Tõenäoliselt meelitas mind maastikujooksude juurde mõni Kilian Jornet video või kokkuvõttev saade Western States Endurance Runist, kumbki fenomenidest maastiku- ja ultrajooksjatele pikka lahtiseletamist ei vaja. Trailrun - ehk ise oma raja ja rütmi valimine on alati tundunud mulle südamelähedasem.

Sellel hooajal olen lõpuks natuke täiskasvanumaks saanud: kuulan treenerit, ei vaheta iga 2 kuu tagant metoodikat ega lähenemist ja ei põe väiksemate jooksude pärast. Pärast kevadist 12h staadionijooksu oli tükk tegemist, et keha üles korjata ja tugevasti treenima hakata. Juuni alguses oli siiski juba paranemise märke näha ja nädalast nädalasse sai täidetud eesmärgid nii tempode kui ka mahtude näol. Vormi prooviks sai Võidupüha maraton. Sealne raju ilm ületas vastupidiselt jooksu tulemustele isegi uudistekünnise. Minu aeg 2:50:39, millest esimene pool 1:26 ja teine 1:24:30 andsid selge pildi, et vorm on umbes seal kus ta peakski olema. Lisaks nädal hiljem staadionil Guinessi jooksul kohutava enesetundega punnitatud 35:20, mis on isiklikust rekordist 6 sekundit kehvem, oli kõige kinnituseks.

 Juuliga saabus kuumalaine aga rasked trennid said tehtud. Natuke liiga vähe tuli laskumistrenne ja üldse  maastikul jooksmist, aga siiski rohkem kui kunagi varem. Selle kõige põhjal teadsin ma, et kuigi mul pole aimugi, millesse ma ennast seganud olen, siis vähemalt on vorm hea.

Hooaja põhivõistluseks valisin Grossglockner Ultra Trail 110km ja 6600 tõusumeetrit. Jooksu edukas lõpetamine toob kontosse 5 punkti. (Punkte läheb vaja, et kvalifitseeruda UTMB jooksudele).

 25. juunil oli mu teekond seega Tallinn-München-Salzburg-Kaprun. Sealsed vaated ja olustik olid lummavad, mäed tundusid justkui mingi kaudse taustsüsteemina ja absoluutselt ei hirmutanud. Vaatamata sellele, et  Kaprun asub kõigest 786m merepinnast, oli mingi kõrgusest tingitud kohin esimenel õhtul siiski sees, selle loksutasin stiilselt Kain Väljaotsa moodi ühe maheda Leffega pikki seedekulglat allapoole.

Teine päev oli aklimatiseerumiseks, matkasin kiirkõnniga umbes 1600m peale, veetsin veidi aega seal ja tulin sealt nagu pudrukuul alla tagasi. Sellega piirdus minu kõrgmäestiku treening. Järgmine päev suundusin EXPO-le, säästureisijana olin loomulikult oma ööbimise võistluse ajaks ära andnud, kahes kohas korraga ju olla ei saa ja maksta pole mõtet. Seega tutvusin kõikvõimalike liibuvate ja söödavate ultravidinatega, millest mõne haarasin endalegi. Kuna päeval oli korralik leitsak, siis käisin 18.00 paiku jääkülmas jões suplemas, panin võistlusriided selga ja jäin starti ootama, enne veel kontrollisin varustust vähemalt 100 korda.

Kohustuslik varustus:

Rajaprofiil:

Võistluse kulg:

Stardis kutsuti esiritta tõelised traili-hundid Gediminas Grinius ja teised eeldatavad favoriidid, minu stardinumber oli 256 ja sellega pääsesin ma üle joone 30 sekundit hiljem. Sõjaplaaniks sai rahulik algus. Esimene kilomeeter kulges läbi Kapruni ja siis hakkas tõsisem ronimine. Kuna ma üldise kihutamisega kaasa ei läinud, siis sain esimestel järskudel tõusudel rahulikult hanereas kulgeda. Mööduda polnud võimalik,  pulss oli veel umbes 100. 10km peal tekkis juba ruumi, sai omas tempos mööda lehmaradasid laskuda. Tunnistan ausalt, et astusin umbes 30 lehmakoogi sisse.

