24. veebruari hommikul kell 9.45 kogunes 11 jooksjat Estonia ette, ees ootamas 21 või 42km talvises Tallinnas.  Jooksuseltskonnas oli erineva jooksutaustaga inimesi – Kristina ja Urmas olid pidupäeva eesmärgiks võtnud 21km ning Annika soov oli seltskonnas läbida 15-16km – kõik kolm olid varasemalt osalenud projektis Eesmärgiks Tallinna maraton.  Lauri, kes on maratoni läbinud 2.53-ga, tuli mõnusat pikka jooksu tegema.  Joona, kelle maratonireks on 2.59, on viimastel aastatel rohkem triatlonile keskendunud.  Tarvo eesmärgiks oli EV 100.-ndal sünnipäeval joosta oma 100.-s maraton.  Meelis tahab sel aastal joosta 100 maratoni ehk keskmiselt 2 tükki nädalas ning eelmine neist sai tehtud vaid paar päeva tagasi.  Margo kontol oli enne laupäevast jooksu 102 maratoni ning isiklik rekord 20 aasta tagune 2.42.  Oma kümnendale maratonile mineva Liina ning Kattri eesmärgiks oli samuti üks mõnusalt talvine 42km. 

Vasakult: Liina Kesamaa, Kattri Reinula, Margo Siimumäe, Meelis Koskaru, Kristina Kossinkova, Joona Saluveer, Annika Veimer, Tarvo Kapp, Lauri Valdmaa. Pildilt on puudu poolel teel liitunud Ivo Särak, Annika taga on aimata Urmas Kaldma mütsi, kaadri taga on allakirjutanu.

Kuigi me jookseme tavaolukorras erinevas tempos, oli pidupäeval eesmärk üks – läbida ühes pundis püsides Tallinnas need kohad, millel Eesti riigi 100 aastases ajaloos suurem tähendus on. 

Enne jooksule asumist tegime Reaalkooli ees suure sinimustvalge lipu ees ühise foto ja pidupäeva sportlik tähistamine võis alata.

Täpselt kell 10, mil Tallinki laevade pasunad kõvahäälselt Eesti hümni mängisid, võtsimegi suuna Estonia teatri eest Kadrioru poole, peale väikest tiiru ümber Kadrioru staadioni jõudsime presidendilossi ette, kus valves olnud mundrimeeste ette järgmiseks ühispildiks rivistusime.

Läbi lumise pargi jooksime Lauluväljakule ning veelgi lumisemast nõlvast üles Gustav Ernesaksa kuju juurde.  Laulukaare all saime ka lauluhääle korraks kõlama. 

Mereväravatest väljudes ootas meid Ivo, kes liitus meiega poolmaratoniks.  Ivo oli kaasa võtnud hunniku geele ja Marsi šokolaadibatoone, mida me siis oma taskutesse toppisime.  Kuivõrd läbitud oli vaid 5-6km, oli söömispausiks natuke vara.

Idee EV100 sünnipäeval üks pikk ühisjooks ette võtta sündis siis, kui Tarvo ennast sünnipäevanädalal toimuvale Suunto Virtuaaljooksule kirja pani.  Kuivõrd tal oli ees 100.-s maraton, siis tekkis mõte –äkki õnnestuks sajandat maratoni ja sajandat sünnipäeva ühendada ja 24. veebruaril üks mõnus ühisjooks korraldada.  Facebookis EV100 ühisjooksu ideed välja käies tekkis üsna kiiresti kümmekond huvilist, kes olid valmis lumises Tallinnas 42km ühiselt läbi müttama. 

Järgmiseks planeeritud peatuspaigaks oli Tallinna Olümpiapurjespordikeskuses olev nüüdseks küll kustunud olümpiatuli, mille seosed Eesti Vabariigi sajanda sünnipäevaga on küll olematud, kuid spordimehe jaoks on tegemist siiski olulise verstapostiga.  Ent nagu ikka – inimene teeb plaane, aga jumal naerab – seekord jäi tee peale ette ehitusplatsi piirav tara.

Proovides mõni nädal tagasi joonistada Tallinna kaardile 42km pikkust ühisjooksu rada, mõistsin hästi Tallinna maratoni rajameistrite ees seisva ülesande raskust.  Väga kerge on tõmmata Tallinnas 42km pikkust joont maha mööda pikki sirgeid, kuid kui on soov teha huvitavat ja vaheldusrikast jooksurada, siis muutub ülesanne kordades raskemaks. 

