Kõik, kes võistluse kulgemisel GPS’i majakajälgede abil pilgu peale hoidsid võisid märgata, kuidas umbes 12 tundi pärast võistluse algust ilmus kaardi vasakusse ülanurka punane kastike kirjaga „Halbade ilmaolude tõttu võistlus katkestatud“. Kõigi jooksjate taha jäi püsima tema viimase kontrollpunkti aeg, uusi aegu enam ei ilmunud – ehkki GPS’i jälg näitas jätkuvalt jooksja asukohta, mis ajapikku võistlusrajast üha enam kaugenes.

Mis siis juhtus? Ilm pööras kehvaks – tugev tuul ja sadu ühes järsu temperatuurilangusega. Kõrgemates kohtades tähendas see lumesadu, isegi tuisku ja radade läbimatuks muutumist. Paduvihm lauskmaal on süütu asi aga mägedes muutub see mõrtsukaks. Olen näinud järgmisel päeval pärast öist padukat, kuidas suured, inimpeasuurused kivid on rada pidi veerenud. Sest rada on oma olemuselt ju renn. Sellise mäsu keskel liikuda ei saa ega tohigi. Tuleb kusagil kõrgemal kössitada. Ja kui siis temperatuur langeb nulli ligi, tuul piitsutab. Siis muutub olukord elu ja surma küsimuseks. Võistluse katkestamine on siis ainuõige. Jooksuajaloos on mitmeid õuduslugusid, kus katkestamise ja inimeste mägedelt alla toomisega on hilinetud– meenub üks kümnekonna aasta tagunejuhtum Zugspitselt, kus vaid paarikümne kilomeetrisel jooksul mitu inimest surnuks külmus, kui ilm järsku hulluks läks.

Ega meil rajal olijail ju samuti infot polnud. Vahetult kogesime seda, mis endaga juhtus. Minuni tuli info katkestamisest nii - rühkisime parasjagu 52-sel kilomeetril umbes 3000m kõrgusel ühe prantslasega Gandegghutte poole, kui ta telefon helises. Natukese rääkimise järel pöördus ta mu poole ja ütles, et ilma tõttu on võistlus peatatud ja tuleb minna lähimasse punkti. Ta abikaasa helistas võistluse peastaabist. Meil, siinpool Theodulpassi, oli ilm lihtsalt vastik - mõni aeg tagasi saime rahet ja hetkel olime hõredamas lörtsisajus – paksu pilve sees, nii et näha võis olla vast 100 meetrit. Maa oli juba valge ja rada väga libedaks muutunud. Temperatuur üha langes. Aga märgatavat tuult polnud.

Kontrollpunki - Gandegghutte - juurde jõudes ootas meid murelik teeninduspunkti vabatahtlik, kellel ka palju enamat infot polnud. Vaheajad said kirja ja soovitus oli võimalikult ruttu minna suusaliftide juurde, et veel viimastele sõitudele alla, Zermatti, jõuda. Liftid – võimas, mitmekorruseline ehitis, polnud kuigi kaugel. Sinna jõudmiseks tuli laskuda sadakond meetrit, et siis uuesti tõusta sama palju, kokku nii kilomeeter-kaks kõndimist. Oh, kui halb oli libedaga laskuda – kivilahmakad kattusid jäätuva koorikuga, samas voolas raja põhja mööda vesi, sest maa ise oli veel soe. Jalad said läbimärjaks. Ja hakkas külm.

Suusaliftide juures saime lumesajust varju, aga mingit selgust polnud, mida edasi teha. Vabatahtlik läks uurima, mis edasi. Kössitasime tuuletõmbuses. Meid oli seitse. Äkki puhkes ainus naine -  itaallanna - nutma ja ütles, et tal on kohutavalt külm. See pani mehed lahendusi otsima – kohe käidi välja plaan ta bivi-kotti (see oli igaühel kaasas kohustusliku varustusena) pista ja siis teised seisavad ümber ja soojendavad oma kehadega. Just siis langes mu pilk juhuslikult ühele uksele, millel oli silt pika jutuga suuskadest jms ja mis lõppes sõnadega „soe ruum“. Katsusin – uks oli lahti ja sees oligi soe! Sain tuled põlema ja kõik tormasid sisse. Oh, milline rõõm! Näitasin kohe ise eeskuja ja koorisin niisked riided ült ja panin kotist võetud kohustusliku kuiva särgi selga, millele lisaks oli mul veel ka dressipluus. Kõik hakkasid kohmitsema ja riideid vahetama. Meeleolu tõusis. Nüüd tehti nalja, söödi. Ja siis läks lahti helistamiseks ja info otsimiseks. Ilma suhtes sai selgeks, et Itaalia pool – kohe teisel pool Thedulpassi kuru - on paras põrgu lahti. Tormituul ja meeletu paduvihm, mis mägedes tulvavoole tekitab. Ja muidugi langenud temperatuur suurematel kõrgustel sellele lisaks.

