Viini maraton on kasvanud suureks ja esinduslikuks tippklassi ürituseks nagu vanale pealinnale kohane – 45-50 000 osavõtjat pole naljaasi. Päralejõudmine on lihtne, ööbimis- ja söögikohti igat masti, koduleht mitmekeelne ja arusaadav. Ka jooksudistantse igale maitsele. Laupäeval lastele 0,8, 1 ja 2 km, noortele 5 km ja kõigile 10. Pühapäeval ühisest stardist poolmaraton ja maraton ning neljastele tiimidele teatejooks (15,5; 6,0; 9,3 ja 11,4 km). Niisiis mine üksi või seltskonnaga, igaühele leidub oma. Mina läksin koos abikaasa Ruthiga maratonile.

Minu seekordne osalemine oli eriline. Sügisel olin käinud põlveoperatsioonil ja kõige halvema õnne korral poleks ma enam kunagi joosta saanud. Niisiis kuu aega lihtsalt kõndisin, isegi kiirustada ei tohtinud. Siis sain juba kuu reipamat kepikõndi teha. Siis veel kuu kõndi-jooksu vaheldumisi. Ja siis eelmise aasta lõpus ettevaatlikult lühikesi distantse sörkida. Võimelda sain ja lausa pidin algusest peale. Uuel aastal pikendasin tasapisi igapäevaseid jooksuringe ja veebruaris alustasin iganädalaste pikkade jooksudega. Eks olnud tagasilööke põlvevalu ja vormi aeglase taastumise pärast – nii oli valmisolek maraton läbida kasvõi lõpus kõndides. Sihiks 4:30 kui hästi läheb.

Kuulus Viini ooperiteater

Numbrite kättesaamine eelmistel päeval toimus äärelinna suures spordihallis. Selle leidmine polnud raske, metrooga sai päris külje alla. Numbritele lisaks sai ka soodsat spordikaupa osta – sedasorti messidel on alati huvitav erinevate uudistoodetega tutvuda. Mõned asjad – tossud või niisama vidinad - jäävad püsima, mõned jälle ilmuvad korraks ja kaovad siis.

Meie koduks oli finiši lähedusse jääv hotell. Hommikusöögiruum on varajasest hommikust hoolimata paksult jooksurahvast täis – kõik on elevil nagu väikesed lapsed. Taas kohtume nendega starti minekul, küllap on kõik aega sarnaselt planeerinud. Start on kell 9 ühelt Doonau jõe saart ületavalt suurelt kiirteesillalt, mis on jooksjate tarvis liiklusele suletud. Sinna saab metrooga ja juba peatuse poole minnes on kõikjal jooksurahvast näha. Rong on juba ainult jooksjaist pungil. Seega ei pea nuputama, millal väljuda või kuhu poole suunduda. Lase end rahvavoolul kanda ja oledki õiges kohas.

Päike on alles tõusmas ja hommikune tuul on vastikult külm. Vahetusriiete äraandmisega tahaks venitada nii kaua kui saab. Samas sunnib see soojendusele. Joosta ei taha, piisab võimlemisestki. Nagu ikka kipuvad vetsusabad liiga pikaks kujunema: meid on lihtsalt liiga palju. Ja kui veel 10 minutit stardini jäänud on, siis murdun ja siristan vetsude taha. Nagu kümned teisedki mehed ja naised seda häbelikult naeratades teevad.

Hoidsime end minu palvel tahapoole, teise stardilainesse. Pole ju vorm kiita. Valju häälega sekundeid lugedes saatsime teele eliidi, siis esimese laine. Aja parajaks tegemiseks olid korraldajad vahva nipi leidnud – lõiganud erinevate rock- ja popartistide kontsertesinemistest välja neid kohti, kus rahvast kaasa laulma kutsutakse. Nii siis hõikasime koos Freddy Mercuriga hei-hoo-li-looo. Ja mingi räppariga käsi üles tõstes „put your hands to the air - to the left – to the right“. Tegi rahval tuju heaks ja andis sooja. Enam ei olnud kõhklusi ja muret põlve ja vormi pärast. Olin täis optimismi ja rahu. Juba hakkasime stardikanga poole jalutama ja siis anti meie lainele start. Kõnd läks kiiremaks, siis juba sörgiks üle.

Lihtsalt ilus maja jooksjatega

Esimene kilomeeter nagu ikka rahvamurrus, teisest alates sai juba enam-vähem ühtlast rütmi hoida. Üllatusega tajun, et kiirus on pea minuti kiirem kui plaanisin ja tunne on hea ja kerge (ca 5:20 kanti – plaanisin 6:20). Otsustasin vabalt võtta, tunnet usaldada ja pulssi mitte vaadata. Vaid kolm kilomeetrit sain Ruthiga koos joosta, siis palusin tal ees minna. Veel kaks kilomeetrit nägin ta selga, siis jäin lõplikult omapäi. Käes on tavapärane mõnus algus - kõledat tuult enam pole, see on isegi vastu puhudes muutunud mahedaks ja paitavaks. Päike üha tõuseb, taevas on pilvitu. Laialt maanteelt pöörame kitsamatele pargiteedele ja seetõttu tuleb ikka ja jälle kellegi pärast oma rütmi muuta. Esimesed joogipunktid, siis hakkavad teatejooksjad esimese vahetuse tõttu vasakule nihkuma. Majad kasvavad suuremaks, jõuame kesklinna. 20ndal kilomeetril jagatakse inimvool kaheks – siit lähevad poolmaratoonarid finišisse. Siin on ka otsustamise koht vähemtreeninuile – nimelt lubavad korraldajad maratonile registreerunutel poole peal lõpetada ja siiski ametlikku poolmaratoni protokolli saada.

