Päike kõrvetab halastamatult ja veel hetk tagasi puhunud jahe meretuul on jäänud künka taha. Mõnus laskumine mööda siledat teed asendus just järsu tõusuga ülesmäge. Jooks asendub rütmilise astumisega, nii reipalt kui veel jaksan. Kuulen seljataga lähenevaid samme ja tean, et see on Wojciech. Olene temaga koos jooksnud ligi viis kilomeetrit, viimasest söögipunktist alates. Ikka nii, et laskumistel mina ees ja tõusudel jälle tema. Oleme rajal olnud seitse ja pool tundi, käes on keskpäev (start oli kell 6 hommikul) ja palavus haripunktis – hiljem sain teada, et varjus olla olnud 29 kraadi. Lauspäikeses siis üksjagu rohkem. Just piiksatas kell 50-ndat kilomeetrit ja seega on 30 veel ees. Oleme 600 meetri kõrgusel kaljustel Gargano mägedel. Tunne on veel reibas, jalad liiguvad hästi, naudin imelisi vaateid.

Wojciechiga tutvusime tavalisel moel –söögipunktis. Ta jõuab sinna pisut pärast mind ja otsib pilguga laualt valget juustu. Seda leidmata küsib seda korraldajatelt ja need ohkavad, et otsas. Valge juust oli kõige pehmem, soolakam ja seega ülimalt sobiv. Just hetk tagasi olin oma saiatükile tõstnud kaks viimast viilu. Midagi mõtlemata ulatasin siis ühe neist temale. Juustu suhu pistes küsib ta, et kust tema lugupeetud jooksusõber pärit. Eestist, vastan. Poolast, kostab tema seepeale. Kätelda ei ürita keegi, sest kõik leemendavad higist ja käed on vastikult kleepuvad. Üsna ühel ajal asutame ennast jooksma ja tasasel maal on samm täpselt võrdne. Mõnus küünarnukitunne, isegi kui ei suhtle.

Gargano rahvuspark asub Lõuna-Itaalias, Puglia provintsis. Kes Itaaliat paremini tunneb, see teab, et Puglia moodustab Apeniini poolsaare „kingakontsa“. Selle kontsa kohal on justkui merre ulatuv kannus – Foggia maakonnas omaette asuv Gargano mäestik. Lumivalged kaljused lubjakiviahelikud pole väga kõrged (kõrgeim tipp 1055 m Monte Calvo), kuid kohati väga järsud. Lõunamaises kliimas on nad lausa lummavas kontrastis tumesinise mere ja rohelusega. Suurem osa Garganost on kuulutatud rahvuspargiks. Üsna selle südames, merest kaks kilomeetrit eemal, oliiviistandustest ümbritsetuna on tilluke Mattinata linnake. Just seal algavad ja lõpevad Gargano Running Week’i erinevad maastikujooksud – pikimast, 80 km kuni lühima – 5 km matk-jooksu ja lastejooksudeni.

Ilmselt poleks me ise kunagi sinna jõudnud – ikkagi kaugel ja lähimast lennujaamast Baris 120 km kaugusel – kui eelmisesuvisel Alpijooksul poleks toonane majaperenaine seda soovitanud. Kodus otsisime ürituse Internetist üles – kõik tundus väga kaunis. Pikem jooks – 80 km, mulle. Lühem, 34 km, Ruthile. Radade esimesed 25 km kattuvad, siis teeb lühem ühe otselõike ja lõpp on samuti sama. Meil oli tunne, et sellest tuleb küll üks kaunis jalutuskäik looduses mööda avaraid pargiteid. Just sobiv pärast pikka talve. Nii panemegi oma nimed võistlusele kirja. Natuke kummaline tundus, et Itaaliale tavapärast arstitõendit ja omavastutuse deklaratsiooni ei küsitud. Ööbimiskoha ja transpordi saime ka kenasti korraldatud. Ehtitaallaslikult tuli eelviimasel päeval (!) enne starti e-kiri palvega saata KOHE arstitõend ja omavastutuse deklaratsioon. Noh, tuli siis kiiresti korraldada.

Stardikoridor Mattinatas

Ja olimegi stardieelsel päeval kohal. Kõik sujus kenasti, ilm oli südasuviselt kuum. Kahjuks oli seda ka hotellituba, mistõttu unetunnid jäid väheseks. Samas polnud jälle ärkamisega muret, sest olin niigi üleval. Kiirelt väike eine, siis munder selga, matkakepid kätte ja starti. Päike hakkas just tõusma. Varsti oligi viimane „briifing“ rajamärgistuse ja ohtlike kohtade teemal ning „perforation“ tseremoonia. See oli mul esimene kord midagi sellist näha – jalutasime kõik hanerivis üle finišijoone, et kontrollida, kas kiip töötab. Siis kogunesime stardikanga alla ja põmaki! Minek!

Mõnusas hommikuses jaheduses läheb esimene kilomeeter nagu lennates. Kohe linnakese vahelt väljudes pöörab rada mäest üles läbi heinamaa. Vaevalt jõuan mõelda, et meil oleks küll sellises kohas nõgeseid kui katmata põlved teatavad, et on siingi. Nojah. Edasi läheb nagu tavalisel maastikujooksul – single-track’il ehk matkarajal. Üles ja alla. Kiviselt, järsult. Tõuseme Monte Saraceno harjale, et ülijärsku kitserada mööda laskuda veepiirile. Tasapisi saan üha selgemalt aru, et see pole mingi piknik vaid üsna suurt tehnilist vilumust nõudev mägedejooks. Rannal liikumine on enneolematult raske kogemus – ümaras kiviklibus vajuvad jalad igal sammu rohkem sisse kui näiteks liiva. See koormab kõvasti sääri ja reisi. Mina pääsen libedalt aga Ruthile põhjustas see ootamatu ülekoormus krambid reielihastes. Muidugi – tema oli siin ka oluliselt kuumemal ajahetkel.