Jätkasime ühisjooksu läbi Pirita mereäärse metsa Viimsi suunas, kus Laidoneri pargis ootas meid Olev Vahemaa.  Olev oli Suunto Virtuaaljooksu raames juubelinädala maratoniga maha saanud mõni päev varem, mistõttu pakkus ta enne võistlust välja – kas ma tuleks teile ühte joogi-söögipunkti tegema?  Laidoneri lossi juures täitus meil 15. kilomeeter, mistõttu aeg väikseks kommi ja teepausiks igati sobilik oli. 

Tiir Laidoneri lossi ümber tehtud, fotodki sealsamas näidislahinguks valmistuvate soldatitega olemas, võtsime suuna uuesti Olevi teeninduspunkti poole.  Oma jooksuplaani täis saanud Annika lippas tasapisi kodu poole, meie ülejäänud peale taskute kommidega täistoppimist aga Tallinna poole.

Algne jooksuplaan nägi ette ca 6.30 min/km tempos jooksmist, mis oleks tähendanud maratoni läbimist ajaga 4.30.  Veerandtunnine ajavaru oli jäetud ka pildistamise ja teeninduspunktide peale, kuid plaan läks lörri juba viieteistkümnendaks kilomeetriks.  Võistlustel jooksed loomulikult teeninduspunktidest mööda, haarad joogitopsi, ja üritad jooksu jätkates joogiga ühele poole saada.  Ent kui sind ootavad joogipunktides inimesed, kes on kümnekraadise külmaga Eesti Vabariigi sünnipäeval välja tulnud, ämma käest termose laenanud, teed keetnud ja banaane lõikunud, siis ei kipu kohe edasi jooksma.

Pirita teed Tallinna poole teed jätkates jätsime peatselt hüvasti ka Urmasega, kes oma poolmaratoni täissaamiseks samuti nina ühel hetkel Viimsi poole tagasi pööras.  Järgmiseks peatuspaigaks sai meile Pirita klooster, mis täiesti ootamatult pidupäeval lahti oli.

Kloostrist jätkasime velotrekile, kus pea põlvekõrguses lumes jalgpalli mängiti.  Ei teagi, milline vaatepilt ebatavalisem on – 24. veebruaril 20-30 sentimeetrises lumes jalgpalli mängivad meeskonnad või velotrekile ringi peale tegevad kümmekond jooksjat.

Pirita Selveri juures sai 21km täis ka Kristinal ning ta siirdus Tallinna tasuta ühistranspordi peale.

Täpselt kell 13.00, mil kogu Eesti pidi endast ühe foto tegema, jõudsime meie õhus lendava karu ja sinimustvalge südame juurde.  Kolme tunniga olime jõudnud läbida ca 25km.

Russalka parklas, mida maratonijooksjad teavad kui Täppsportlaste teeninduspunkti, ootas meid Gea Otsa – termosega tee ning kihilised küpsised auto pagasiruumist välja piilumas.  Söök-jook-kallistused ja mõni minut hiljem olime sunnitud jooksu jätkama.

Eelmisel õhtul, mil taevast tuli paksu lund ja temperatuur kukkus iga tunniga vähemalt kraadi võrra, mõtlesin, et kas see ikka on hea mõte 24. veebruaril üks 42km pikkune ühisjooks ette võtta. Ilmanõiad pakkusid mõni päev varem 15-20 kraadini langevat temperatuuri ning sellise ilmaga istuks meelsamini soojas saunas kui müttaks lumes.  Ent Vabariigi aastapäeva ilm oli täiesti uskumatu kingitus.  Ereda päikese käes õhus lendlevad lumehelbed olid nagu Lumekuninganna muinasjutust.  Stardis oli küll 10-11 kraadi, kuid kehal hakkas külm ainult iga kord peale fotopausi või teeninduspunkti.

Sealsamas irdus meie seltskonnast Ivo.  Treener olla talle öelnud – täna maksimaalselt 8km – kuid Ivo tegi sellele veel lisaks teise 8km ja siis veel 5km ehk siis kaks ja pool korda maksimaalselt 8km.

Russalka juurest võtsime suuna sadama poole, millel eestlaste jaoks märgiline tähtsus on – mida rohkem laevu, seda rohkem vabadust.