Tunne on hea tunne, ei mingeid valusid. Rasket hetke pole veel olnud. Esimest korda tunnen teatavat raskustunnet 26ndal kilomeetril. Oleme taas parkide piirkonda jõudnud, stardipaiga lähedusse. Punnitan kergelt, et tempot hoida. Seda suudan teha veel mõned kilomeetrid. Hiljem kellalt vaadates näen, et olin punnitanud oma pulsi „punasesse“ – ligi 180ni. Seda luksust maratonil endale lubada ei tohi, küllap just see mu lõppu lisaraskust andiski. 30ndal kilomeetril pean end põõsastes kergendama ja uuesti jooksma hakates ei sunni enam miski mind endist tempot hoidma. Kilomeetrid mööduvad nüüd juba üle 6 minuti. Joogipunktides kõnnin ja joon mitu topsitäit. Banaani söömisega end vaevama ei hakka.

Huvitav - joogipunkte kuulis enne kui nägi. Nimelt pakuti juua ühekordsetest topsidest, ja mitte sellistest pehmetest vaid kõvadest ja krõpsuvatest. Neid siis lendas hulgaliselt ka jalge alla ja kaugelt eemalt oli vali krõbin kosta. Maha lendasid ka banaanikoored ja iga kord meenusid mulle erinevad naljad maaslebaval banaanikoorel libisemisest. Seekord siis korraldati jooksjatele ka selline nali aga kedagi kukkumas ma õnneks ei näinud.

Niimoodi nägid finišit linnud

Käes oli 35 kilomeeter ja nüüd oli mul juba kange tahtmine joogipunktist edasi ka kõndida. Reied olid valusad ja jaks ka üsna otsas. Aga ma sain endast võitu. Iga kord mõtlesin, et ehk järgmise joogipunkti järel kõnnin. Seekord veel jaksan. Päike oli juba kõrgel ja ilm üsna soe, oma 18-20 kraadi. Viimast korda saime juua 39ndal kilomeetril. Nüüd pidanuks kergemaks minema, ikkagi lõpp silmaga näha ja finišihelid kuulda. Otsejoones kõige kuulsamate paleede vahel kulgevale teele olid „aukaared“ pandud. Kõlaritest lasti võimsat sümfoonilist muusikat, sekka ka trummareid ja tantsutüdrukuid. Aga nüüd laskus mu kerele kogu maratoni raskus ja valu. Iga samm tegi haiget, igaühe jaoks pidi end sundima. Päike kõrvetas lagipead. Maju ja ergutajaid ei märka, kogu energia ja tähelepanu on iseendal. Aga kõndima ei hakanudki. Eelviimane, 41ne kilomeeter võttis küll üle 7 minuti. Ja siis olid tribüünid ja finišikoridor.

Sain lõpuks ometi pikalt igatsetud kõnnile üle minna. See oli üks puine ja hädine astumine. Medal kaelas komberdasin edasi. Tahtsin juua ja koju. Juua sai varsti – nii vett kui suursponsori alkoholivaba õlut. Tuju tõusis. Aeglaselt-aeglaselt hakkas ka midagi uhkustunde sarnast pärale jõudma. Sain oma rõivakoti pakihoiust kätte ja lööberdasin hotelli poole. Ruth oli jõudnud pool tundi varem. Tema aeg 3:51, mul üle ootuste hästi 4:16. Ja alles kuuma duši alt tulles ja pikali visates jõudis pärale tõeline rõõm – ma olen jälle rajal tagasi! Põlv pidas vastu ja hoolimata kõigest ikkagi jooksin lõpuni välja. Ühe varba vesivill ja tumepunaseks praadinud õlad ja pealagi - pidanuks paela asemel ikka mütsi või räti panema - on tühiasi. Vana hea maratonilõpetamise meeleolu teeb lihtsalt õnnelikuks - pakitsevad jalad, mõnus rammestus kehas. Pisuke uinak ja söömaminek, medal kaelas. Linn on jooksjaid täis – igaühele võis viibata ja saada vastu viipe koos naeratusega. Lihtsalt imeline!

Jah, Viini maratoni võib julgelt soovitada. Rada kiire, korraldus ladus. Lihtne tulla ja minna. Lisaks veel paksult ajalugu, kunsti ja kultuuri, kui jooksmisest energiat üle juhtub jääma.

Fotod: Facebook, Vienna City Marathon