Mullu, kui Ironman Tallinn välja hõigati, käis endalgi korraks mõte peast läbi – äkki läheks? Ent mõte kadus kiiremini kui tekkinud oli.  Kaine pilk peeglisse ütles, et kui su ujumistehnika sarnaneb rohkem uppumistehnikale, siis pole mõtet saatust narrima minna.  Pealegi – kogu selle aja, mis ma ujumistrennidele kulutaks, saaks ma ju joosta . . .

Sellele, et Ironmani raames toimub ka teatevõistlus, ma isegi ei mõelnud.

Kuni 2 nädalat enne Ironmani võttis minuga ühendust tiim Pallas & Partnerid.  Neil nimelt oli tugev sats koos, kuid jooksja komistas vigastuse otsa, mistõttu vajas tiim hädasti uut tugevat jooksjat.  Kuna Eestis on umbes 500 minust kiiremat maratoonarit, siis ei julgenud ennast asendusjooksjaks välja pakkuda.  Õnneks oli Margus Luhtoja valmis kastanid tulest välja tooma ning asendusjooksjaks hakkama.

Ent nädal hiljem sain täpselt samasuguse kõne.  Nimelt helistas mulle triatloninädala kolmapäeval Valdo Jahilo ja kurtis oma rasket saatust – jalg vigastatud ning laupäevaks hädasti asendusjooksjat vaja.  Mõtlesin ühe pika sekundi ja ütlesin JAH.

Ühest küljest oli käimas viimane raske treeningtsükkel enne septembrikuist Tallinna maratoni.  Kolmapäeval oli kavas 21km ning esmaspäeval 16km maratonitempos.  Esmaspäevane trenn läks väga raskelt ning olin sunnitud 16 km läbima kolmes jupis üle sörkimispausi.  Ega kolmapäevalgi jalad palju paremad polnud.

Ent teisest küljest oli soov nuusutada triatlonimelu lähemalt, seda enam, et võistlus ju siinsamas Tallinnas, kodust kolme trammipeatuse kaugusel. 

Äkki ma saaks läbida triatlonil oma maratonidistantsi tugeva treeninguna, s.t., mitte endast 100% välja pannes aga nt. 90%? Taastuks kiiremini ja saaks Tallinna maratoniks valmistumist jätkata juba triatlonijärgsel nädalal, kuigi loomulikult – plaanist mõnevõrra väiksemas mahus.

Kõik see käis telefonikõne ajal ca sekundi jooksul peast viuhti läbi, kuid leidsin, et saatust ei saa kaks korda narrida.  Ehk kui samasugune telefonikõne tuleb kaks korda järjest, siis ilmselt on nii ette nähtud, et ma Ironmanil jooksjana osalen.

Kogu võistluse ajal oli nägu naerul, kuna publiku poolt antud emotsioon oli lihtsalt nii positiivne

Kui pakkumine joosta maraton tehakse kolm päeva enne võistlust, siis teeb see palju asju lihtsamaks.  Jääb ära treeningkoormuste võistluseelne vähendamine.  Jääb ära süsivesikute laadimine.  Kolme liitrit Vytautast ka ühe päevaga ära ei joo.   Ei pea ka põdema, et millise ajaga sa maratoni läbid, kuna sa lähed ju maratoni läbima vaid pika treeninguna.

Magasin seetõttu enne võistlust nagu laps, eelmisel õhtul sõin seapraadi, hapukapsast ja Mademoiselle’i Icebergi torti ja ei tekitanud endale mõttetuid pingeid.

Oma tiimi – Türi-Tartu-Tallinn – teisi liikmeid nägin reedel stardimaterjale välja võttes.  Neeme Grossi, kes oli meie tiimi ujuja, nägin esimest korda.  Paul Lõiv oli meeskonna rattur – tedagi nägin esimest korda. 