Sadamast jätkasime laguneva Linnahalli poole, paks lumi ei võimaldanud Linnahalli treppidest kahjuks üles joosta.  Õigupoolest oli libedal lumel-jääl tegemist, et kõndideski jalgel püsida, kuid linnahalli katusel oli vaja ära käia.  Käime katuseid mööda . . .

Mööda Kultuurikilomeetrit, mis nagu välja tuli, oli päris mitme kilomeetri pikkune, jätkasime teed Lennusadama suunas.  Suur Tõll oli juba enne meid kohal, tegime pilti ja siirdusime tagasi kilomeetrile. 

Ühe koha peale sealsamas Lennusadama kõrval oli kellegi poolt teele asetatud tumepruun kerge lumega kaetud ehitusplaat, mis oli äärmiselt libe ning kuigi enamusel meist õnnestus kukkumist vältida, siis Liinal kahjuks mitte.  Miski krõps käis, olid Liina esimesed sõnad peale kukkumist ja kuigi me olime sealsamas valmis ühisjooksu pooleli jätma, siis selleks ei olnud valmis Liina.  Proovides kätt joostes vähem liigutada, jätkas ta vapralt lõpuni ehk ca kümmekond kilomeetrit.  Ilmselt oleks EV100 ühisjooksu poolelijätmine rohkem valus olnud, kui murtud käeluu.

Kalamajas ja Põhja-Tallinnas jätkasime mööda Tööstuse ja Kopli tänavaid, kuid ühel hetkel olime sunnitud Google mapsi appi võtma.  Nimelt ootas meid järgmine teeninduspunkt Jahu tänaval Art Depoo galeriis, 35. kilomeetril, kuid Kalamaja-kauge inimese jaoks on Jahu tänav kusagil tsivilisatsiooni piiril.

Art Depoos ootas meid Kristiina pere, muffinite, rosinate, pähklite, porgandite, banaanide, sooja tee ja sooja galeriiga.  Istusime, vaatasime pilte, tegime pilte, jõime, sõime ja siis kui oli just soe ja mugav hakanud sundisime ennast jooksu jätkama.

Kas tõesti oli nii külm – oli esimene mõte jooksu jätkates. Paar kilomeetrit hiljem saime sooja uuesti sisse ja proovisime leida sissepääsu Vanalinna.

Ühisjooksu muutsid eriliseks loomulikult kõik need inimesed, kes jooksu kaasa tegid ja meid teeninduspunktides ootasid, kuid inimesi oli üldse pidupäeval ootamatult palju väljas.  Ja suurem osa naeratas.  Arusaamatu. Eestlane ja naeratab.

Vanalinna jõudes naeratavad inimesed enam ei üllatanud, kuna enamus neist olid turistid. 

Läbi Schnelli pargi ja mööda Toompuiesteed jätkasime teed Kaarli kirikuni, Okupatsioonide muuseumi nurgast võtsime suuna Toompeale.  Lehvitasime autos istuvale kolmele naispolitseinikule, kes lehvitasid meile vastu.

Järgmine ausammas, seekord Pitka. Järgmine foto.

Toompea loss ja Riigikogu. Fotopaus.

Toomkiriku kõrvalt jätkasime Patkuli vaateplatvormile.

Veel üks foto.

Mööda Pikka jalga ja Nunne tänavat leidsime end uuesti Vanalinna servas, kuna virtuaaljooksu reeglitele vastavalt oli vaja läbida vähemalt 42,4km, siis jätkasime Vanalinnas munakividel tiirutamist.  Pikk tänav, Raekoja plats, Vene tänav, Müürivahe, Viru tänav, jälle Raekoja plats ja lõpuks kauaoodatud Vabaduse plats koos Vabadussõja ausambaga.

Käest kinni ja naeratus näol üle virtuaalse finišijoone ning kingitus Eesti Vabariigile oligi tehtud.  Eks see oli kingitus ka iseendale, sest emotsioonid ja seltskond olid ainulaadsed.  Mine tea kas EV200 ühisjooksule enam jõuab.

Esimene inimene, kellel me palusime endast Vabadusristi all foto teha, oli loomulikult Soome turist.  Medalid kaela, Tarvole 100 maratoni särk selga ja poseerima!

Aega kulus lumise maratoni läbimiseks viis ja pool tundi, kuid klišeesid kasutades – tegemist oli kvaliteetajaga.