Sügisel, kui Saaremaa Kolme Päeva Jooks oli läbi ja jooksuvorm endiselt hea tundus, sirvisin ikka aeg-ajalt Marathon100 portaali, ehk leiab veel midagi huvitavat. Näiteks Rakvere Ööjooksu talve eri, kuhu kohe end kirja panin. Aga ühel päeval jäi silma uudisnupp Helsinki Maratoni võistlusprogrammi täiendusest: eraldi võistlus neile, kes läbivad samal päeval nii poolmaratoni kui ka maratoni, ehk 63,3km. Nimeks Helsinki City Double!

https://marathon100.com/uudised/vaata/helsinki-city-running-day-taiendab-voistlusprogrammi-topeltdistantsiga

Distantsi pikkus 63km läks kohe hinge – see on ju nagu Tartu Maraton joostes! Ei mäleta täpselt, kui tõsiselt ma seda üldse kaalusin ja distantsi olemust adusin, aga kuna aasta lõpuni kehtis soodushind (85 eurot), siis eelviimasel päeval sai otsustatud.

Sihipäraselt suureks jooksuks sai hakatud valmistuma alles pärast Tartu Maratoni, veebruari keskel. Siis oli veel lund ja libedust, aga see sulas üsna kiiresti. Ka märtsis olid ilmaolud kohati keerulised, kuid 50-60 km nädalas oli minu jaoks pigem hea treeningkoormus. Võistlustest sai kaasa tehtud Suurjooks ümber Viljandi järve ja nädal enne Helsinkit Tartu Maastikumaratoni 10km.

Ootamatult oli maikuu keskpaik käes! Küll ma olin lugenud ja internetist uurinud, mida süüa - juua ultrajooksul, kuidas olla ja mitte olla, aga maratoninädalaks oli kõik peast läinud! Tegin ikka vanaviisi, enne kerge dieet ja viimastel päevadel süsivesikute laadimine. Midagi väga spetsiifilist enne suurt distantsi ei teinudki. Pabistasin ka liigselt õigeaegse kohalejõudmise pärast, sest korraldaja saadetud kirjas nõuti stardimaterjalid hiljemalt kell 10 välja võtta. Seetõttu läksin reede õhtul Tallinkiga ööbimisega laeval, aga sealt tuli maale minna juba kell 6 hommikul. See oli halb valik, sest öö jäi lühikeseks ja pikk aeg starti oodata. Õnneks oli väga soe ilm ja sai rahulikult muru peal pikutada. Stardimaterjalide hulgas oli kaks numbrit ning sõnad loeti peale, et poolmaratoniks on üks number ja maratoniks teine, neid ei tohi korraga selga panna ega ühega kahte distantsi joosta. Parim uudis oli see, et Double jooksjate jaoks oli eraldatud eraldi staadioniruum, kus sai riietuda ja asjad jätta. Ruum oli küll pisike, aga see-eest ei pidanud pagasijärjekorras tunglema ega kõike kokku pakkima, sai rahulikult omas rütmis toimetada.

Poolmaratoni ametlik nimetus oli Helsinki City Running Day, stardid anti 10-minutiliste vahedega 11:30-12:10. Topeltdistantsi jooksjad said stardiaega valida, valik tuli teha varem veebikeskkonnas. Valisin varaseima stardi, sest siis jääb pikem aeg teise stardini. Kella poole 12ks oli päike juba kõrgel ja kõrvetas suviselt, õhutemperatuur väga kõrge ei olnud. Olin seadnud eesmärgiks poolmaraton joosta vahemikus 1:50 kuni kaks tundi, siis loodetavasti jääb jõudu ka ülejäänud päevaks.

Külmajudinaid tehti Vangelise looga „Conquest of paradise“. Kui start oli antud, loksusin rahulikult massiga kaasa, ei üritanud kohe tempot jälgima hakata. Esimese kilomeetri järel algas tõus, mis oli küll lauge, aga küllaltki pikk. Algatuseks tundus see tühine, aga juba hakkas kohale jõudma, et seda tuleb täna kolm korda läbida!

Raja esimeses osas on mitmeid tõuse ja langusi ning see on kindlasti raskem, kui Tallinna Maratoni trass. Palju oli abi kaasavõetud joogipudelist, sest ilm järjest kuumenes ning esimese ja teise joogipunkti vahe oli ebaproportsionaalselt pikk. Üritasin juua iga natukese aja tagant väikesed lonksud, et vedeliku tasakaalu säilitada. 10km möödudes võtsin ühe geeli.

Raja teine pool kulges linna vahel, seal oli ka pisut publikut ja lasti muusikat. Üritasin hoida tempot, mis oleks võimalikult kerge, aga päris ära ei vajuks. Ka viimased kilomeetrid läksid kergelt ülesmäge, raja ääres oli üllatavalt palju jooksjaid pikali, kes krampides, kes ülekuumenenud. Vahetult enne staadionit tuli võtta veel üks järsk tõus, millele järgnes sama järsk langus, see vist oli koht, kus Ivo Niskanen ära eksis.

Poolmaratoni finišis näitas kell 1:55, sisendasin endale, et pole täna üldse jooksnud ega väsinud. Ega väsimustunnet polnudki, aga jalad ikka natuke tunda andsid. Väga hea meel oli selle üle, et suutsin vältida dehüdratsiooni, mis kuuma ilmaga nii mõnelegi jooksule valusa pitseri on pannud. Kahe jooksu vahel üritasin puhata, söögiks olid võimalikult süsivesikuterikkad smuutid ja miski loodustoode „Maratonipulber“, mida segasin jogurtisse. Tahkeid toite süüa ei julgenud, sest kartsin, et kõht ei pea vastu.

