinevalt päris paljudest ei ole minu jaoks alla nelja tunni klubisse jõudmine üldse nii lihtsalt käinud. Mul ei ole füüsilisi eeldusi (jalad on mul kah üsna lühikesed :) ja süda ka tundlik) ega ka lapsepõlvest ühtegi kestvusspordist tulevat alustala, mis minu arengut kuidagi aidanud oleks. Pealegi olin kehalises kasvatuses kah alati kui mitte kõige kehvem, siis ikka oma tulemustega tagumises otsas. Olen teinud läbi pika tee, õppinud jooksmist nautima ja armastama, oma keha ja selle märguandeid väga hästi tunnetama. Nagu ka kandideerimisel ütlesin, on jooksmine mind päris erinevates eluetappides ja olukordades ikka ja alati edasi aidanud. Jooksuvõistlustel ja treeningutel olen leidnud palju uusi tuttavaid ja teekaaslasi ning laskunud nii mõnigi kord esialgu tundmatute inimestega pikkadesse vestlustesse, kuidas nemad jooksuni jõudnud on ja kuidas me nüüd koos siia rajale sattusime. Jooks ühendab ja annab unustamatu emotsiooni – olgu su eesmärgiks 1, 5 või 42 kilomeetri läbimine või lihtsalt sellest rõõmu tundmine. Kui sa veel kahtled, siis pane tossud jalga, mine rajale ja veendu ise!

Fotod: erakogu ja Mallor Malmre