Talv on aktiivsema harrastussportlase jaoks tähtis ettevalmistusperiood suviseks jooksuhooajaks.  Kogutakse treeningmahtu ja käiakse lõunalaagrites.  Ent tavalise harrastusjooksja jaoks annab talv hea võimaluse puhkamiseks ning teiste spordialadega tegelemiseks – jooksust väsinud jalad saavad taastuda ning tööd saavad teised lihasgrupid.

Sageli kardetakse jooksupausi, kuna kardetakse vormi langust.  Loomulikult, kui sinu eesmärgiks on medal Eesti meistrivõistlustelt, võib mõne nädalane paus lüüa ettevalmistusse suure augu.  Ent kui sa tegeled jooksmisega enda lõbuks?

Olen talvised jooksutreeningud viimastel aastatel asendanud teiste spordialade harrastamisega – jõusaalitreeningud koos rattasõiduga, jooga, suusatamine.  Ei olnud erandiks ka tänavune talv – jaanuari algusest Eesti Vabariigi aastapäevani tuli jooksukilomeetreid ca 20, täiesti jooksuvabu nädalaid oli viis. Loomulikult mahtus sellesse perioodi palju aktiivset liikumist, näiteks mitu nädalat ning mitusada kilomeetrit suusatamist.

2019.a. sai esmakordselt osaletud ka Tartu maratonil, mis pakkus mõnusaid emotsioone ka aeglasema otsa meestele.

Tõe hetk saabus märtsi alguses, mil seadsin sammud Tartu Ülikooli Kliinikumi Spordimeditsiini ja taastusravi osakonda, kus mind ootas põhjalik koormustest.  Kuna vanust juba 47, siis oli ka soov teada saada, kas kõik on korras ning organism kannatab koormust.  Igapäevaselt liikudes probleeme ei taju, kuid suurematel koormustel võivad ju kõiksugu jamad välja lüüa.

Esmalt mõõdeti-kaaluti.  Sain teada, et olin pikkusest sentimeetri kaotanud ning kaal oli mõne aastaga 0,5 kg tõusnud.  72,3 kg 186,8 cm pikkuse juures tähendas kehamassiindeksit 20,7, mis on igati OK.  Rasvkoe protsent oli samuti normis, kuigi seal oli tõus eelmise koormustestiga (millest tegelikult 3 aastat juba möödas) kõige suurem.  Eelmisel korral oli rasvkoe protsent 3,5 ning see oli ilmselgelt liiga madal, kuna treeningud ja taastumine ei sujunud alati kõige paremini.  Nüüd oli rasvkoe protsent õnneks juba 11,7%.

Ent positiivsed üllatused olid alles ees.

Nimelt selgus, et kopsumaht oli suusatamise ja teiste spordialade harrastamise mõjul kasvanud 6,4 liitrini (varem 6,17).  Hemoglobiini näit, mis on vastupidavusalade harrastaja üks olulisemaid verenäite oli küll mõnevõrra langenud, kuid püsis ikkagi väga kõrge – 160 g/l (varasemalt 164 g/l).

Kuid koormustesti raskeim osa – jooksurajal mask peas jooksmine ootas alles ees.  Kui viimastel nädalatel pole jooksulihaseid väga palju kasutanud, siis on kõik kiired jooksuliigutused rasked, kuid kui sa pead seda kõike tegema hapniku tarbimise mõõtmiseks vajalik mask peas?

Öelgem kohe – sama kiiresti, kui eelmisel koormustestil, ma enam joosta ei jõudnud.  Viimane kord jooksin maksimaalse kiirusega 15 km/h, sel korral jäi maksimumiks 14 km/h.  Ka maksimaalne pulsinäit ei tõusnud seetõttu 195-ni, vaid 188-ni. 

Ent nii anaeroobse kui aeroobse läve kiirused ja pulsinäidud olid peale kahe kuu pikkust jooksupausi sisuliselt samad võrreldes aktiivse jooksuhooaja lõpus sooritatud koormustesti näitudega.

Maksimaalne hapniku tarbimise võime oli samuti tõusnud (enne 51, nüüd 54 ml/min/kg).

Koormustesti põhjal oli ka südame töö igati hea, tsiteerides terviseuuringu protokolli: „KoormusEKG-s positiivne dünaamika.“  Selle lause pärast ma ju koormustestile läksingi!

Kokkuvõtteks, mõne kuu pikkune jooksuvaba periood ei mõjuta tavalise harrastussportlase treenitust, kui selle perioodi jooksul tegeletakse alternatiivsete spordialadega.  Jooksulihased puhkavad, mistõttu jooksmise juurde naastes on esimesed kilomeetrid küll tavapärasest raskemad ning jalad väsivad kiiremini ära, kuid teisipidi – nii vaim kui keha on suvisest jooksuhooajast kenasti välja puhanud. Ärge kartke puhkust!

Siinkohal suur tänu ka Tartu Ülikooli Kliinikumi Spordimeditsiini ja Taastusravi Kliinikule ning spordiarst Nadežda Ignatjevale!