Jalgpalli tiitlivõistluste ajal jäävad silma väravad, efektsed söödud ja triblingud ning väravavahtide dramaatilised tõrjed, kuid nende hetkedeni viivad pidev liikumine kilomeetreid taga ajades ja pressingut tehes kui ka kaalutletud ja täpne pallikäsitlemine. Kaasaegne jalgpall ei ole enam ammu ainult tehniline oskus või taktikaline tarkus. See on muutunud spordialaks, kus mängijate füüsiline võimekus on viidud teaduslikult mõõdetava täpsuseni. GPS-seadmed, erinevad jälgimissüsteemid ja andurid võimaldavad analüüsida iga mängija liikumist muljetavaldava täpsusega. Aluseks võtame läbitava distantsi 90 minuti jooksul. Rahvusvaheliste uuringute kohaselt läbib professionaalne jalgpallur ühe 90-minutilise kohtumise jooksul keskmiselt 10–12 kilomeetrit. Jooksusõbrale tundub see esmapilgul vähe, kuid tegelikult ei räägi läbitud kilomeetrite arv kogu lugu. Erinevad positsioonid väljakul nõuavad erinevat liikumist, erinevat töökoormust ja erinevaid füüsilisi omadusi. Mõni mängija jookseb rohkem ja teeb pressinguga meeletut tööd, teine jookseb kiiremini, kolmas aga teeb kümneid lühikesi plahvatuslikke spurte. Nagu Norra koondislane Erling Braut Haaland ja prantslane Kylian Mbappe.

Jalgpallimängu strateegia

Joostud kilomeetrid sõltuvad vastase tegutsemisest, võistkonna taktikast, võistkonnakaaslaste tegutsemisest, mängu seisust ja olulisusest, murukattest, ilmast ja paljust muust. „Jalgpall on aja ja ruumi mäng - vastaselt tuleb võtta ära ruum ja aeg palliga mängimiseks ning ise palliga olles tuleb tekitada endale ruumi ja aega“, ütleb Eesti jalgpalli noortekoondiste kehalise ettevalmistuse treener Karel Kübar, aidates mul selle artikli kirjutamise juures mängu strateegilise ülesehituse juures. Mäng muutub ajas järjest intensiivsemaks just selle tõttu, et võistkondade taktikalised ülesanded ja organiseeritus on niivõrd kõrgel tasemel, et kui anda vastasele otsuse tegemiseks piisavalt aega ja ruumi, siis ta teeb sellise otsuse, mis võib lõppeda väravaga. Just seetõttu üritatakse teha maksimaalselt kõik tegevused selliselt, et vastasel ei oleks aega ega ruumi otsuste tegemiseks. Ja neid tegevusi tuleb teha palju ja lühikese aja jooksul. Seeõttu me näemegi kahte erinevust näiteks kaitsetöös - kas pressitakse intensiivselt ja kõrgelt või vajutakse madalale kaitsesse. Kuna mõlema võistkonna organiseeritus on niivõrd kõrge, siis järjest enam muutub mängu otsustavaks tegevuseks üleminekud rünnakule ja vastupidi kaitsesse. Ehk üleminekute puhul on kuskil ruumi, mida tahetakse ära kasutada ja selleks tuleb teha maksimaalsel intensiivsusel tegevusi. Tulles tagasi jooksukilomeetrite juurde, siis Karel Kübar on monitoorinud Eesti madalamate liigade ja noorteliigade mänge, tuues välja asjaolu, et tippjalgpalluritel moodustab kogu kilometraažist kõrgel intensiivsusel jooksud ja sprindid 15-20% ja madalamates liigades on vastav näitaja alles 5%.

