Järjekorras juba kolmas Eesti Jooksukonverents toimub 7. märtsil 2019.a,, tasapisi jõuavad ka suured Euroopa riigid oma jooksukonverentside korraldamiseni.  Ühte sellist väisas ka Mart Einasto, kes alljärgnevalt oma muljed kokku võtab.

Mis rahvas see on, kes oma „rahvusliku“ konverentsi pealkirjas ei pea vajalikuks seda nimepidi nimetada? No muidugi britid. Või inglased? Või äkki seepärast ei nimetanudki, et enam ei tea, kes nad õigupoolest on? Me ei saagi seda teada, sest ei julgenud korraldajatelt küsida.

Igatahes 18ndal jaanuaril 2019 kogunes paarsada Suurbritannia jooksuvaldkonna tegijat Birminghami, et omi asju arutada. Päev kujunes pikaks ja jutukaks, ideid jagati palju. Päeva esimeses pooles esinesid erinevad inimeste liikumisele ärgitajad – pargijooksude ja „See tüdruk suudab“ korraldajad. Siia rubriiki kuulub ka Strava nimelise sotsiaalmeediakeskkonna ettekanne. Päeva teises pooles olid sponsorettekanded jooksumaailma vägevamatelt (ASICS, Polar, Intersport) ja vähemvägevamatelt (kelle nimi ei ütle midagi). Kui esimesed olid, ehkki uhked oma saavutuste üle, pigem murelikud ja ettevaatlikud, siis teised ülienesekindlad selles, et just nende toode või teenus on parim maailmas. Mine võta kinni, ehk ongi?

Briti jooksukonverentsilt mõtteid inimeste liikumasaamisest:

• Põhiküsimus: kuidas leida need eeskujud, üritused ja liikumisviisid, et võimaldada inimestele osalustunnet;
• „Kedagi ei jäeta maha“ – tähelepanu ja tuge peab jaguma ka kõige viimastele lõpetajatele;
• Pargijooksude eelarvest moodustab 60% sponsorite panus, 15% osalustasud ja 20% avaliku sektori toetused (kuhu jäi 5% ei oska öelda). Korraldajad tahaksid omaosalust suurendada ja avalikku osa vähendada;
• Strava – jooksja Facebook – ütleb isegi kõik. Tundub, et selle eest pole jooksuhuvilisel pääsu. Strava kasutajaskonnast 70% on jooksjad. Kasutajaid on kõikjalt maailmast, eelmisel aastal liitus miljon inglast. Igas sekundis tehakse 25 üleslaadimist;
• Mitteliikuja suurim hirm on, et teda hakkaks hindama. Loosung julgustuseks „Vabasta oma sisemine algaja!“;
• Et mitteliikujaid mõista, peab mõistma kuidas nad elavad. Neile ei tohi pakkuda „veel üht ebaõnnestumist“;

Mõtteid jooksuala tulevikust:

• Tulevikus hakatakse individuaalseid taldu – st ka tosse – välja printima. Esimesi saab ka tellida, nägin oma silmaga;
• Tulevik on sensorite päralt! Praegusele pulsisagedusele on lisandumas on-line veresuhkru mõõtja;
• Sensoreid hakatakse panema kõikjale – tossu, särki, püksi ja mütsi.
• Treenereid hakkavad asendama nutiseadmed;
• Loodusesõbralikkuse eest pole pääsu – topsid kaovad. Neid asendab kolm võimalikku asendajat. Esiteks – igaühel oma joogipudel kaasas. Olgu siis käes, vööl võis seljas. Joogipunktis saab ise täita. Teiseks – kõdunev, söödav vms „vastuvõetav tops. Häda selles, et need on kole kallid. Kolmas – joogifontäänid. Igas punktis pikk rivi, sadakond koos. Kõigi sedasorti ideesid parasjagu proovitakse – mis just läbi lööb, pole veel selge.
• Linnatranspordis hakkab jala liikumine, sh jooksuga tööl käimine, üha populaarsemaks saama.
• Tossutööstuse keerukaim probleem, millel veel head lahendust pole – millal on õige hetk välja jalats vahetada (Asics).
• Tulevik on üha nutikamate kellade - st info ja neist soovituste väljatöötamise päralt (Polar).
• Virtuaaljooksude roll saab kindlasti kasvama – sest virtuaalreaalsusega tegeletakse nii palju, ning üha rohkem asju saab teha virtuaalmaailmas. Jooksmisel ole pääsu! (Limelight Sports)
• Tulekul on sularahavaba maailm. Rfid-sid paigutatakse kuhu iganes, viimane mood on sõrmus.

Pole ju pahad trendid, mis? Varsti jooksevad tossud meie eest põnevas virtuaalmaailmas. Ise võib sel ajal diivanil vedeleda ja õlut juua. Kui naine lubab, muidugi.