Ootasime „viimast reisi“ üle tunni. Eks jahe ikka oli – kellel vähem, kelle rohkem. Tasapisi tuli juurde ka meie järel tulijaid, lõpuks olime 11kesi. Saime liftiga alla, sealt juhati meid läbi Zermatti jalutades bussijaama, kus meile buss järele saadeti. Seal oli ootel juba varasemast teist sama palju kaasjooksjaid. Rohkem külmetajad seisid WC-s ja K-Kioskis (nagu meie R-Kiosk), kus oli soe. Meeleolu kiskus eufooriliseks, tehti nalja ja oldi üksteisega solidaarsed. Varsti saime bussile – nüüd oli juba pime – ja tubli pooletunnise vonklemise järel kitsastel mägiteedel olimegi Grächenis tagasi.

Aga meenutame pisut veel eelnenud võistlust. Need algavad numbri kättesaamisega. Sellistel võistlustel kontrollitakse üle kohustuslik varustus ja millegi puudumisel starti ei lasta. Siin oli see protseduur korraldatud järgnevalt - saali põrandale on teibitud rida paberilehti, kus kirjas iga kohustuslik ese. Need tuleb jooksuletahtjal sinna peale panna ja siis kohtunik vaatab üle ja teeb kontroll-lehele märgikese. Kui kõik olemas, allkirjastame mõlemad lehe ja nüüd saab kätte numbri, käepaela ajavõtu-chipiga ja GPS-saatja. See kinnitatakse seljakotirihmale. Ja ulatakse neli éri värvi kotti baaslaagritesse ette saadetavate asjade tarvis.

Hotellis läheb kõvaks pakkimiseks. Kõigepealt toolileenile kogu varustus, mis hommikul selga läheb. Start on kell 4, üles tõusta tuleb kell kolm – seega on oluline, et kõik oleks valmis pandud. Siis jaotan ülejäänud riided kottidesse – ikka kuivad särgid-sokid. Viimasesse ka soe sulejope – küllap olen Monte Moro Passi ületamiseks juba väsinud ja kipun kergesti külmetama. Siis söögid. Ja siis pistan akupanga ja varupatareid sinna, kus neid võiks juba vaja minna. Nöörin kotid kinni – tubli tund on sehkendades kulunud. Juba ongi pime. Panen kella 3ks äratama, teen hommikuks valmis pudru ja magama. Hommikul pole tõusmisega probleem. Munder selga, külm puder sisse – kõrvale leige lahustuv kohvi. Kott selga ja teele.

Ilm on mõnus, soojapoolne jahedus. Alles tänaval meenub, et vahetuskotid jäid tuppa lauale. Mis muud kui tagasi ja uuesti teele. Jõuan starti õigeks ajaks. Panen kotid õigetesse kuhjadesse, piiksutan ajavõtuchipi „stardiks valmis“ ja jään viimast instrueerimist kuulama. Ikka ilmast ja murelikult räägitakse. Ja siis katkestab jutu vali hingeldamine häälitsuse „hõkk“ – „hõkk“ saatel. Üks vanem mees, võistleja, tormab meie poole, kõrvale vaatamata jookseb ta telki ja heidab oma kotid õigetesse kuhjadesse. Ja siis tuleb otse südamest vali, rahulolev „oeh!“. Kõik prahvatavad naerma, ka kõnemees. Südamlik hetk kuidagi. Ja ongi käes minek.

Järsk tõus 1300 meetrit Europahütte juurde

Kõik on hea. Samm klapib, hingata hea, mõnus soojus valgub kehasse. Kerged tõusud, traaversid. Ühest külaservast möödudes on neli eakat meest tulnud meid alpisarvesid puhudes tervitama– teate küll, need justkui mitme meetri pikkuseid männitüvest piibud. Jöristavad raja servas tõsiste nägudega – uskumatult liigutav pilt. Tasapisi laskudes jõuame Saint Niklausest järgmisse asulasse – Herbriggenisse. Sealt algab väga järsk 1300 tõusumeetrine mäkke astumine 2600 meetri kõrgusele, metsapiirist kõrgemale. Varsti algab koidik. Oleme nüüdseks moodustanud kümnekonna meetriste vahedega inimahela. Need näod, keda siin näen, nendega jääme lõpuni kokku. Vahetevahel möödume üksteisest aga igas söögipunktis näeme korraks. Meid lõbustab üks sell, kelle koti küljes on alpikell nagu lehmadel ja kes iga natukese aja tagant lamba moodi määgib. Ma ei tea, miks ta seda teeb aga muigama ajab kõiki. Ehk sellepärast teebki?

Ja olengi „inimese ja looduse koostöös sündinud maailmaime“ juures - maailma pikim jalakäijate rippsild – hallikas-hõbedane niit üle kuristiku. See olla tehtud sealt avaneva vaate tõttu. Ja see vaade on seda väärt – nii moodustabki sild koos vaatega justkui tervikliku kunstiteose, mille keskmes Sa siis ise oled.

