Elamusmaratonid on Eesti suurim kepikõnni- ja käimismaratonide sari, mis pakub osalejatele motivatsiooni liikumiseks suvises Eesti looduses. Spordisarja eelkäijaks on Lahemaa käimismaraton, mis toimus esmakordselt 2006. aastal. Tänaseks on sarjas neli maratoni, kõik toimuvad suvekuudel. Esimene neist, Noarootsi, on käesoleval aastal juba selja taha jäänud. Tulemas on veel kolm maratoni: 8. juulil Lahemaal, 5. augustil Värskas ning esmakordselt 19. augustil Kõrvemaal. 

Võiks ju arvata, et käimismaraton on midagi igavat ja et tõelised spordihundid seda üldse tõsiseltvõetavaks füüsiliseks pingutuseks ei peagi. Elamusmaratonide korraldaja Kunnar Karu on kindel, et kuna elamusmaratonide olemus on vabalt valitud tempos tähistatud rajal kõndimine, siis tõepoolest leiab igaüks enda jaoks paraja väljakutse: „Kes tuleb sõprade või töökaaslastega jalutama ja loodust nautima, kes soovib teha pikema rahuliku pulsiga treeningu ja kes annab kandadele valu nii, et tolm lendab“. 

Aga mida spordihuvilised selle kohta arvavad? Oma muljeid jagavad tõelised jooksufännnid Meelis Koskaru, Raul Köster ja Leili Teeväli, kes 10. juunil läbisid Noarootsi elamusmaratoni ning kellel tänavu on plaanis kaasa teha kõik neli käimismaratoni.

100 maratoni ühe aasta jooksul!
Jooksusõber Meelis Koskaru on võtnud eesmärgiks läbida ühe kalendriaasta jooksul 100 maratoni. Elu jooksul 167 maratoni läbinud mehel tekkis selline hullumeelne idee mullu sügisel, olles uue sportliku eesmärgi otsingutel. „Rehkendasin, et 1. jaanuaril alustades ja 31. detsembril lõpetades pean läbima keskmiselt kaks maratoni nädalas, arvestades päevaste ja öiste 12 tunniste töövahetustega ja perekohustustega. Leidsin, et eesmärk on piisavalt raske, kuid teostatav,“ räägib Koskaru. 

Muidugi oli number 100 seotud Eesti Vabariigi juubeliaastaga. Aga miks just 100 maratoni? „Võimalus oli valida läbimiseks aasta jooksul näiteks 100 korda kümme kilomeetrit, aga kuna olen tuntud just maratonijooksjana, siis saigi otsustavaks just see kõige raskem variant,“ selgitab Koskaru, kelle isiklik rekond maratoni läbimisel on 3:19.

Saja maratoni arvestusse lähevad kõik aasta jooksul joostes või kõndides läbitud 42,195 kilomeetri pikkused distantsid. Nii osaleb Koskaru paljudel Eestis korraldatavatel maratonidel, mõnel välismaratonil ja ka virtuaalmaratonidel aususe põhimõttel ise kellaga aega ja distantsi fikseerides. „Kuna iga päev on määrava tähtsusega, siis vajasin lisaks veel vaimuturgutust, mis oleks tavalisest asfaldijooksust teistmoodi ja läheks minu eesmärgi nimel ka kirja. Nii leidsingi elamusmaratonid ja olin plaanist kohe vaimustuses!“ Marathon100.com eestvedaja Janek Oblikasega lepiti kokku, et elamusmaratonide nö tabelikõlbulikuks kuulutamisel tuleb jooksjatel austada kõnnimaratonide reegleid ehk siis kõndida. 

Kõndimine on mõnus füüsiline pingutus
10. juunil oli Koskaru Noarootsi elamusmaratoni stardis koos nii mõnegi teise jooksusõbraga. „Startides teadmise ja lubadusega, et peame jooksjatena algusest lõpuni kõndima, tundus huvitav ja mingil määral ka hirmutav. Pikem distants kõndides mõjus lihastele ja liigestele hoopis teistmoodi, kui suurem osa varasematest jooksumaratonidest!“ muljetab Koskaru ja tõdeb, et kindlasti oli oma osa ka asjaolus, et ajaline sooritus oli üle kahe tunni pikem. 

Järgneval kahel päeval pärast kõnnimaratoni tundis mees kerget puusavalu ja tagumik oli samuti kange. „Nimelt on reipalt kõndides kehahoiak jooksuasendist erinev ja äratõuge samuti, puusanõks käib asja juurde ja keha ikkagi füüsiliselt väsib,“ selgitab Koskaru ja tunnistab, et mõistab nüüd  paremini kauem rajal viibivaid aeglasemaid jooksjaid. 