Enne kella 3 tuli taas sammuda stardipaika. Oli täpselt samasugune tundmatusse astumise tunne, nagu aastaid tagasi päris esimesele maratonile minnes. Vangelise akordid kõlasid taas võimsalt, teadustaja sõnade kohaselt oli stardis 73 double jooksjat, kel juba poolmaraton seljataga. Liigset palavust ei tundnud ja üritasin end 4 tunni stardigruppi sättida. Kohe esimestel sammudel pärast starti oli selge, et see pole mitte värskete jalgadega 42 kilomeetrile asumine. Nelja tunni grupp läks oma teed ja nende peale ma rohkem ei mõelnud. Üritasin kella järgi hoida u 5:40 kilomeetri tempot, aga 10km peale jõudes oli juba terve tund kulunud. Tagantjärele usun, et sellegipoolest oli tempo hea, kiiremini alustades oleks lõpp võinud palju valusam tulla, sest see oli pigem raja raskem osa, mida poolmaratoni jutus juba kirjeldasin.

Loo autor võistlusrajal

15 kilomeetri peal keeras rada uuele trassile, mida 21km ringil ega ka maratoni teisel ringil ei olnud. See lõik kulges majade vahel ja seal oli ka rohkem kaasaelajaid. Kusagil tulid järele 4:15 tempomeistrid, aga nende tempo tundus liiga kiire ja gruppi neil enam polnudki, et ei üritanudki kaasa minna.

Järgmine vaheaeg oli 20 km peal (mitte poolmaraton) ja seal oli aeg veidi alla 2 tunni. Edasi tuli raja laugem osa, aga hakkas minema järjest raskemaks ja tempo langema. Uuesti staadionist möödudes näitas kilomeetripost 25 ning algasid taas tõusud-langused. Nüüd tuli tegelema hakata ellujäämisega. Kuna parema jala säärelihas juba tuikas, keskendusin krampide vältimisele. Tõusudel osaliselt kõndisin ja üritasin pisut sääri venitada ning lihaseid lõdvaks lasta. Samas pingutasin ma ju koos nendega, kes „alles“ kolmekümnendaid kilomeetreid vallutasid, kui minul oli neid 50 ja see mõte pakkus natuke lohutust.

Peale kolmekümnendat kilomeetrit läks tunne isegi kergemaks, keha lülitus justkui autopiloodile ja ega ausalt öelda sealtmaalt väga palju enam ei mäletagi. Geelid olid otsas ja kella aku sai tühjaks! Sellegipoolest ei olnud tegemist tavapärase haamriga, mida ma ka kogenud olen. Jõud küll tasapisi rauges, aga jooksin ikka edasi.

40 kilomeetri peal jõudsid järele 4:30 tempomeistrid (nende hulgas Meelis Adonen). Ei saaks öelda, et ma pettunud poleks, aga nad jäid siiski minu nägemisulatusse. Viimases joogipunktis tegin sümboolse peatuse, janu polnud, loputasin kergelt nägu veega. Lõpuks, täna juba kolmandat korda, paistis taas staadion! Mitte midagi enam ei tundnud, ainult jalad (vist) veel liikusid all. Viimane pööre staadioniväravasse ja ees oli finišikaar, tablool numbrid 4:30.

Peale lõpujoont ei osanud enam midagi teha! Lihtsalt tammusin vaikselt edasi, kusagil pandi medal kaela ja öeldi midagi soome või inglise keeles. Staadionil olid ka mõned istumispadjad, aga ühtegi vaba parasjagu polnud. Mõtlesin tükk aega, et kui nüüd pikali viskan, kuidas siis pärast püsti saan? Järgmine hetk olin kõhuli maas, üritasin veel mütsi pea alla sättida, sest imelik plastmassist staadionikate torkis.

Nüüd läks pilt natuke taskusse, olin kord selili, kord külili ja kõhuli, kuniks kogu kere oli kaetud väikeste mustade plastgraanulitega, mis staadionikattelt naha külge kleepusid. Ja nagu ikka, kordasin iga natukese aja pärast – „Ma ei tee seda enam kunagi!“. Kui siis umbes veerand tunni pärast lähima padjani roomasin, sain end kuidagi istukile ajada. Kohustuslik pilt ja FB postitus ning juba suutsin end püsti ajada. Suure üllatusena polnudki kõige hullem tunne, kogusin kokku kogu nänni mis jagati – jogurtid, batoonid, Värska vesi, degusteerisin ja kiitsin Heinekeni alkoholivaba õlut ning sammusin riietusruumi. Alles poolel teel sain aru, et ma tegelikult lõdisen ja värisen üle kere…

Mis kõige üllatavam – pühapäevast alates läks elu edasi, nagu polekski midagi erilist teinud. Loomulikult olid jalad väsinud ja kanged, aga polnud suurt söögiisugi, rääkimata kohutavatest taastumisvaludest, mida blogidest olin lugenud. Ju ma siis ei oska end nii tühjaks joosta. Muruniitmine oli igati sobilik taastumistrenn pühapäevaks. Juba nädal hiljem sai Rapla poolmaraton joostud isikliku rekordi piirimail.

Kokkuvõttes jääb kogu üritus kindlasti positiivse poole peale. Kogu distantsi aeg 6 tundi ja 25 minutit, mis teeb kilomeetri keskmiseks tempoks 6:05. Nüüd juba on tunne, et teeks seda järgmisel aastal uuesti. Ja paremini! Kindlasti tuleb Helsinkisse minna päev varem ja seal end rahulikult välja magada, rohkem tuleks tähelepanu pöörata söömisele. Finišisse jõudis 56 jooksjat, neist kaks eestlast - Marika Roopärg ja mina. Loodetavasti on meid järgmisel aastal rohkem!