Kuna triatlonivärk oli uus, siis käisime ka Toompuiestee vahetusalalt läbi, et aru saada, kus ma Paulilt teatepulga üle võtan.  Teatepulgaks oli krõpsuga ümber jala käiv kiip ning juba varem oli kokku lepitud, et värskem mees võtab väsinumalt kiibi ära ehk siis mina jooksjana võtan ratturilt kiibi ja panen endale jala ümber.

Kui päris aus olla, siis ega me päris täpselt aru saanudki, kus teatevahetus toimub. 

Võistluspäeval ärkasin kell kaheksa, kui ujujad olid juba tunnikese vees külmetanud.

Reaalajas tulemusi jälgides nägin, et peaks teatepulga kella ühe paiku Paulilt saama, kuid läksin igaks juhuks tunnike varem kohale.  Kerge värin oli sees – äkki vean tiimi alt ja jõuan vahetusalasse liiga hilja.  Et Paul on vahetusalas juba väikse õlle ette võtnud, kui ma alles Toompuiesteele jõuan. 

Toompuiesteel nägin ka kus vahetus reaalselt toimub.

Tasapisi hakkasid kiiremad ratturid vahetusalasse saabuma.  Kosmonaudikiivrites ratturid-triatleedid nägid välja kui taaramäed.  Kujutasin ette, kuidas ma oleks seal oma cyclocrossi ratta ja kümneeurose kiivriga välja näinud. . .

Võistlusrada viis ka tuttavasse Kalamajja.

Kuna ma olin oma tiimikaaslasi ainult korra näinud, siis käis peast läbi ka mõte – kas ma ikka tunnen Pauli vahetusalas ära?

Õnneks saabus Paul õigel ajal ja kuna suurt triatleetide massi polnud veel kohale jõudnud, siis leidsime teineteist vahetusalas ka üsna kiiresti.

Jooksudistants kulges Toompea-Schnelli park-Kultuurikilomeeter-ja tagasi trajektooril, 10,5km pikkust ringi läbiti 4 korda. 

Juba esimesel ringil üllatas, et raja ääres oli nii palju publikut. Äge! Eesti inimesed ju tavaliselt lihtsalt plaksutavad, kuid nüüd hüüti lausa nime ja ergutati! Võib olla nad ei saanud aru, et ma vaid teatetiimis osalen ja ainult maratoni jooksen . . .

Teisel ringil sain aru, miks kaasaelajaid nii palju on.  Kõik need tüübid, kes tavaliselt jooksurajal koos sinuga jooksevad, olid nüüd ju publikuks! Kõik su jooksusõbrad-semud olid ennast paigutanud kas raja äärde publikuks või siis tegutsesid vabatahtlikuna teeninduspunktides! Iga natukese aja tagant hüüdis keegi sinu nime.  Peaaegu nagu New Yorgi maraton.  Peaaegu. Väga äge! Ei mäleta, millal viimati oleks sellist kaasaelamist Eestis kohanud. 

Sedasi on ka oluliselt kergem joosta, kui iga mõne minuti tagant mõni tuttav nägu sinu nime karjub. 

Jooksurada ise oli kõike muud kui mõnus.  Esmalt tõusime Toompea nõlvale, misjärel laskusime kohe sealtsamast Toompealt Schnelli pargi suunas.  Vanalinna serva oli selline metallist sild tehtud (nagu mõni aasta tagasi Tallinna maratonil). Peale vihma tekkisid Schnelli pargi kruusarajale lombid ning pori pritsis sinu ilusad säärised halle täppe täis. Mitu korda oli rajal ka järske täisnurkpöördeid ning vähemalt ühes kohas oli maha märgitud kaks alternatiivset rada, kuhu sind vastavalt trammide liikumisele suunati.

Ent hea publik muudab iga raja mõnusaks.

Vanalinnas jooksmine lisab võistlusele emotsiooni - publik on lähemal ja vaated võrratud.  Ootame Tallinna maratoni vanalinna finishisirget . . .

