Maratonini on jäänud ametlikult vähem kui 50 päeva ehk ligikaudu 7 nädalat. Kui alles tundus, et sügis on veel mägede taga, siis nüüd hakkab juba hirm nahka pugema – kas ma olen ikka trenne piisavalt tõsiselt võtnud? Kas pingutusest piisab? Kas ma ei peaks veel vähemalt mitu-mitu kuud treenima, et oma eesmärke täita? Ma ju alles alustasin!?

Kui alguses kibelesime vist kõik juba kiiremini raskemaid ja arendavamaid trenne proovima, siis nüüd on vormi viimistlemise tippaeg käes. Kuidas siis seni läinud on? Õues on palavam ja trennid on raskemad kui talvel ja kevadel. Esimene tõeline palavuse katsumus jõudiski minule kätte just Narva poolmaratoniga juuni alguses. Ehkki see pidanuks olema meile esimene tõsisem vormikatsetus, sai minu jaoks üsna kiiresti tolle nädalavahetuse ilmateadet vaadates selgeks, et oma ideaaleesmärki ma ilmselt ei saavuta. Kui osadele sobib treenimiseks ja võistlemiseks just soe ilm, siis minu jaoks on kuumad ilmastikuolud juba niisama liikumiseks ja istumiseks-astumiseks üsna keerulised, rääkimata siis sellest, et peaks kuuma päikese käes veel tempokalt jooksma.

Niisiis asusingi poolmaratoni starti eesmärgiga täita miinimumprogramm ehk püüda kogu jooksu vältel hoida tempo esialgsest eesmärgist nõks aeglasem, kuid siiski stabiilsena. Nii umbes 8. kilomeetril sai aga selgeks, et kui tahan finišisse jõuda, pean siiski tempot alla laskma ning ennast korralikumalt jahutama, et pilt ikka lõpuni ees püsiks. Et kogu senise „võistluskarjääri“ jooksul pole ma kordagi ühtegi jooksu katkestanud, ei saanud ma ju loomulikult ka sel korral alla anda ning vormikatsetuse asemel sai kirja üks tubli pikk ja rahulik trenn :)

Nii trennid enne kui pärast Narva jooksu on näidanud, et olen ka palju enamaks suuteline ning ka rahulike pikkade jooksude keskmine tempo ja pulss teevad poolmaratoni sooritusele silmad ette. Seega – masenduseks pole põhjust ja tuleb ainult edasi panna! 

Et aga pealkirjast ekslikku muljet ei jääks, siis tegelikult ei ole trennis ehk „õppustel“ sugugi alati kerge. Jooksutrennid on läinud nõudlikumaks, võrreldes kevadega on distantsid pikemad ning tempomänge oluliselt rohkem. Kui mõnel päeval tuleb kõik ideaalselt välja ja pulsi-tempo-hingamise näitajad on kõik ilusad, jaksu jagub ja lootus hea tulemuse suhtes tõuseb, siis mõnel päeval tahaks lihtsalt jooksu pooleli jätta ja end haletseda, sest mitte miski ei tule välja ja üleüldse on nii paganama raske! Aga nii nagu pole ma ühtegi võistlust kunagi pooleli jätnud, ei jäta ma pooleli ka ühtegi treeningut. 

Kas nendest rasketest trennidest on siis kasu ka olnud? On! Ja kuidas veel! Rahuliku jooksu keskmine tempo ja pulss on pärast iga raskema treeningtsükli lõppu justkui hüppe teinud. Ja ehkki minu pulss ei võimalda nii mõnegi teise projektis osalejaga uneski sammu pidada, siis omaenda areng liigub nii minu kui treeneri kinnitusel õiges suunas. 

Omaette teema on veel muidugi suvi ja puhkused. Puhkuseootus on muidugi alati suur, sest siis saab kõike oma suva järgi ja mis tahes ajal teha. Tegelikult lööb see treeningrütmi korralikult sassi. Seda enam, kui plaanid suure osa oma puhkusest mööda Eestit ringi sõita ja telgis magada. Nii vähenebki vedeliku tarbimine, muutub söömis- ja magamisrütm ja mis seal salata, mõnel päeval annab telgis matil magamine ka ennast tugevamalt tunda. Lihtne on trennid soiku jätta, aga teate, kui naaatukene ette planeerida, siis tegelikult ei ole asi üldse nii keeruline. Kui ikka siht on silme ees ja eesmärk vajab täitmist, siis saab ka metsade ja rabade keskel telkimispuhkusel kõik vajalikud trennid ära teha :)

Järgmised suuremad mõõduvõtud ootavadki juba augustis, mil nii 10 kui 21,1 kilomeetri senised ajad ootavad kindlasti parandamist. Kohtume rajal ja kui mitte enne, siis näiteks Peetris või Rakveres!

Fotod: Mallor Malmre ja erakogu.

Annaliisa valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta ja tema treeneriks on Toomas Tarm.