Ka Lätis on võimalik 1300 tõusumeetriga jooksuvõistlusi korraldada!
Cesis ehk eesti keeles Võnnu (mitte segamini ajada Tartumaal asuva Võnnu alevikuga) on kena linnake keset põhja-läti kuppelmaastikke Gauja (eesti Koiva) jõe kaldal. Augusti alguses korraldatakse seal maastikujooksupäev lausa kuue distantsiga (lühim ilmselt meie mõistes lastejooks) - 550 m; 2,5km; 8.10km; 17km; 32km; 81km. Kavandasin pikima jooksu neist viimase ettevalmistusena augusti lõpus toimuvaks põhivõistluseks Alpides ja jäin väga rahule. Tagantjärgi internetis pilte otsides sattusin kahele samal jooksul osalenule aastast 2014 ja nii sain ka hea võrdluspildi varasemaga.
Mart Maasikrand http://ultrajooksja.blogspot.com.ee/2014_08_01_archive.html
Kaido Vetevoog http://jooksusober.blogspot.com.ee/2014/08/cesis-eco-trail-2014_4.html
Ilmselt on korraldajad varasemat kriitikat kuulda võtnud ja üht-teist korrigeerinud. Näiteks oli rada suurepäraselt tähistatud ja joogipunkte parasjagu – pikim vahe oli u 2 tundi, mis on täiesti ootuspärane. Kirjelduse kohaselt on rada ka muudetud – vähemalt meil olid „mäed“ trassi viimases osas. Samuti vedas meil pilves ilmaga mistõttu kuuma käes ei kannatanud.
Aga algusest. Hoolimata kodulehe lätikeelsusest oli lühiinfo olemas ka inglise keeles ja sestap läks registreerimine libedalt. Krediitkaardiga maksta ei saa aga see eest pangaülekandega – rootsi pangad on meil ühised. Kahjuks olid rajakaardid üsna nadid ja raja profiili polnud üldse. Aga mis üllatust sealtki tulla sai, Läti ju veel lamedam kui Eesti (vähemalt nii ma omas naiivsuses arvasin). Ka hotelli hinnad olid soodsad. See kõik meelitas Tartust veel teisegi maastikujooksu huvilise kellega koos retk Lätti ette võetud saigi.
Startisime eelmisel õhtul meeldivalt hilja – Cesis ju sama kaugel kui Tallinn. Peale teeremontide üllatusi polnud, saime ühe jutiga kohale ja kohe linna keskelt ka stardimaterjalid võetud. Natuke pusimist hotelli leidmisega ja oligi veel vaid õhtusöök leida. Leppisime kohaliku pitsaga ja ega see nüüd halb ka polnud. Enne magamaminekut sai veel hommikuks varustus valmis pandud ja lõpuks magama sätitud. Une-aeg jäi lühikeseks, sest öösel möllas äike ja tõusta tuli kell 4. Start oli kell 5. Ärgates oli kottpime ja väljas sadas tihedat paduvihma - ega see head ei ennustanud. Õnneks lakkas sadu veel enne uksest väljumist. Kähku munder selga ja pisut näksimist ning aeg teele asuda. Väljas oli juba hämar nii et lampe vaja polnud. Natuke sagimist ja läkski lahti.
Väike tiir linna vahel ja siis keeras rada metsateele. Kui esimese tunni-pooleteise vältel peamiselt metsa- ja kruusateedel rada kulgeski siis seejärel algas „õige“ maastikujooks – mööda Gauja (hiljem selle lisajõe Amata) jõe äärset matkarada. Iseenesest oli see matkarada hästi joostav, ilma liigsete konarusteta. Siiski lõikasid jooksurütmi läbi järsud tõusud-langused orunõlvale ja jälle alla. Hiljutine vihm oli madalad kohad mudaseks ja nõlvad libedaks teinud nii et varsti olid jalad märjad ja kallakud libisemisjälgi täis. Tuli ka endal kukkumine üle elada, ootamatult ja üsna valusalt jalad nagu võeti alt ära ja leidsin end selili olevat. Aga polnud hullu. Varsti tuli esimene söögipunkt ühes minu jaoks ülimeeldiva üllatusega – nimelt polnud põske pistmiseks mitte ainult magus kraam vaid ka soolane – värske hapukurk (!), oliivid ja salaami. Ka jook oli sobiv – spordijook, koola ja vesi. Ja nii see siis läkski – tunnid kulusid, joosta sai kenasti. Peale libeduse ja pori häiris kohati ka võsa – kahelt poolt kaarduvad oksad ja hein (ka nõgesed) varjasid täielikult raja nagu džunglis. Peale tempo allatõmbamise see muid ebamugavusi ei põhjustanud. Ka sääski-parme ei olnud.
Järsk tõus
Pärast umbes 3/4 raja läbimist pööras rada jõe äärest ära ja hakkas taas läbi metsade Cesisele lähenema. Siis tuli ka umbes poolteist kilomeetrit „tehnilist“ lõiku, raiesmik, mille metsaveoroopad olid risti-rästi okste ja kaigastega täidetud. No ei suuda ma sellisel pinnal joosta – iga sammu puhul vaata, kus sa jala paned ja kuidas tasakaalu hoiad. Aga tean, et oskajad jooksevad ka sellisel rajal. Varsti pööras rajameistri tahe meid kruusateele kus võis ühel hetkel leida ka viida „Cesis 8“. Kohe nagu natuke hea meel oli, et nüüd kruusateed pidi varsti kohal oleme. Aga tuhkagi – varsti jälle pööre metsarajale ja siis ühe ergutaja käest küsimise peale sain vastusest teada, et jäänud on veel 14 km ja mõned mäed.
Laskumine trepil
Noojah – need mäed olid suhteliselt kõrgemad kui ükski Eestis ja muidugi tuli harjale tõusta vaid selleks, et jälle alla tulla. Ja siis üles. Ja jälle alla. Vahepeal oli ka viimane söögipunkt, kust vaid 9 km minna jäi. Seal nägin ka esimest täiesti kustunud kaasvõistlejat, kes tühja pilguga enda ette vaadates kurki nosis. Püüdsin ikkagi joosta kus vähegi sai, ehkki tempo oli nüüd juba tagasihoidlik. Aga ikka kiirem kui kõnd. Ja ühel hetkel olin asula vahel kus leidus sildike: veel kolm kilomeetrit. Naudi! Ega väga enam nautinud. Ja veel viimaselegi kilomeetrile Cesise sees (start ja finiš on linna keskel, keskväljakul) jäi mitu järsku tõusu ja pargitreppi. Aga siis sai ka kõik läbi. Aeg 10:30, 81 km, ca 1350 tõusumeetrit. Umbes nii ka plaanisin. Kõvade lätlaste keskel andis see koha tagumises kolmandikus aga ega ma koha peale ka jooksnud. Päike juba paistis, kõik olid elevil. Mu kaaslane oli 20 min enne mind jõudnud aga duširuumis saime taas kokku. Pärast istusime veel pisut platsil, sõime putru singikastmega ja nautisime melu. Ja taas tagasisõit. Uudiste ajaks kenasti kodus.
Tegelikult oli see vahva jooks mida võin kõigile maastikujooksu sõpradele soovitada. Distantse on igale maitsele. Rada pole tehniline (st kivine-konarlik vms, väljaväänamise oht on väike) aga vaheldusrikkust annavad järsud nõlvad ja soised kohad. Nüüdseks on rada hästi märgistatud ja söögipunkte mõistlikult. Ja lätlased on siirad ja sõbralikud.