Esimene joogipunkt (15km) haarasin kiirelt laualt head ja paremat ja suundusin edasi. Strateegia oli lihtne - tõusukohad läbin kõnniga, tasased ja laskumised jooksuga. Punane kuu taevas heitis valgust mäetippudele ja kaugel orus paistis esimene suurem joogipunkt Ferleiten (22km). Seal oli tunne  täiesti mõnus ja kiirelt alustajad tulid armsalt selg ees vastu. Seejärel algas esimene korralik tõusmine 1200m pealt 2700 m peale, raskeks hakkas minema kuskil 1600m peal. Hingamine muutus raskemaks, proovisin keskenduda oma rütmile ja liikusin edasi. Hakkasin tegema väikseid 10 sekundilisi joogipause iga 150-200 tõusumeetri kohta. Sellesama tõusu lõpus oli raske liustik, mis vihmasajust metsikult libedaks muutunud oli. Jalg käis seal ringi ja igasugune liikumine oli raske. Kõht hakkas keerama ja pea käis ringi ja tekkisid kerged tasakaalu häired ja komistamised. Taktika oli kohe peale tõusu laskuma asuda ja mitte jääda sinna tõusuotsa istuma, sest madalamal peaks kohe kergem hakkama. See toimis, jätsin jälle osa kaaslasi maha tõusuotsa ja alustasin laskumist. Kiirete ja tehniliste laskumistega probleeme polnud jalg veel kandis.

Teine suurem punkt oli Glocknerhausis (38 km) seal proovisin ennast veidi laadida puljongi, geeli, batooni ja banaaniga. Algas uus tõus, seekord olin suhteliselt üksi ja rütmi leidmine oli lihtsam ja ka tõus tundus lihtsam kuigi päris tipus oli jälle üsna udune olla. Päike hakkas vaikselt tõusma ja see andis mõnusalt energiat juurde, temperatuur oli veel päris mõnus. 47. kilomeetril said mõneks ajaks kõrgemad kõrgused otsa ja oli pigem rohkem laskumist. 50. kilomeetril Luckerhütes täitsin joogisüsteemi veega, kiire puljong ja edasi laskumisele. Taktikaliselt oleks võinud panna siin vähem vett, sest laskumistel oli joogikulu oluliselt väiksem. Sain siit aga endale hea paarilise, kohaliku mägede poja, kellega koos laskumisi võtsime ja veel ka 300 tõusumeetrit  ning siis 7 km suhteliselt järsku laskumist otse kõige suuremasse vahepunkti Kalsi (61 km).

Kalsis mängis muusika, pakuti sooja toitu, sai võtta vajalikku drop bagist. Mulle tundus, et tegutsesin seal kiiresti, aga kuidagi kulus ikka 15min, millest umbes 3-4 min kulus varustuse kontrollile. Siiski 5 minutit kiiremini oleks võinud sealt ära tulla küll. Peale seda punkti oli raske leida jõudu edasi liikumiseks. Kõht täis ja väljas 30c ja pidev ühtlane tõus. Sel hetkel oleks tulnud joosta ja aega võita, aga liikusin vaevaliselt. Kehas aga energiat ei olnud ja aurude pealt surumiseks oli samuti veel liiga vara. Minna oli umbes 49 km. Mäletan sellel lõigul tekkinud juhtmõtet, et mul on küll väga raske, aga samas olen nii ilusas paigas.

Järgmised 10km möödusid maaliliselt tõusu pidi, kahel pool kõrgumas 2000m kõrgused mäemassiivid. Ühel hetkel ilmus tagantpoolt üks 75km jooksja (nemad startisid hommikul  ja teisest stardikohast). Paar innustavat sõna mõjusid jalgadele selliselt, et jooksin temaga kuni 70km punkti Kals Tauernhausi (Pubi 1800m kõrgusel). Pubile kohaselt pakuti nisuõlut, mis oli jääkülm. Kolm õlut hiljem (mõistagi alkoholivaba) leidsin täiesti uue hingamise ja kuni järgmise punktini näitasin päeva 3.-4. aega. Kalser Tauerni 2500m tipp oli päeva kõige lihtsam ja seal alla mööda kive laskumine sobis mulle ideaalselt. Tõsiselt lennutunne oli sees.

