Lõpuks saigi teoks kauaoodatud sündmus – Tartu Jooksumaratonist sai Tartu Maastikumaraton. Pikk ootamine tasus end ära – jooksurõõmu sai tõepoolest kapaga enam kui eelnevatel aastatel. Muidugi neile kahesajale, kes „pikka“ jooksma tulid.

Miks siis kauaoodatud? Esiteks seetõttu, et ikka kippusid ennast asjatundjateks pidavad jooksusõbrad tögama korraldajaid, et „Tartu Jooksumaraton pole ei maraton ega toimu ka Tartus“. Nüüd vastab sisu nimele. Ka asukoht on sobivalt maasikul ehk siis linnast väljas „Tartu kandis“. Pole vaja edasi norida. Teiseks, seni puudus Eesti jooksukalendris kevadine tipptasemel maraton. Ikka mindi kevadist maratoni tegema Riiga või Stockholmi. Nüüd on omal vääriline jooks võtta. Kolmandaks, kogenud maratonihuviliste ja –näljaste hulk, kes avaldasid korraldajatele survet „no tehke ära, kaua me ootama peame“  oli kasvanud piisavalt suureks ja pääsu enam polnud. Väljakutse võeti vastu ja täideti auga.

Esimene joogipunkt paiknes maalilise Pühajärve kaldal, selleks hetkeks oli õhusooja veel üsna malbelt paarkümmend kraadi.

Eks ettenurisejaid olnud Eesti oludele iseloomulikult üksjagu. Õige maastikujooks olgu ikka peamiselt matkaradadel ehk singlitel (inglise keelest single track – üksikrada). Nojah, eks sellega ole nii nagu ikka paljude muudegi asjadega siinilmas – väga täpseid määratlusi pole. Korraldajad ise nimetavad seda „murdmaajooksuks“ mis on igati korrektne. Näiteks Paris Ecotrail, mis on kõigis maastikujooksu kalendrites, on niisamuti kruusateedel ja mitte „singlitel“. Ainsa erinevusena on joogipunkte oluliselt vähem: maastikujooksud ehk trail run’id on pooltoetatud ehk eeldavad ise joogi kaasaskandmist. „Tõupuhtal“ Tartu Maastikumaratonil oleks seega olnud üks, äärmisel juhul kaks joogipunkti. Ja jooksjad olnuks seljakottide-joogivöödega. Oleme ausad – meie jooksuhullud pole selleks veel valmis.

Aga see pole ka tähtis – lubatut ehk siis (kaunist) maastikku, jagub viimsele kui meetrile sellel rajal. Juba stardikoridorist Otepääl avaneb imeline vaade ümbruskonna metsastele küngastele. Ja nii kestab see viimaste meetriteni. Ja veel kojusõidunigi. Niisiis on nime ja sisuga kõik korras. Ja hästi ongi, sest just nii saab tänapäeva linnastunud inimene looduse maitse suhu. Erivarustust – maastikutosse, seljakotti joogisüsteemiga, vilet, päästetekki (inglise keeles survival blancket) jms  - tavaline nõuetekohane varustus maastikujooksudel - pole vaja aga kogu künkliku maastiku ja looduse keskel olemise rõõm on 100% kohal, kogu aeg su ümber.

Distantsi alguses oli ka mõnevõrra asfaltkattega jooksurada.

Esimest korda õnnistati kuumusega. Ilmselt ametlik statistika näitas stardihetkel varjus 20 kraadi ja jooksu vältel 29 kuni 30. Aga jooksjad polnud kogu aeg metsavarjus. Lagedaid lõike otsepäikeses oli küllaga. Seega saime kuuma südasuvise heldusega – 35 kraadi. Mõnikord oli tuult, aga mõnikord jälle polnud ka. Aga kõik me saime hakkama!