Kiviklibune rand

Algas pikk tõus raja kõrgeimasse kohta – Monte Sacrole (874 m). See oli teravaid kive täis üksikute hõredate põõsastega väga järsu tõusuga karjamaa ehk niinimetatud no-track – ilma rajata. Oma ülemises otsas oli mägi kaetud madala kuid üsna tiheda jändrike tüvedega metsaga. See mets pakkus küll varju, kuid oli kuidagi ähvardav. Justkui nõiamets. Tipus tundusid olevat metsakasvanud lossi- või kirikuvaremad ja siis sama järsk allamäge minek. Varsti jõudsime kruusateedele ja mõni kilomeeter sai mõnusa vuhinaga allamäge joosta. 25 km joogipunktis rajad lahknesid. Lühem hakkas taas üle aheliku minnes tagasi Mattinata poole suunduma. Pikemal algasid kilomeetrite viisi kulgevad lauged tõusud. Käia ei raatsinud, jooks oli vaevaline. Umbes 31 kilomeetril jõudsime kuulsatesse kaitse all olevatesse Umbria metsadesse. Täiesti teistsugune kui eelmine – hõre, jämedad kõrged puud. Jahedus. Kohati luuderohi ümber tüvede põimunud. Ja lõhnad! Kevadisi lillelõhnu on hulgaliselt. Erinevaid, nagu ka ürte. Justkui „Sõrmuste Isanda“ haldjamets! Isegi laugeid tõuse oli mõnus joosta, nii lummav oli ümbritsev maastik. Siin läheb esimest korda olemine kuidagi nõrgaks. Imen kähku sisse kaks geeli ja varsti on jälle hea. Peatselt oligi 40 kilomeeter. Pool läbi. Aga nagu ikka elus, kõik möödub. Pärast 42 kilomeetrit jõudime metsast välja, päikese kätte, mägikarjamaadele.

Üsna varsti jooksimegi Wojciech’iga koos. Selline koosjooks aitab tempot ja moraali kõrgel hoida. Paraku umbes 60 kilomeetril see õnn lõppes – ühel tehnilisel tõusul jäin nii maha, et järgneval laskumisel enam järgi ei jõudnudki.

Tüüpiline rajamärgistus, kollane ring kivil

Rajad on taas väga tehnilised – kivised, konarlikud, järsud. Samas ülimaalilised vaated. Jõuame taas mere äärde – kõrgel kaljudel, mitusada meetrit veepiirist ülal. Pöördume vongeldes ühte kanjonisse vaid selleks, et vastasnõlvast taas üles ronida. Ja jälle alla. Nüüd juba randa välja, et taas mööda kiviklibu tõtata. Siin on liiva rohkem ja muidugi vupsab see jalatsitesse. Rannaliival on ka üks joogipunkt. Vabatahtlikud päevitavad ja viipavad loiult laua poole. Valan ise ja avastan üllatusega, et see on kuum tee. Suure palavaga üllatavalt kosutav! Siiski järgmise topsitäie joon külma morssi. Ja vett. Sest kuumus on pöörane.

Rannalt mööda kummalist suurte kiviplaatidega sillutatud teed pidi eemalduses istun korraks ühele nukile ja koputan liiva tossudest välja. Jalad on kõvasti vatti saanud ja soki seest tuleb hulgaliselt muudki prahti välja. Õnneks ei paista suuremaid hõõrdumisi. 70 kilomeeter, 10 jäänud. Paraku ees tõus Ripe Rosse nimelisele mäele 420 m kõrgusele. Ikka mööda tehnilisi tõuse. Meeleolu on hea, naudin vaateid, ka päike enam ei kõrveta, kell on juba 4 pärastlõunal. Merelt on tõusnud pärastlõunane briis. Laugematel tõusudel jooksen kergelt aga jalad on juba tuimad ja väsinud. Laskumine on nii järsk ja kivine, et suudan vaid kergelt keppidele toetudes hüpelda. Jooksust on asi kaugel. Viimases joogipunktis 74 kilomeetril julgustatakse, et veel pisut üle viie kilomeetri. Ikka sinka-vonka allapoole. Nüüd on Mattinata lumivalged majakesed otse ees. Juba jõuangi laugele asfaltteele. Viimased kolm kilomeetrit on lihtsalt nauding joosta. Saan aru, et enam tehnilisi lõike pole. Ega tempo ju suur pole aga kiiret ka pole. Tasapisi läheb rõõm üha suuremaks. Jõuan linnakesse. Kuulen finišimelu ja muusikat. Ruth ootab koridori kõrval, nägu naerul. Tehtud! 12:40. Oli hulga tehnilisem kui arvasin.

Lõpetamas

Palju lisada polegi. Pesema ja sööma. Lõputu muljete vahetamine. Ruthil oli väga raskeks läinud. Krambid olid tasapisi suurenenud, pärast 25 km enam joosta ei saanud. Samas krampis reielihastega laskumine on võrreldamatult hullem kui ülesmäge astuda. Siiski jõudis ta kenasti finišisse, alla 6 tunniga.

Igasuguse kahtluseta oli see üks maalilisemaid maastikujookse meie seniste kogemuste seas. Raskustest hoolimata väärt iga sammu. Vaated, lõhnad, muljed on ülivõrdeis. Pealekauba uusi teadmisi lõuna Itaaliast, kus me seni käinud polnud.

Mart Einasto