Väljak

Jalgpalliväljak on Eesti Jalgpalliliidu andmetel rahvusvahelistes mängudes vahemikus 100-110  meetrit pikk ja 64-75 meetrit lai. Sellel alal tegutseb korraga 22 mängijat, kellest igaühel on oma kindel roll. Nagu igas organisatsioonis, erinevad ka siin tööülesanded. Kaitsjad vastutavad värava puhtana hoidmise eest, poolkaitsjad ühendavad meeskonna erinevaid osi ning ründajad peavad looma ja realiseerima võimalusi väravate löömiseks. Just positsioon määrab suuresti, kui palju mängija mängu jooksul liigub. Tavaliselt liigub kõige rohkem keskpoolkaitsja, kuna asub väljakul justkui kahe maailma vahel ja tema ülesanne on aidata kaitset, toetada rünnakut, algatada söödukombinatsioone ning osaleda vastase survestamises. Seetõttu liigub ta peaaegu kogu kohtumise vältel ühest väljakupoolest teise. Kui keskkaitsja võib püsida enamasti oma kaitsetsoonis ning ründaja tegutseda vastase karistusala lähistel, siis keskpoolkaitsja peab katma märkimisväärselt suuremat maa-ala. Pole haruldane, et tipptasemel poolkaitsja läbib ühe mängu jooksul üle 11 kilomeetri. Näiteks Saksamaa koondislane Joshua Kimmich on üks tuntumaid tänapäevastest keskpoolkaitsjatest. Statistika järgi on ta korduvalt kuulunud mängijate hulka, kes läbivad Euroopa tippmängudes suurimaid distantse. Eestlastest on eeskujulik näide Mattias Käit ja äsja Inglismaa esiliigaklubiga liitunud Rocco Robert Shein.

Äärekaitsjad

Kui veel paar aastakümmet tagasi piirdus äärekaitsja ülesanne peamiselt kaitsetööga, siis tänapäeva jalgpallis on nende roll muutunud kardinaalselt. Äärekaitsja paikneb väljaku vasakul või paremal serval ning peab osalema nii kaitse- kui ka ründefaasis. Mängu jooksul tähendab see lugematuid tõuse oma väljakupoolelt vastase karistusala suunas ning seejärel kiireid tagasijooksmisi. Selline töökoormus muudab äärekaitsjad üheks kõige rohkem liikuvaks mängijate grupiks kogu väljakul. Nad võivad läbida sama palju või mõnikord isegi rohkem kilomeetreid kui keskpoolkaitsjad. Suurepäraseks näiteks on Maroko koondise täht Achraf Hakimi. Tema mängustiili iseloomustavad pidevad kiired tõusud mööda äärejoont. Ta võib loetud sekundite jooksul liikuda oma karistusala lähistelt vastase värava alla ning seejärel kiiresti tagasi kaitset toetama. Just seetõttu peavad kaasaegsed äärekaitsjad ühendama sprinteri kiiruse, maratoonari vastupidavuse ja tehnilise mängija oskused.

Keskkaitsjad – vähem kilomeetreid, rohkem vastutust

Statistika järgi läbivad keskkaitsjad tavaliselt vähem kilomeetreid, kui poolkaitsjad või äärekaitsjad. See ei tähenda aga, et nende töö oleks lihtsam. Keskkaitsjad tegutsevad peamiselt oma väljakupoole keskosas. Nende ülesanne on jälgida vastaste ründajaid, blokeerida lööke ja juhtida kogu kaitseliini liikumist. Kuna nende töö on rohkem seotud õige positsioneerimise, kui pideva liikumisega, jääb läbitud distants sageli 9–10 kilomeetri vahele. Tänapäeva tipptasemel kaitsjad peavad lisaks füüsilistele omadustele olema ka taktikalised juhid. Sageli määrab üksainus vale positsioon rohkem, kui mitu lisakilomeetrit jooksmist. Samas liitub näiteks Hollandi kaitsja Virgil van Dijk tihti rünnakule, lüües hea peamänguga olulisi väravaid, viimati MM-il Jaapani vastu.  

Ääreründajad – kiiruse meistrid

Kui keskpoolkaitsjad jooksevad tavaliselt kõige rohkem kogudistantsi arvestuses, siis kõige suurema kiirusega liiguvad tavaliselt ääremängijad. Sellised staarid nagu brasiillane Vinícius Júnior või egiptlane Mohamed Salah läbivad küll sageli vähem kilomeetreid, kui keskpoolkaitsjad, kuid nende jooksud on märksa intensiivsemad. Mängu jooksul tuleb neil teha kümneid lühikesi spurte, et murda läbi vastase kaitseliinist või jõuda pallini enne kaitsjat. Sporditeadlased on leidnud, et ääremängijad kuuluvad nende jalgpallurite hulka, kes läbivad kõige rohkem kõrge intensiivsusega distantse. See tähendab, et kuigi nende kogukilometraaž ei pruugi olla rekordiline, on energiakulu sageli väga suur. Kiiruse osas võib esile tuua prantslast Kylian Mbappet.

