Ööjooksumaraton on vahva üritus - võimalus pimedal ajal laubalambi valguses hilissügiseses looduses liikuda. Rada on üsna turvaline - kes siis kuulsat Kekkose rada Kääriku spordibaasis ei tunneks. Kogu ulatuses piisavalt lai, üksikute hargnemistega - äraeksimise võimalus on niigi väike aga igaks juhuks on korraldajad helkurpostidega veel kogu raja tähistanud. Söögipunkte on üks - raja kaugeimas otsas. Aga seda on just parasjagu. Asu ainult mööda künklikku rada teele kas üheks, kaheks või kolmeks ringiks (14, 28, 42 km).

Novembri alguse ilm on ettearvamatu. Neli aastat tagasi, esimesel korral oli lumi ja kümmekond külmakraadi. Ülejäänutel on olnud vihm - tean omast käest, kuna olen iga kord stardis olnud. Nii ka seekord. Korraldajad olid sedapuhku toreda lisavõimaluse välja mõelnud - soovijatele Käärikul pärast jooksu bankett ja pidu koos öömajaga. Mina peohuviline polnud, juhendist jäi silma veel üks uuendus - lausekatke päevakavast "22.00 Suletakse finiš" - seega viis tundi peale starti. Lühematele maadele kuhjaga, maratoni jaoks vähevõitu - pimedus, künklikkus, jahedus, libedus võtavad kõik kiirust maha ja tavaoludes võrdub see alla 4 tunni maratoni läbimisega. Aga kuna täpsustatud polnud, mida see "sulgemine" tähendab, siis ei hakanud ka ülearu palju sellele mõtlema.

Hommikupoolikul oli veel ilus, kuiv ja üsna soe ilm. Õhtupoolikul läks tuulisemaks ja pilve. Pakkisin varuriided ja -jalatsid kotti - kardetavasti saab üsna porine olema. Viimasel hetkel pistsin kotti kilejopele lisaks ka tormijope. Käärikule jõudes hakkaski vihma tibutama ja oli kaunis kõle olemine. Tormijope läkski selga, lamp pähe ja varulamp taskusse.

Ja ongi mineku hetk käes. Kõigil sarnased numbrivestid seljas, nagu tippvõistlusel. Üsna kohe on esimesed mülkad ootamas. Suvel on metsatöid tehtud ja masinad on raja õige mitmes kohas segi pööranud - ja nüüd on need libedad ja üle-labajala porised kohad. Jooksjate rivi vajub mitmesse lehte. Mõnel on rohkem õnne, teisel vähem - seda võib aimata pahastest röögatustest. Ehkki on libe, siis päris pikali keegi ei plartsata. Juba kolmandaks kilomeetriks on moodustunud pikk virvatulede ahelik. Kiiremad ees, minusugused järel tulemas. Söögipunktis on ülisõbralikud vabatahtlikud muusika ja tantsuliigutuste saatel sooja jooki ja leiba-hapukurki pakkumas. Veel künkaid, veel üks vastik libe porikoht. Ja saabki esimene ring tehtud.

Teisel ringil on vaid üks tuluke ees ja kaks taga tulemas. Söögipunktis on valgus läinud ja muusika katkenud - aga rõõmsad tüdrukud on sama julgustavad ja lahked. Süda läheb soojaks - ei saagi aru kas lahkusest või joogist. Porimülkaid juba tunnen, saan omaette olles just sinna serva hoida kuhu ise soovin. Teise ringi lõpus on kõht tühi. Pugin stardiala toidupunktis kuivikuid ja snäkke, eriti mõnus on hapukurk. Soe tee ja spordijook on just parajad alla loputamiseks. Ja lähen viimasele ringile, saatjaks toidujagaja siirad soovid.

