Olen tänaseks jooksnud enam kui 20 aastat. 22, kui täpne olla. Ent viimased aastad on vigastuse tõttu olnud keerulised ning jooksmine muutunud valdavalt jooks-kõnniks. Vahel ka kõnd-jooksuks.

Ka jooksumahud on märgatavalt langenud. Jaanuarist augustini olen joostes (ehk valdavalt jooks-kõnniga) läbinud 799 km ehk nii umbes 100 km kuus.

Polari kell väidab, et olen tänavu joostes liikunud 89 tundi, keskmiselt 2,5 tundi nädalas. Jõusaali peeglite ees olen samas veetnud 136 tundi. 50% rohkem. Poole rohkem. Ometigi, iga kord, kui üle Sparta saali läve astun ütleb sealse klubi üks regulaarsemaid treenijaid Jan: „näe, jooksja ka kohal.“ Kas ma olen siis jätkuvalt jooksja, kuigi kõnnile ja jõusaalile kulub rohkem, kui jooksmisele? Või olen ma kõndija?

Tänavu olen ainult ühe rahvajooksu, Ülemiste järve jooksu, läbinud ilma sammugi kõndimata, puhtalt joostes. Tahtsin tunda seda jooksmise emotsiooni, kuid kogesin hoopis seda, et jalad liiguvad varasemaga võrreldes aeglasemalt, kuid väsivad kiiremini. Keskmiseks tempoks tuli 5.30 minutit/km. Eelmisel korral samal rajal oli minu tempo täpselt minuti jagu kiirem ehk 4.30 min/km.

Kas ma olen siis jätkuvalt jooksja, kui JOOKSUvõistlusi koguneb aastas vaid üks?

Mis üldse teeb ühest inimesest jooksja? Kelle kohta võib öelda „jooksja“ ja kes võib ennast ise jooksjaks nimetada. On see kilomeetrite arv? Kiirus? Jooksusärkide arv kapis või jooksujalatsite rida esikus? Kas vigastatud jooksja ehk jooksuga (ajutiselt) mitte tegelev inimene on jätkuvalt jooksja?

20 aastat tagasi esimesi treeningpäevikusse jõudnud kilomeetreid läbides oli minu peamiseks eesmärgiks jooksukiirus. Tahtsin joosta maratoni kolmest ja poolest tunnist kiiremini. Aega läks ainult 10 aastat ja olingi oma eesmärgi saavutanud. Võrdlesin ennast teistega, võrdlesin ennast ajaga ja juhuslikult valitud numbritega.

Ent iga kilomeetriga muutus väline võrdlus järjest vähem olulisemaks. Iga jooksukilomeeter muutis midagi minu sees, õpetas mulle midagi enda kohta, pani pingutama, takistusi ületama, aega planeerima ning rehitses ajukäärude vahelt välja kogu sinna kogunenud umbrohu ja stressi. Sisemine ehk vaimne muutus oli füüsilisest muutusest ehk jooksukiiruse kasvust suurem. Õppisin nautima aeglast ja eesmärgivaba liikumist.

Selles pole midagi erandlikku. Jooksuga hakataksegi tegelema välistel põhjustel, soovides saada kas kiiremaks, läbida mõni jooksudistants või võtta mõni kilo kaalus alla, kuid jooksu juurde jäädakse hoopis seetõttu, et see lihtne tegevus muudab meid rohkem seest, kui väljast. Jooksmine hakkab meile rohkem meeldima. Vaatamata sellele, kui kiired me oleme, kui pikki maid me jookseme või kui mitu kilo me alla võtame. Meile meeldib see tunne, mis jooksmine meis tekitab.

Eesti jooksuharrastaja paneb numbri rinda vaid kaks korda aastas, Keskmiselt. Kaks päeva 365st me võistleme. Iseenda ja teistega. Numbrite ja eesmärkidega. Võib olla ühel päeval neist kahest oleme sitasti maganud. Võib olla ühel päeval neist kahest on ilm liiga kuum või külm või tuuline. Võib olla ühel päeval neist kahest on meil nina punane ja tatt kollane. Tulemust mõjutavad mitmed pisiasjad, mis ei ole meie kontrolli all. Sageli me ei suuda leida isegi konkreetseid põhjuseid, miks mõni jooks läheb paremini ja mõni halvemini.

Loomulikult, rahvajooksud annavad meile motivatsiooni, inspireerivad ja võimaldavad kohtuda teiste omasugustega, kuid see, mis ajaga või kohaga sa mõne rahvajooksu lõpetad ei määratle sind jooksjana. Sisemine muutus määratleb.

Jooksjaks ei tee meid need 2 päeva 365st, vaid need ülejäänud 363 päeva. Valmistumine, treenimine, pühendumine, söömine, planeerimine, eesmärkide seadmine, kompromisside tegemine, keha kuulamine, kogemuste vahetamine.

Kõik me oleme jooksjad vaatamata sellele, kas me läbime poolmaratoni tunni, kahe või kolmega. Vaatamata sellele, kas me kõnnime 10 kilomeetri distantsil viis meetrit või jookseme viie kilomeetri distantsil 10 meetrit.

Nii et kui eesootavad rahvajooksud tekitavad sinus ärevust ja pinget, sest oled endale püstitanud eesmärke ja sa pole kindel, kas jõuad nendeni või mitte, siis – chill! Üks halb päev ei muuda olematuks seda, mida sa selle päevani jõudmiseks teinud oled. Muidugi, ärme muutu morbiidseks – Tallinna maratonil oleme kindlasti aasta parimas vormis, ilm saab olema suurepärane ja jooksuseltskond samuti. Nii et saab olema hoopis üks hea päev. Hea päev jooksmiseks. Täpselt nagu tänagi on hea päev jooksmiseks.

Lõpetuseks, küsisin ka Janilt jõusaalis, miks ta mind jätkuvalt jooksjaks nimetab, kuigi ma jooksen ilmselt oluliselt vähem, kui tema. Ütles, et tema ei ole võimeline maratoni läbima. Eks see ongi see, mis väljapoole paistab.

Ju ma siis olen jätkuvalt jooksja. Kahekümne aasta pikkust muutust ühe vigastusega maha ei raputa.

Tallinna maratonil näeme!