Kuidas sujus maratonile registreerimine?
Iga (välis)maraton algab kodulehest, s.t., infost raja ja osavõtu kohta. Hong Kongi koduleht on hea ja informatiivne – rajaskeem koos profiiliga, osalejate arv, juhendid ehk siis kõik vajalik mugavalt olemas.

Natuke keerulisem lugu oli registreerimisega. Nimelt ei osanud arvestada maratoni kiire läbimüügiga. Hulk aega tuli oodata registreerimise algusega ja siis nädalaga olid kohad välja müüdud … Õnneks olid meie nimed saanud kirja aga millegipärast ei läinud maksed läbi. Õnneks vastati väga korrektselt kõigile meilidele ja lõpuks sain maksta enne stardinumbri kättesaamist.

Kas stardieelsed tegemised olid hästi korraldatud?
Stardipaketi kättesaamine oli väga ladus, komplekti kuulus ka kvaliteetne spordisärk. Kuna tegemist on endise Suurbritannia asumaaga siis on inglise keele oskus väga hea (seda muidugi kõikjal, mitte ainult maratonikorraldajate seas). Maratonidistantsile registreeriti 13000 jooksjat (see määr on aasta-aastalt kasvanud), lisaks veel kaks korda enam poolmaratonile ja kolm korda enam 10 kilomeetrile! Õnneks stardivad eri distantsi jooksjad eraldi ajal, 10 km ka eraldi stardipaigast.

Start oli harjumatult vara (6.45). Tavapärase pudru söömiseks tuli end juba enne 4 üles ajada. Varahommikust hoolimata oli linn saginat täis – kõikjalt siirdusid jooksjad ja nende lähedased stardipaiga poole. Stardikoridoris oli eraldi tsoon eliitjooksjatele, ülejäänutel tuli ise koridoris sobiv koht leida, tavapäraseid varasema aja järgi jaotisi polnud. Samas anti start laialt peateelt ja läks sujuvalt kiirteele. Seega trügimist pea-aegu polnudki.

Üsna varsti peale starti tõusis päike.  Ilm oli hea, sooja 16 kuni 18 kraadi. Kuna on tegemist rannikuga siis puhub pidevat tuul. Nagu ikka tundus ta kogu aeg vastu puhuvat.

Kui raske maratoni rada oli?
Rada oli üle keskmise raske. Esimesed kilomeetrid on tasased aga siis algas „tõeline“ maraton peale – algas ca 3 km ühtlast tõusu 80 m kõrgusele sillale. Siis tuli natuke langust, siis jälle pikad tõusud. Mitte järsud ja tapvad, aga tempo tõmbavad alla. Langustel sai pisut kaotatud aega tagasi võtta, aga tasapisi läks see üha raskemaks.  Õnneks jäid pikad tõusud maratoni esimesse poolde. 34 km oli viimane pikem laskumine – merealusesse tunnelisse, kust rada Hong Kongi saarele viis. 35 – 37 viimane pikk tõus, sealt alates on rada Hong Kongi südalinnas, pilvelõhkujate vahel. Siin asenduvad pikad tõusud viaduktidega – järsud tõusud ja kohe järsud langused. Need langused olid veel eriti piinarikkad, sest jalad olid selleks ajaks juba õige tundlikud. Viimane viadukt jäi veel viimasele kilomeetrile! Lõpukoridori nähes on kergendus suur.

Korraldus on väga hea – joogipunkte ca 3 km järel, veeletid olid pikad, jagati ka üsna head spordijooki (väikestes kotikestes joogihuulikuga, mõnus suhu pigistada). Kuna rada oli pea 100% kiirteedel, siis pealtvaatajaid praktiliselt polnud, ainult joogipunktides oli ergutajaid. Lõpukilomeetritel oli muidugi kaasaelajaid palju. Kuna rinnasiltidele on nimed trükitud, siis nii mõnigi hõikas ka nimepidi. See oli veel eriti mõnus tunne. Rada ise on maaliline – ilusaid vaateid sadamale, mägedele, suurlinnale jagus igale poole peale 3 tunneli. Vahelduseks olid needki põnevad.

Kokkuvõttes julgen seda maratoni soovitada. Kes kauget maad ja pikka lendu ei pelga saab kindlasti väärt elamuse.