Tunne on tegelikult mõnus. Ehkki lakkamatult sajab pole ma läbi vettinud. Mõnus rahu. Umbes kolmekümnendal kilomeetril piiksatab mu kell - neli tundi on täis saanud. Saan aru, et tunniga lõppu ei jõua - vast nii kümmekond minutit läheb üle "sulgemise". Nüüd olen lõplikult üksi. Söögipunkti jõudes korjavad tüdrukud asju kokku - nad on üllatunud mu saabumise üle. Neile helistati ja öeldi, et tuleb ära tulla, kõik on tagasiteel. Aga ruttu tõttavad nad lauale ja on väga-väga abivalmis. Läbiligunenud leib ja hapukurk on siiski üsna maitsvad, ainult juua on jääkülma vett. Aga see on ka kosutav, mul pole külm.

Edasi rutates keerlevad mu mõtted ikka selle telefonikõne ümber. Saan aru, et korraldajad ei teadnud, et ma veel rajal olen - ilmselt nüüd tüdrukud muidugi teatavad. See jääb kuidagi painama, sest sellist olukorda ei tohiks turvalisuse kaalutlusel olla - ikkagi külm ja pime olustik. Nojah. Kaks kilomeetrit enne lõppu piiksatab kell viiendat tundi. Ja loetud sekundid hiljem kustub mu pealamp. Õngitsen taskust varulambi aga selle patareid on viimasel hingusel - kilomeetrikese veel peavad vastu aga siis on ka see lamp kutu. Aga üllataval kombel see suurt ei loe - Kääriku on juba nii lähedal, et selle kuma valgustab madalaid pilvi ja nii on rada täitsa hoomatav.

Joosta ma siiski ei malda ja nii tiksub kümnekonna minuti asemel finišisse jõudmiseks kakskümmend täis. Kõik on koristatud, lauad läinud, potid pannid tühjad. Saalis mürtsub muusika. Ma pole siiski päris unustatud - finiši juurest autost astub välja noormees kes mulle numbrisärgi vastu osalejamedali ulatab. Kõnnin pakihoiu ukse juurde, see on lukus. Sama noormees hõikab, et toob kohe võtme ja varsti on tagasi - saan oma varurõivad kätte.

Saun on veel soe. Hämmastav, kui mudased võivad ühed jalatsid ja püksid olla. Ülemäära leilitada ka ei taha, muidu kipub tagasisõidul uni silma. Välja astudes ja parkla poole sammudes satun pidulistega kohakuti. Toosama noormees pakub, et kas ma tahaks banketilauast süüa - see on temast hästi kena aga ma olen juba mõtetega tagasiteel. Enne pesemist oleks hirmsasti tahtnud, nüüd juba kiirustan koju.

Aga ka tagasiteel jäävad mõtted mind saatma - mis see kõik siis tähendas? Sain aru, et tegelikult minusuguseid siia ei oodata. Finišit ei saa kauem "lahti" hoida, sest vabatahtlikud lähevad peole. Ja see on hea võimalus neile külmetamise eest natukenegi tänu üles näidata. Ma pole teeninduse asjus peps - tegelikult on ka eelmistel kordadel kui maratoni läbisin, söök ja jook otsas olnud. Ühel korral ka medalid. Ehkki siis ei "suletud" finišit ja ma jõudsin ka alla viie tunniga kohale. See pole mu meeleolu rikkunud ja olen ikka stardis tagasi olnud.

Aga nüüd, kus mind rajale "unustati" ja ka lõpetades oli ilmselge, et ma polnud oodatud, läks see hinge.  Pole keeruline natuke sööki-jooki maratoonarite tarvis kõrvale tõsta. Kui on plaan viie tunniga jooks lõpetada, siis tuleb kriitilisel kellaajast alates mitte enam kolmandale ringile lubada. Mis on mõnes mõttes teistmoodi solvav - "üle-nelja-tunni" maratonihuvilised moodustavad suurema osa jooksjatest. Ning kui esimese kahe ringi läbijatele on "aega ja teenindust" küll ja veel siis miks koheldakse selliselt kõige suurema vaeva nägijaid? Võib-olla oleks siis hoopis tark maratoni võimalust mitte välja hõigata, sest teenindust ei suudeta tagada? Ega see ka hea mõte pole, üritus iseenesest on ju vahva.

Ehk oleks kõige õigem siiski korralduseasjad pisut hoolikamalt läbi mõelda.