On aasta 2001 ja äsja esimesse klassi läinud Eva jookseb koos koolikaaslastega Saaremaa Ühisgümnaasiumi sügisjooksul. Tema ema Annika on kaasa elama tulnud ja ootab lõpusirge alguses. Suur on ema üllatus, kui 1 km pikkuse ringi lõpusirgele tuleb kõige kiiremana tema tütar. Tundub, et jooksugeenid on edasi antud.

2007.a. Kuressaare linnajooks, aasta enne põlveoperatsiooni.

Just nii algas minu sporditee. Siis läksin kergejõustikkutrenni, kus jooksualad olid mul trumbiks. Nii lühikesed sprindid kui ka natuke pikemad krossijooksud. Saaremaal mulle palju konkurente ei olnud. 13-aastasena sai mu vasaku põlve jaoks trenni liiga palju ja tuli teha artroskoopia. Tõsisemalt jooksurajale tagasi ma pärast seda ei tulnudki. Teismeiga võttis võimust ja olulisemaks sai sõpradega väljas käimine ja ringi hängimine. Samas on mu sees olnud alati soov end "jooksjaks" kutsuda. Olen seda ka teinud, kuid samal ajal tundnud, et ma oma tagasihoidlike kilomeetritega ju tegelikult ei ole jooksja.

Eesmärgiks Tallinna maraton projekt on mulle varasemast tuttav ja kusagil enda sees olen teadnud, et soovin ka enda ellu seda kogemust. Siiski ei olnud varem õige aeg. Kui 2013. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi lõpetasin, siis kolisin Kuressaarest Tallinna. Käisin kolm aastat ülikoolis ja läksin seejärel aastaks elama Saksamaale, kus kodu kõrval olevad terviserajad mind tihti jooksma meelitasid. Võistluste tulemused oli ka tol 2017. aasta suvel-sügisel märgatavalt paremad. Tagasi Eestisse tulles kibelesin aga uuesti maailma avastama. Niisiis töötasin kaks jõuluhooaega Lapimaal päkapikuna ja vahepeal veetsin paar kuud Kagu-Aasias, suve Hispaanias ja Itaalias. Enne koroona tulekut seiklesin 10 nädalat Argentiinas. Jooksmine oli nendel perioodidel pigem tagaplaanil, kuid mitte kunagi täiesti olematu.

Reisimine tõi regulaarsesse jooksmisesse pausi, kuid mägede otsa ronisin ikka.

Koroona tõi mind üle 7 aasta ootamatult tagasi Kuressaarde elama. Teadsin, et seekord võin asjad seljakotist välja võtta, sest siia jään ma kauemaks. Nii ma siin töötuna olin ja taas oli aega avastada natuke ununenud trennikirg. Motivatsioon liikus 2020. aasta kevadest sügiseni nii üles kui ka alla. Ei olnud kindlat eesmärki, mille poole püüelda.

Õnneks mõni võistlus ja mitu Suunto virtuaaljooksu poolikut ikka sai tehtud, kuid ei olnud seda kindla tulemuse himu. Jooksin, kui tahtsin ja kui vahepeal mitu nädalat ei tahtnud, siis ka ei jooksnud. Selline ebastabiilsus aga ei meeldinud mulle ja suvel otsustasin teha enda trenni ja mõtteviisi jagamiseks eraldi Instagrami konto (@timetorun_4_eva). Tundsin, et tahan jagada ja saada teiste jooksuharrastajate käest motivatsiooni, mis aitaks mind rajal hoida.

Sügisel osalesin Anu Piiroja Hommikujooksjate grupis hommikujooksu väljakutses. Jooksin igal hommikul 5km ja sellest ajast saati ei ole motivatsiooniga enam probleeme olnud. Jagame seal grupis endiselt oma igapäevaseid hommikujooksu muljeid ja selline virtuaalne trennipere innustab ikka uuesti jooksurajale minema. Vahepeal on olnud ka paar vigastust või haiguse perioodi, kuid nüüd ei ole need mu motivatsiooni kõigutanud. Olen teinud kõik endast oleneva, et kiirelt, kuid turvaliselt ja paranenult, uuesti rajale saada.

Janeki maraton eelmise aasta suvel, täis motivatsiooni.

Alates sügisest ootasin pikisilmi, et algaks registreerimine Eesmärgiks Tallinna maraton projekti, sest vajadus treeneri järele muutus üha aktuaalsemaks. Tundsin, et nüüd olen täielikult valmis jooksmisele pühenduma. Kandideerisin kohe kui registreerimine avati ja jäin ootama. Läks päris palju aega mööda, kui mulle helistati. Viiruseolukorra tõttu ühistreeningut ei toimunud ja veebihääletuse osalejad valiti välja telefonivestluste põhjal. Kõne lõppes lootusrikkalt ja mõnda aega hiljem algaski veebihääletus, kus mul oli suur rõõm osaleda.

Sellest hetkest oli minu number üks prioriteet piisavalt hääli koguda, et projekti osalema saada. Lahti läks väikest viisi Facebooki turunduskampaania ja tagasiside, mis ma sellest sain oli nii positiivne. Hea on teada, et hoitakse pöialt ja elatakse kaasa. Neli päeva hääletamist möödusid kiiresti. Siis tuli vastust ootama jääda.

Need paar päeva olid pikad. Ootaja aeg on ikka pikk. Kui siis lõpuks enda valituks osutumisest teada sain pidin peaaegu keset Kuressaaret õnnest õhku hüppama. Piirdusin siiski vaid totakalt laia naeratusega ja jalutasin juba erksamal sammul edasi.

Nüüd olen Sparta jooksuklubi liige ja esimesed trennid Toomas Tarmi koostatud kava järgi tehtud. Mu eesmärk on septembris joosta poolmaraton ajaga 1:30, mis tundub praegu veel aukartust äratav, kuid ma tean, et see ei ole võimatu. Hetkel on mu isiklik rekord 1:43:55, mis sai joostud 2020. aasta septembri keskel Rapla Selveri Suurjooksul. See tulemus on aga väga minimaalse jooksutrenni tagajärg. Näiteks 2020. aasta augustis jooksin vigastuse tõttu vaid 5 km. Seega olen täiesti veendunud, et treeneri abil ja täieliku pühendumisega saab praegusest tippmargist kindlasti 14 minutit maha võtta.

Niisiis nüüd on see siis alanud. Projekt, milles osalemist olin juba mitu aastat ette kujutanud. Ma usun, et sellest tuleb pöörane poolaasta, mis lõppeb sellega, et mu sisemine soov öelda enda kohta "jooksja" paistab ka väljapoole selliselt nagu ma seda soovin.

"Kui Sa tahad enda elu muuta, ei saa Sa ise jääda endiseks. Pead tegema midagi teisiti ja uutmoodi." Jooksmisteni!

Eva