Kui juuni oli üks mu elu ägedamaid jooksukuid, siis juuli tõotas tulla veel parem. Sain kõik treeningud ilusti tehtud, ilmad olid mõnusad ja areng oli tuntav. Võsul jooksin selle aasta kiireimad 10km (ametlik aeg 47.39) ning tundus, et kõik liigub täpselt õiges suunas.

Aga nagu ikka, kui kõik tundub liiga hästi minevat, võib elu võtta ootamatu pöörde.

Nädal pärast Võsu võistlust tundsin sääres veidrat valu. Varasematest vigastustest õppinuna ei hakanud ma seda ignoreerima. Võtsin tempotreeningud rahulikumalt ja otsustasin üsna kiiresti teha täieliku jooksupausi. Lootsin, et ehk on tegemist lihtsalt väikese ülekoormusega ja paari puhkepäevaga on kõik jälle korras.

Siis tuli minu elu esimene jooksuvõistlus, kuhu olin registreerunud, aga starti ei läinud. Või noh… läksin küll, aga pealtvaatajana. Toimus Sõõrikujooks ning üllataval kombel ei olnudki see nii kurb päev. Vastupidi, sain teistele kaasa elada, rõõmsaid jooksjaid näha ja nende emotsioone siiski kogeda, mis andis väga palju energiat. See tuletas jälle meelde, kui äge kogukond jooksumaailmas tegelikult on.

Nädal hiljem tundus kõik justkui parem ja otsustasin uuesti proovida. Tegin paar jooksu ja kõik oli palju lubav. Kui ühel õhtul jooksma minnes, aga juba kolm kilomeetrit hiljem pidin seisma jääma, sest valu oli nii tugev. Lonkasin pisarad silmis koju ja sain aru, et seekord ei ole asi lihtsalt väikeses tagasilöögis.

Pärast mitme arstiga konsulteerimist on praegune hinnang, et sümptomid viitavad suure tõenäosusega järjekordsele pingemurrule, seekord sääres. Lähiajal saan teha MRT uuringu, mis annab loodetavasti lõpliku kinnituse. Hetkel on suurest maratoniunistusest saanud lihtsalt soov jälle valutult kõndida.

Kõige raskem ei ole isegi füüsiline valu, vaid teadmatus. Tekib tunne, et teed kõik õigesti – mul on suurepärane treener, kelle kava järgi treenin, magan igal ööl 9–10 tundi, toitun korralikult, teen jõuharjutusi ja hoolitsen taastumise eest. Ja ometi hiilib vigastus jälle ligi. Paratamatult tekib küsimus: mida ma siis ikkagi valesti teen?

Huvitaval kombel pani just see vigastus mind veel rohkem mõistma seda, millest eelmises postituses kirjutasin. Juunis jõudsin järeldusele, et jooksmine on palju enamat kui rekordid ja kiired ajad. Kui jooksmine oleks ainult tulemused, oleks praegu kõik kadunud. Aga ei ole! Mulle meeldib endiselt võistlustel kaasa elada, teiste õnnestumiste üle rõõmustada ja liikuda nii, nagu keha parasjagu lubab. Muidugi ei ole iga päev nii postiivne, vaid on ka palju kurbust ja pettumust.

Praegu olen oma jooksud asendanud rattasõitudega ja avastanud, et see meeldib mulle iga korraga aina rohkem. Jah, see ei asenda kunagi jooksmist, aga praegu annab see võimaluse liikuda, pead tuulutada ja keskenduda sellele, mida ma saan teha, mitte sellele, mida ma praegu teha ei saa.

Maarja valmistub Swedbanki Tallinna maratoniks spordiklubis Wellrun ja teda juhendab Taivo Püi.

Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton toetavad Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike maaletooja AS Jalajälg, PRINGSTORE Spordipood, Kiirus spordiprillid/Skiwax. Sportlasi juhendavad treenerid klubidest FB Jooksmine, Sparta, WellRun ja Kuldne Tervis. Projekti ühistreeninguid pildistab Elis Kaurson. Eesmärgiks Tallinna maraton projekti koordineerib Eesti suurim harrastusspordiveeb Marathon100.