Maailma pikim jalakäijate rippsild

Järgnevad taas mõnusalt joostavad traaversid vaheldumisi kivikülvidega. Üks neist on aktiivse ohu seisundis – sealt võib iga hetk kivilaviin vallanduda. Sellistest kohtadest minnakse enamasti kaugelt alt või ülevalt mööda, aga töökad šveitslased on siia valanud betoonist kaitsevisiiri – justkui paarsada meetrit pika ja umbes poolteist meetrit laia mütsinoka, mille all rada kulgeb ja mis kolmel korral ka väiksesse tunnelisse poeb. See nokk on kahes kohas brutaalselt puruks löödud, nii et näha on, et siin nalja pole. Päike tuleb välja ja on ilus suvine ilm. Kuna oleme ülalpool metsapiiri, siis siin on mõnusalt jahe. Imelised vaated mägedele ja Zermatile. Näha on ka Theodulpass – ja sealt tõusevad paksud ja ähvardavad pilved.

Pärast ligi kilomeetrit langusmeetreid sikk-sakilist laskumist olengi Zermatis. Sedagi võiks maailmaimeks nimetada - nimelt on siin juba aastaid tagasi keelatud õhu puhtuse ja vaikuse kaalutlusel sisepõlemismootorid. Kõik tänavad on jalakäijate päralt, kelle vahel vaikse sumina saatel erinevad elektrisõidukoid vuravad. Kohe linna sisenedes peatab mind aasialastest eakam abielupaar, kes oma mobiiliäppi vaadates ütlevad, et nad on eksinud ja kas ma ei oskaks neid juhatada. Ütlen käigu pealt, et olen siin esimest korda ja nad on väga üllatunud. Huvitav, kas kõik kohalikud käivad number kõhu peal ja higistena ringi?

Laskumine Theodulpassilt enne lumesadu – kujutlege seda lörtsi ja jääga kaetuna

Söön baaslaagris kähku kuuma suppi ja lähen edasi rajale. Hakkab vihma tibutama, aga on veel soe. Aeg on armutu ja ma olen ebameeldivalt lähedal kontrollajale. See teadmine mu sammudele reipust ja ma hakkan tasapisi eesminejatele järgi jõudma ja mööduma. Kõik klapib, energiat on, meeleolu on asine. Tunnike hiljem, kui olen taas metsapiiri kõrgusele (umbes 2100 m) tõusnud, hakkab esialgu peent, siis juba tihedamat vihma sadama. Õhk läheb jäiseks. Panen tormijope selga. Ja siis tuleb rahet, jälle vihma. Ja nüüd olen juba umbes 3 kilomeetri kõrgusel, vihm läheb üle lumesajuks. Oleme parasjagu koos ühe prantslasega, kui ta telefon heliseb…

Lõpetuseks - kas see ilma-asi tuli üllatusena? Aga otsustage ise. Vaatasin ilmaennustusi nädal enne iga päev kõigi vahepunktide kohta: võistlusel pidi olema soe, suvine ilm – 17 -20 kraadi, päike, hõredad pilved. Kurudel ca 4 kraadi, pilvine. Igati ootuspärane. Teisipäeval (kaks päeva enne starti) ilmateade muutus – neljapäeva pärastlõunast kerge vihm kuni lõpuni, kurudel kerge lumesadu. Stardi eelõhtul ilmus uus nüanss – Itaalia pool oli vihmaennustus paisunud tugevale sajule ja tuul. Temperatuurid pidanuks keskpäevast alates tugevasti langema – orgudes mitte üle 10ne, mägedes miinused. Ja tegelikkus läks veelgi hullemaks. Monte Rosa on tuntud järskude ilmamuutuste poolest. Juhtus see meilegi.

Järgmise päeva lõuna ajal sain sõnumi, et meie pakid on tagasi jõudnud ja et GPS’e-microspike-chippe saab ka samas tagastada. Jalutan südalinna, saan oma pakid kätte ja lähen asju tagastama. See on seesama numbri kättesaamise ruum aga hoopis teise õhkkonnaga. Justkui vaikne lein valitseb, kõik räägivad poolihääli. Panen asjad ära ja nukralt osutatakse, et võin ise kastist medali ja lõpetaja nänni võtta. Oh, kui kurb see kõik on. Ilm oli jahe, udune ja kõik ümbritsevad mäed lumega kaetud! Alles eile oli soe ja suvine, mäed rohetasid. Õhtul saame korraldajate sms-i teatega, et võime homme tasuta osaleda „lohutusjooksul“ – teha umbes 20 km, 1100m tõusu-laskumisega tiiru, mis tooks meid finišisse algselt plaanitud radamööda. Vahva. Jälle saan kõrgele ronida ja laskuda. Kui alguses on paks udu kui supp, siis üleval enam pole – näeme tippe, kust lumi tasapisi sulamas on. Ja finišisse jõudes paistab taas päike.

Fotod: Facebook

Mart Einasto