Myfitnessi personaaltreener Raul Köster jagab kõndimise kohta kiidusõnu: „Kuna mul endal oli eelmise aasta oktoobris põlveoperatsioon ja sellega seoses ei ole saanud eriti joosta, siis olen kasutanud just kiiret käimist mahutreeninguteks ja olen avastanud, et kui kõndida ühtlase kiire tempoga, on see suurepärane kardiotreening.“ Mees, kelle isiklik rekord maratoni läbimisel on 3:29, on mitmekordne medalivõitja tõstmises ja saavutanud harrastajana häid tulemusi nii suusatamises kui ka rattasõidus. Köster on läbinud 55 maratoni ja teab, et käimine on ka kui massaaž lihastele ja väga hea taastusravi, mis sobib kenasti jooksja treeningute vahetegevuseks nagu muudki nn pehmed spordialad, kus on palju vähem koormust tugiliikumisaparaadile. Köster selgitab lisaks, et jooksmisel on oluliselt rohkem raputust ja põrutamisfaasi, kus lihased, kõõlused ja liigesed traumeeritud saavad.  

Ka jooksuhuviline Leili Teeväli, kelle isiklik rekord maratoni läbimisel on 3:14, tunnustab kõndimise positiivseid omadusi. „Tõsisel jooksusõbral oleks soovitav proovida vahelduseks kiirkõndimist, see on kehasõbralik treening madala pulsiga,“ tõdeb Teeväli, kes on 1984. aasta Eesti meister maratonijooksus ja läbinud elu jooksul 259 maratoni.

Pai hingele ja kosutus vaimule
Nii Koskaru, Köster kui ka Teeväli tunnistavad, et Noarootsi elamusmaratoni läbimine suutis neid positiivselt üllatada. „Nüüd, kui see tehtud, siis võin öelda, et andsin varba ja jalg läks ning süda veel tagantjärgi! Imekaunis loodus, maalilised vaated, lõbusad jutud ja mõnus väsimus ning päev oli seekord jälle päästetud,“ jagab Köster ülevaid emotsioone ja kiidab korraldajaid: „10 punkti annaks kohe. Eriti meeldisid toitlustuspunktid, laud oli nagu äke, selline tunne, nagu pulmas oleks.“

Koskaru tõdeb, et isegi positiivse eelarvamuse korral suutsid korraldajad kena rajavaliku, suurepärase toidulaua ja laheda seltskonnaga üllatada. „Olen siiralt vaimustuses ja kavatsen ka järgmisel korral Lahemaal osaleda!“ lubab mees ja lisab, et isikliku rekordi tagaajamise asemel on talle oluliseks saanud maratonide läbimisest saadav emotsioon ja elamus. „Muidugimõista tuleb pürgida paremuse poole, kuid valehäbi kõndimise ees võiks olemata olla.“
Ka Köster soovitab kõigile jooksusõpradele elamusmaratonidel osaleda ja nii koos sõpradega üks vinge päev meisterdada: „Vägevad emotsioonid on tagatud ja samas ka uhke mahutreening tehtud. Naudime kaunist Eesti loodust ja anname hingele ja kehale seda, mida ta vajab. Kohtumiseni 08. juulil Lahemaal!“

Leili Teeväli muljed Noarootsi elamusmaratoni rajalt, 10.06.2018:
„Valida oli kolme distantsi vahel, aga kuna olen maratonikoguja, siis muidugi minule sobib 42,2 km. Pühapäeva hommikul jõudsin kohale 2h enne starti ja juba igal pool askeldati. Start anti kell 11.00 ja püüdsin kohe kepikäijatest ette rühkida, aga enne teatati, et tuleb käia, mitte joosta. Mulle sobib, kuna käimisel on pulss 120 piires. Rada kulges männimetsa teedel veidi üles-alla, sinka-vonka, kuni tuli liivane metsaalune, seal oli tõesti raske liikuda. Ootamatult kuulsin herilaste pirinat, ehmusin, olin vist sattunud ei tea kuhu. Siis nägin õhus drooni filmimas. Rahunesin ja liikusin edasi, peagi kohtusin pildistajaga. Elamus oli mererand, seal möödusid minust mitmed kepikäijad ja tempo langes, aga sellest polnud midagi, nautisin mereranda ja otsisin kergemat liikumispinnast. Selline rada on kehasõbralik, lihased polnudki väga tuimad ja sain kapaga positiivset energiat – männimets, mereõhk ja rõõmsad kaaslased, ilus päev looduses. Aega on piisavalt, et seltskonnaga liikuda ja vestelda.“

Fotod: Tarmo Haud