Niisiis kogunes emadepäeva hommikul kella kümneks  190 vaprat – 34 naist ja 156 meest – Otepää staadionile. Maastikujooksudele omaselt stardikoridorides trügimist polnud. Palju vanu jooksusõpru oli kohale tulnud, sõbralikke jutukatkeid jagus kümnetega. Stardipaugu järel jätkus sama meeleolu. Rahulik algus mööda asfalteeritud kergliiklusteed. Liiatigi tuli ju kohe kaunikesti pikk ja järsk mäkketõus Väikese Munamäe kergliiklusteel. Aga veel kõndijaid polnud. Varsti sai selgeks, kes valdab allamäge jooksu tehnikat ja kes mitte. Esimesed justkui langesid vabalt, teised olid sunnitud hoogu pidurdama. Asfalti jagus õnneks vaid lühikeseks ajaks, siis pööras rada metsa vahele ja sinna ta jäigi.

Peatselt keeras rada põldude-niitude vahele, kus silma rõõmustasid kevadised võililled.

Väga pikalt ja täpselt rada kirjeldada pole vaja – üles ja alla, sekka tasast kruusateed. Väike lõik üle heinamaa, siis jälle kitsamad muldsed metsateed. Kõik on joostav, iseasi kas peaks. Järsemad tõusud on mõistlik kiirkõndida aga sedasorti rajal esimest korda kulgevad jooksusõbrad seda veel pelgavad. Tean seda tunnet omast käest – tulin ju jooksma, kõndimine oleks justkui häbiasi ja eriti veel alguses!

Kõige mõnusamad rajalõigud olid kahtlemata pehme kattega metsarajad, mis tõid jooksjate näolegi mõnusa naeratuse. Fotol (vasakult) Reiko Anniko ja Anne Toomsalu.

Ühel hetkel umbes 25 km suubuvad rajad ühteks – jäänud 17 kilomeetrit kulgevad klassikalisel 24 km distantsi rajal. Tasapisi jõuame järele kepikõndijatele ja viimastele 24 km jooksjatele. Ja saame kogeda tagasihoidlike eestlaste kohta täiesti erilist imet – paljud kepikõndijad ergutavad ja julgustavad! Tublid! Kangelased! Pidage vastu! Hõikavad nad tagantjärele ja ilmselt nad ei aimagi, kui palju sellised sõnad pikalt jooksjatele korda lähevad.

Joogipunktides tuleb juua palju vett ja kasta müts märjaks. See aitab kõvasti kuumale vastu pidada. Söögi ja magusate ning kihisevate spordi- või muude jookidega on keeruline lugu. Kuumaga ajab kergesti iiveldama ja nii mõnigi oksendab. Samas võib pikapeale soola ehk peenelt öeldes elektrolüütide puudus mõjuma hakata. Asi selles, et higistame välja soola enam kui veega saame. Peaks kuidagi seda soola manustama – see on laudadel kaussides saadaval – aga selle manustamine on keeruline küsimus. Õnneks pole isegi maraton NII pikk ja saab hakkama.

Omajagu oli ka kruusakattega metsavaheteid, kus rada mõnevõrra laiem, kuid ka päikest mõnevõrra rohkem. Fotol (vasakult): Taimo Nellis, Marika Roopärg ja Andrus Rüütelmaa.

Juba ongi viimane joogipunkt, siis VIIMANE tõus, siis viimane sirge tasane lõik. Nojah paraku ikkagi mitte päris viimane tõus sest just stardikoridori ette jääb ka selline tilluke auk. Ja siis ongi finito. Tehtud.

Tartu Maastikumaratoni peakorraldaja Indrek Kelk (paremal, habemega) ja Janek Oblikas Marathon100 (vasakul, habemeta) veebilehest võistluse finishialal.

Oh kui hea tunne! Kuum päike polegi enam kuum, mõnus soe hoopis. Ja võib lausa lonkida. Tuttavatega muljeid vahetada. Juua piiramatult. Pesema minna. Sööma minna. Kogu raskus on ühtäkki kadunud ja jääb puhas rahulolu.

Isegi kodutee on mõnus. Muljed, mõtted, meenutuste katked. Hea kui saab seda kellegagi jagada. Just nii, nagu ma just praegu tegin.

Avafotol Ruth Kalda ja loo autor Mart Einasto.

Jutt: Mart Einasto
Fotod: Janek Oblikas

Kõiki Tartu Maastikumaratoni 42km tulemusi näed loomulikult Marathon100 andmebaasist siit ja 24km tulemusi siit.