Rudolfschütte  punktis (80 km) kulutasin ainult 2-3min joomiseks-söömiseks ja läksin kohe edasi. Ka järgnev laskumine oli minu ooper ja selgasid tuli vastu kõvasti. Nüüd ootas ees viimane kõrgem tõusunukk, see ei olnud enam nii ränk kui hommikused. Peale viimast tõusu oli kuni lõpuni laskumine ehk kuskil 24km. Alguses oli laskumine pikki liustikku, siis mööda suuri kive ja siis kiviklibune kitserada, lisaks siin seal jõeületused. All orus paistsid suured veereservuaarid, võimsad  ja suured hüdroelektri tootmiseks mõeldud tammid oma helesinise veega oli võimas vaatepilt. Palavus oli selles etapis kõige hullem u 35c, päike oli terav.

Nende laguunide ja tammide juurest oli jäänud veel 18km laskuda, sellel hetkel hakkas kõik venima. Jooksed allamäge aga kilomeetrid ei edene. Õnneks leidsin kaaslaseid, kellega juttu ajada, enamasti lühema distantsi jooksjaid. Tahtsin lihtsalt lõppu jõuda ja tegelikult oli veel ka jõudu, et sileda peal kiiremini joosta, kus saigi hoogu lisatud. Viimased kilomeetrid Kaprunnis venisid ja palavus oli päris jube, aga jooks sai lõpetatud.

Oli ilusaid hetki ja raskeid kohti aga päris katkestamise mõtteid ei tulnud. Suuri vigu sai välditud ja ka mõned kogemused tulevikuks ammutatud. Pärast finishit pistsin jalad 5 kraadisesse jõkke ja jõin-sõin kõike, mis ette juhtus. Tunnike hiljem aga läks üks jalg korralikult paiste, ju olin siis ikka koormusega liiga teinud ja kuskil veidi väänanud. Peale jooksu aga selline asi enam ei morjenda, järgmisteks lahinguteks olen jälle terve.

Sportlikus plaanis lõpetasin 15. kohal 168st finishisse jõudnud jooksjast. Tõenäoliselt 30min sellest unistasin ise liiga palju ja lõpptulemus oleks võinud olla seal TOP 10 piirimail. Samas esmakordne kogemus kõrgmäestikuga ja ma olen õnnelik, et ma sellest siiski võitjana väljusin.

Järgnev tabel näitab minu kulgemist rajal

Lõpuks tänan nii oma Headinimesed klanni kui ka perekonda, kes nõu ja jõuga on minu edu vundament. Mõistagi saab suured tänud Mallor Pringstore-st, Raido ja Henek, kes aitasid  varustusega. Hea pealamp, nagu Silver Eensaar kunagi ütles, on öös asendamatuim sõber. Laenatud Lupini lamp tekitas rajal põnevust, sest  jättis ka kuu varju. Lisaks kasutasin Zone 3 Lava käiseid. Startides kell 22.00 oli päris jahe ja käistega saab väga mugavalt temperatuuri reguleerida. Kuumaga sai pandud lund käiste ning lisaks jooksuvesti vahele. Külmema ilmaga püsib selg soe tänu jooksuvestile ja minul isiklikult jalad jahedat ei karda. Seega on kuni 5c ilma puhul mõistlik riietus lühike särk, püksid ja käised. Soovitan pigem kasutada ka pudelitega joomist esiteks on täitmine lihtsam ja kontroll joodud vedeliku üle on parem kui seljakotis paikneva joogisüsteemi puhul.

 Lõpetuseks soovitan ka sinul joosta mägedes. Täpsemat infot võistlustest mis toimuvad Alpides näed siit.  https://runthealps.com/races/