Teeninduspunkte oli rajal koguni 6 ehk siis 42km jooksul tervelt 24 tükki.  Igas teeninduspunktis pakuti ohtralt kõiksugu jooke, samuti erineva maitsega geele.  Sisuliselt oleks võinud tühjade kätega rajale minna ja naasta täis kõhuga. 

Kogu see triatlonivärk oma reeglitega muidugi tegi natuke kõhedaks.  Teeninduspunktide juures olid märgid, kus on prügiala algus ja kus on prügiala lõpp ning reeglite vastu eksijatele olid ette nähtud karistused.  Päris füüsiliseks need karistused ei läinud, kuid paaris kohas torkas silma nn. Penalty Tent ehk karistustelk.  Seal oleks siis pidanud oma trahviminuti ootama, kui miski reegli vastu eksid.

Iga kord joogitopsi prügikasti visates ma ikka mõtlesin, et kas ma nüüd olen ikka prügiala sees või äkki eksin miski reegli vastu.  Kas ma pooltühja joogitopsi tohin minema visata?

Vahel imesin geeli sisse väljaspool teeninduspunkti ning kasutasin teenindusalade vahele jäävaid prügikaste, kuid kerge pilk käis ikka üle õla – kas keegi korraldajatest näeb, et ma nüüd kasutan prügialaväliseid prügikaste?

Ka kõiksugu erivärvilised kilekotid, mis stardimaterjalidega koos jagati, tekitasid küsimusi. Et kui ma tahan nt. vahetusriideid ära anda, kuid osalen ainult tiimis jooksjana, mis värvi kotti ma kasutama pean? Kas ma oma rinnanumbri ikka magnetitega võin särgi peale kinnitada või pean ilmtingimata haaknõelu kasutama? Kas säärised on ikka lubatud?  

Triatlonis on reegleid nii palju, et eelmisel päeval oli lausa koosolek, kus osavõtjatele kõik lahti räägiti.  Race briefing.  Kas sa kujutaks ette, et enne Tallinna maratoni tehtaks jooksjatele väike koosolek, kus kõik lahti räägitakse? Millise tossuga võib joosta ning kuidas paelad peavad olemas seotud. Ent eks see kõik käib asja juurde ja tekitab erilist aurat Ironmani ümber.

Viimaselt ringilt tulles oli kõigil tiimidel võimalik koos lõpetada.  Reeglite järgi tohtis kolmekesi joosta ainult raja viimasel 75 meetril, kasutasime meiegi seda võimalust.  Olime ju meeskonnana rajal! Peale finišit medal kaela ja IRONMAN FINISHER-särk selga.  Mis sest, et me tiimina Ironmani distantsi läbisime.  Need, kes seda särki meie seljas näevad, seda ju ei tea. . .

Kokkuvõtteks.  Jooksurajal olles tekkis tõeline respekt nende suhtes, kes täispika triatloni algusest lõpuni läbi tegid.  See on ikka arusaamatult pikk ja raske distants.  3,8km ujumist, 180km ratast ja 42,2km jooksu ei ole meist kellelegi kerge. 

Müts maha samuti võistluse korraldajate, kõikide vabatahtlike ja publiku ees.  Sellist võistlust on vaja! Laupäevane kaasaelamine oli äge! Kõik vabatahtlikud tegid osavõtjatele selle raske katsumuse natukenegi kergemaks.

Ja muutus ka minu arusaam võistkondlikust triatlonist.  Tiimisport annab hoopis teise emotsiooni – ei saa ju oma kaasvõistlejaid alt vedada! Ka võimaldab triatlonil jooksjana või ratturina või ujujana osalemine osa saada Ironmani melust ning proovida seda distantsi, sest mine tea – äkki hakkab meeldima ja järgmine aasta otsustadki kogu distantsi vaid oma jõul läbi teha? Mine tea . . .

Fotod: Valdo Jahilo ja Mallor Malmre