Kas selleks, et öelda – olen maratoonar – pean ma 42,2 km läbima mingi konkreetse ajaga? Näiteks kuue tunniga? Või hoopis kolme tunniga? Kas 2019.a. Chicago maratonil viimasena finišijoone ületanud Anna Lane (ametlik tulemus 9.36.45) on maratoonar või mitte?

Otsustasin järgi uurida, mida selle ajaga maratoni läbimine tähendab ja asusin varahommikul kell 8 starti. Tavapärast suurt sefiiri söömist ja süsivesikute laadimist ei teinud. Trenni ka ei teinud. Pool tundi varem tõusin hommikusöögilauast, kaerahelbepuder kõhus ja üks kohv hinge all. Kuna kümne tunniga 42,2 km läbimine eeldas maksimaalselt 4 kilomeetri läbimist ühes tunnis, mis olgem ausad, on isegi aeglasest kõnnist aeglasem, oli vaja selget strateegiat.

Punkt üks. Maraton peab olema mõnus.

Punkt kaks. Joosta ei tohi. Isegi mitte üle tee.

Punkt kolm. Teeninduspunkte tuleb nautida vähemalt sama palju, kui nende vahele jäävat distantsi.

Teise tunni lõpuks oli selja taha jäänud 9 kilomeetrit ning keha vajas kohvi. Pole kunagi mõistnud seda, miks tavalistel jooksuvõistlustel pakutakse kohvi alles viimastes teeninduspunktides. Start antakse ju vara, mil keha veel ärganud pole. Heameelega võtaks siis ühe kohvi, selle kõrvale ühe šokolaadiekleeri või rummipalli, kui on.

Ooatamatult kohtasin rajal ka Suunto suviste virtuaaljooksude medalit, viimast medalit.

Pöörasingi kümnendal kilomeetril sisse Kadrioru pargi serval paiknevasse Katharinenthali kohvikusse ja tellisin ühe espresso macchiato ja otse loomulikult ka ühe šokolaadikoogi. Võistluseelne süsivesikute laadimine jäi ära, tuleb neid siis võistluse käigus laadida.

Jooksutreenerid on õpetanud, et joogipunktides ei tohi seisma jääda, veetops tuleb pooleks murda, et siis edasi joostes vesi maha ei loksuks.

Ei teinud nii. Pole elu sees nii head kohvi saanud. Miks ma siis kiirustan?

Istusin ja vaatasin kõrval laudades olevaid kohvikulisi mõeldes: ei tea, kas nad ikka teavad, et täna toimub Tallinna maratoni virtuaaljooks?

Veerand tundi hiljem oli kook otsas ning olin oma ajalise võidu tagasi teinud. Seadsin sammud läbi Kadrioru Reidi teele. Nautisin vaateid ja kahekümne kraadist päikesepaistet.

Kaks jooksjat jooksid küll minust mööda, kuid ei lasknud sellest ennast häirida.

Seitsmeteistkümnendaks kilomeetriks jõudsin Balti jaama turule ning oli aeg järgmiseks teeninduspunktiks. Erinevalt eelmise aasta võistlusest oli sel aastal rajal teeninduspunkte nii ohtralt, et oli raske valida, millisesse minna ja millisesse mitte. Kebab või krõbekana? Riis või nuudlid? Või hoopis üks mõnus burks?

Tallinna maratoni virtuaaljooksu teeninduspunktid olid väga toitvad.

Kaheksateistkümnes kilomeeter jäigi võistluse kõige aeglasemaks, sellele kulus 39 minutit, kuid kõhu sai korralikult täis ja tuju oli endiselt hea.

Võtsin suuna Noblessneri poole, minust möödusid tütarlapsed koerakestega, kuid jäin enesele kindlaks. Sadamas ootas järgmine teeninduspunkt, Suhkruingli kohvik, lõhnas nii hästi, kuid spordigeeli mehed on varem rääkinud, et maksimaalselt 90 grammi süsivesikuid tunnis on maksimum, mis keha suudab omastada. Selles lõhnas oli juba vähemalt 150 grammi süsivesikuid.

Märkamatult olin jõudnud poolmaratoni vaheajapunkti, viie tunni ja 14 minutiga. Treenerid on ikka rääkinud, et selleks hetkeks peaks olema tunne nagu polegi veel jooksnud. Mul oli sama tunne. Ju ma siis tegin midagi ikka õieti. Tempovalik on maratonis peaaegu sama oluline nagu teeninduspunktid.

Jätkates Kopli suunas suutsin korra ka ära eksida. Rajamärgistust ei olnud. Olid küll mehed oma teeninduspunktiga, kuid nemad süüa ei pakkunud. Jätkasin.

Kas võtta suund Stroomi ranna poole või lõigata läbi hullumaja territooriumi? Valisin turvalisema variandi. Tee peale jäi õnneks Selver RC koolaga. Ei saa salata, olin sunnitud ka šokolaadi rajale kaasa ostma. Pähklivõi kreemiga…

Stroomi randa jõudes oli selja taha jäänud 28 kilomeetrit. Heitsin rannaliivale pikale ja nautisin kahekümnekaheksandat. Sain naha korraks märjakski.

Kui on gurmeemaraton, siis peaks olema ka võimalus korraks pikali heita.

Kolmekümne teisel kilomeetril mõõtis politsei kiirust. Kõndisin otse radarisse. Kohvitops käes.

Mustamäel tekkis rajale ka esimene meeleolupunkt. See läks küll peatselt poodi ning olin sunnitud jätkama trollibusside undava heli saatel.

40. kilomeetril otsustasin tegeleda finišitoitlustusega. Need võistlused, kus sulle lõpetamise järel müslibatoon kätte antakse, pole minu maitsele. Jalopenoburks. Keha vajab valku.

Lõpujoone ületasin 9 tunni 37 minuti ja 19 sekundiga. Anna Lane’st olin lõpuks 34 sekundit aeglasem, kuid mahtusin ilusti ajalimiiti. Sest ajalimiiti ju polnud. Ajalimiidita.

Hetkel olen Tallinna maratoni virtuaaljooksu protokollis viimasel kohal. Eelviimasele võistlejale kaotan ühe tunni ja 26 minutiga. Maratoni kaotada on peaaegu sama raske, kui maratoni võita.

Miks te räägite, et virtuaaljooksuna on maratoni läbimine tavavõistlusest raskem? Ei ole ühtigi! Täiesti nauditav ju. Naudingumaraton.

Ärge võtke jooksmist nii tõsiselt. Ei ole nii, et ainult need, kes suudavad maratoni kolmest tunnist kiiremini või poolmaratoni kahest tunnist kiiremini läbida on need õiged jooksjad. Ma läbisin maratoni täpselt samade reeglite järgi nagu hetkel maratonidistantsi liidriks olev Mads Berge Norrast. Temal kulus aega 2.31.16, minul seitse tundi rohkem, kuid 42,2 km läbisime mõlemad. Vahepeal kella seisma ei pannud ja kodus magamas ei käinud. Kogu distants ühe jutiga.

Jooksmine on ju ennekõike võistlus iseendaga, mõned meist on lihtsalt kiiremad ja mõned aeglasemad. Igasugune liikumine on juba väikene võit. Ega me ju ei tea, miks Anna Chicagos üheksa tundi rajal oli. Ta oli vähemalt stardis! Aga sina?