Ründajad – vähem jooksmist, rohkem plahvatuslikkust

Paljud pealtvaatajad võivad märgata, et tippründajad näivad kohati mängu jooksul isegi jalutavat. Tegelikult on see osa nende strateegiast. Keskründaja peamine ülesanne ei ole pidevalt joosta, vaid leida õige hetk liikumiseks. Ta jälgib kaitseliini, otsib vabu tsoone ning valmistub hetkeks, mil avaneb võimalus värava löömiseks. Seetõttu läbivad ründajad sageli vähem kilomeetreid kui poolkaitsjad. Samas sisaldab nende mäng rohkem lühikesi maksimaalse kiirusega spurte. Üksainus 20-meetrine sööst võib otsustada kogu kohtumise saatuse. Just selletõttu ei saa mängija füüsilist panust hinnata ainult läbitud kilomeetrite põhjal.

Väravavaht

Kõige vähem liigub väljakul arusaadavalt väravavaht. Keskmiselt läbib ta ühe kohtumise jooksul vaid 4-6 kilomeetrit. See number võib tunduda väike, kuid väravavahi töö erineb täielikult teiste mängijate omast. Tema ülesanne ei ole katta suuri vahemaid, vaid reageerida murdosa sekundi jooksul. Üksainus hüpe, tõrje või väljatulek võib nõuda rohkem plahvatuslikku jõudu kui mitmesaja meetri pikkune jooks. Seetõttu hinnatakse väravavahtide puhul teisi näitajaid: reaktsioonikiirust, hüppevõimet ja positsioonitunnetust.

Mida kilomeetrid näitavad?

Kogudistants üksi ei kirjelda mängija tegelikku töökoormust. Näiteks võivad kaks mängijat läbida mõlemad 10 kilomeetrit. Esimene teeb selle jooksul vaid mõned kiired jooksud, teine aga kümneid sprinte ja järske suunamuutusi. Kuigi kogudistants on sama, on nende füüsiline koormus täiesti erinev. Seetõttu jälgivad klubid tänapäeval lisaks läbitud kilomeetritele ka sprintide arvu, kõrge intensiivsusega jooksumeetreid, kiirendusi, pidurdusi ja maksimaalset saavutatud kiirust. Just nende näitajate koosmõju annab treeneritele tegeliku pildi mängija füüsilisest seisundist. Viimase kahekümne aasta jooksul on professionaalne jalgpall muutunud märgatavalt intensiivsemaks. Kui varasematel kümnenditel võis mängija suure osa kohtumisest veeta mõõdukas tempos liikudes, siis tänapäeval nõuavad pressingumäng, kiire üleminek rünnakule ja kõrgemad taktikalised standardid üha suuremat füüsilist valmisolekut. Tulemuseks on olukord, kus tippjalgpallur peab olema korraga vastupidav pikamaajooksja, kiire sprinter ja tehniliselt osav pallur. Joogipauside uuendus võib esialgu harjumatu tunduda, kuid intensiivsema mängu ja palavama ilma korral on tegemist ainuvõimaliku lahendusena just mängijaid arvestades. Kokkuvõttes võib öelda, et ainult jooksmisest ei piisa, tänapäeva jalgpall on palju keerulisemaks muutunud. Kõige rohkem liiguvad keskpoolkaitsjad ja äärekaitsjad, kes peavad ühendama kaitse- ja ründefaasi. Keskkaitsjad läbivad vähem kilomeetreid, kuid nende vastutus on tohutu. Ründajad ning ääremängijad paistavad silma kõrge intensiivsusega sprintide poolest, samas kui väravavahtide töö keskendub plahvatuslikele reaktsioonidele. Numbrid näitavad küll kilomeetreid, kuid nende taga peitub palju enamat – taktika, vastupidavus, mängunägemine ja võime teha otsustav liigutus just õigel hetkel.

Fotodel Eesti koondislased - Robi Saarma (7), Tony Varjund (16) ja Vlasyi Sinyavskiy (23). Fotode autor: Liisi Troska / jalgpall.ee.