Nüüd see siis saigi teoks – kogu maailma tähelepanu oli nädalaks Supilinnal, sest kõikjal oli võimalik joosta Suure Supilinna auks ja hiilguseks. Vaid päevake kannatamist veel ja siis avalikustatakse protokollid, kust selgelt näha kuidas miljonid inimesed üle kogu meie pandeemiast vaevatud planeedi sellest võimalusest ahnelt kinni haaravad.

Kuna elan Tartu lähedal, siis loomulikult oli plaan linnaosa oma kohalolekuga isiklikult tervitada. Tegelikkus pani mu kukalt kratsima küll. Nimelt on vikipeedia Supilinna kohta käiva artikli kolmas lause „Supilinn on Tartu kõige väiksema pindalaga asum (48 ha)“. Ja manades GoogleMaps’is ette vastava kaardi ja erinevaid trajektoore mõõtes jõudsin selle lause kurvale järeldusele – rangelt mööda linnaosa piiri liikudes tuleb kokku täpselt 4 kilomeetrit. Tänavate otsast lõpuni ja risti põiki läbimine teinuks enam vähem 10 kilomeetrit kokku. Et kumb siis – kas kümme ringi ümber või neli ringi sinka-vonka, pluss natuke peale? Ah, las puritaanid minna sirtsu sohu – avardan mõttes Supilinna piire, samas sinna ikka ja jälle tagasi tulles – vaat see juba boheemlikele supilinlastele meeldiks. Ja nii saab ju kaardile vahva kujundigi joonistada, mitte mingi mõttetu sirgjoone, mida snoobid viimasel ajal tegema on hakanud (siia võiks viida loole panna).

Imekaunis kevadhommik - päike säramas ehkki tuul on veel jahe. Kell 9:10 pargin auto Lauluväljaku parklasse - mis ei kuulu rangelt võttes Supilinna, aga ehk siis vähemalt Supilinna mõjusfääri? 9:13 läheb kell käima. Seljakott seljas läheb sörgiks lahti. Üksi pole mingit motti tempole tähelepanu pöörata. Otsustan joosta mäest üles – hiljem nagunii ei viitsi - ja Kreutzwaldi tänavat äärt mööda Jakobi mäest alla, mööda „õiget“ piiri – Tähtvere tänavat. Kas see võiks olla Supilinna peatänav – ja miks tal võõra linnaosa nimi on? Kas Tähtveres ka Supilinna tänav on? Selle tänavaga seovad mind soojad mälestused. Nimelt elas selle Laululava poolses otsas paar aastat mu tudengist poeg. Ja just siin tuli tal idee pruulida ISE õlut. Mõeldud tehtud – tema koostas plaani, minu poolt tuli varustus, finantsid ja odav tööjõud mu enda näol. Oh seda sulnist meskilõhna! Ja humala õrna aroomi – sest ega me mingit lahjat lurri teinud. Ikka IPA’t. See õhtu kujunes pikaks aga omamoodi meeldivaks ootamiseks, sest et kogu see kaunis läbikeedetud kraam jahutus maha kohutavalt aeglaselt. Raske töö oli hoopis kolm nädalat hiljem, kui seda pidi villima hakata ja keegi pidi kõik need sõpradelt-tuttavatel kokku korjatud pudelid ja ära ka pesema. Milleks kõigeks küll armastavad vanemad valmis pole, et oma lapsi õnnelikus teha.

Õigupoolest on vaid kiviviske kaugusel A Le Coq’i tehased. Paiknevad nad Tähtveres või Supilinnas? Nägu on ühele poole aga kraam veetakse välja teise otsa kaudu – ju ta ikka Supilinna tehas on. Siirdun dendropargi poole. Kõik on mõnusalt inimtühi. Tühjad disckgolfi väljakud, vaid üksik koeraga jalutaja. Põikan Jänese matkarajale ja lähen Tartu imelisi liivaradu pidi tagasi. Kurb lugu selle matkarajale – linnapea isiklik mure ja hool andsid rajale tema nime aga Kurjad Kohalikud rüvetasid kauni raja, lõhkudes ja põletades seda, millele käpad külge hakkasid. Ime siis, et linnapea Tallinna ära läks ja nimegi vahetas.

Nüüd on mõnus minek sees. Veel pole väsimust, jahe vastutuul tundub paitavat. Panen jõeäärt pidi kohe Turu sillani välja. Rahvas hüüab seda Ansipi sillaks ja seda nad lõhkunud pole. Tänutäheks pole Ansip ka oma nime vahetanud. Tagasi piki jõe äärt. Omal ajal sai siin oma igapäevaseid jooksutiire tehtud – polnud toona sillutist ja valgus oli ka kehvapoolne. Nüüd läigib kõik nagu prillikivi – aga pole inimesi. Viirust kardavad. Lodjakoja juurest keeran tagasi, üle silla jälle Supilinna. Nüüd on käes jõega rööbiti kulgevad tänavad käsile võtta. Ega palju üle ühe edasi-tagasi teha ei õnnestu, tänavaid lihtsalt pole. Nüüd lippan tagasi Ansipi silla poole aga lugupidamisest Tartu vastu möödun Peahoonest ja seejärel Raekojast. Just, siin Tartus käivad asjad tähtsuse järjekorras – Õlletehas, Peahoone, Raekoda.

Nüüd hakkab pool maad täis saama. Kellaeg kisub hilisesse ennelõunasse ja inimesi hakkab tänavale pudenema. Mis jõud see küll olla võiks, mis neid katkuhirmust hoolimata välja toob? Saan vihje kahelt suurelt mardikalt, kes on üksteisele selga roninud. Need on jooksiklased – justkui hingesugulased või kuidas – ja ühed Eesti suurimad mardikad. Teevad sugu keset teed midagi märkamata – looduse ürgne kutse. Mõni aeg hiljem näen keset teed sedasama harrastamas ka kahte konna. Nüüd on kindel – seesama ürgne kutse ka inimesi välja ajab. Ja veel enne oma suurjooksu lõppu saan ma sellele mõttele lõpliku kinnituse.

Hetkel on veel energiat, ronin Jakobi mäest üles ja lähen Õlletehase näo eest mööda. Kena nägu, mis seal salata. Alkoholivaba nisuõlu tuleb neil juba tõesti hästi välja. Muud võiksid nad näiteks Pühaste-meeste käest õppida. Kaugele ei tulekski minna, Tähe tänavale ainult. Nii aga nüüd tagasi Supilinna, sedapuhku tänavaid rõhtsalt läbima. Mõned sina-vonkad rohkem, linnaosa piir jälle ees. Auring ümber spordipargi ja tagasi, Ansipi silla poole. Nüüd tiksub kolmekümnes kilomeeter, jalad on puised. Imen järjekordse geeli ja punnitan Lodjakoja juurest tagasi. Teen pisut suurema kaare enne Supilinna tagasi pööramist – tahan näha Staadioni tänava algust. Just siit sai alguse minu sportliku vormi tõus – aastate jooksul tegin siin kümneid kordi mäkkejookse. Ühe kindla asfaldiprao ja tõusunuki lõpus oleva maja vahele jääb täpselt 500 meetrit. Pragu ei näinud aga asfalti polnud uuendatud – ju ta ikka veel alles on.

Mõned risti rästi tänavad, et maad juurde võita. Ega enam ei tahaks küll tagasi kesklinna minna – rahvast on juba liigagi. Diskgolfarid on platsis. Lapsed jooksevad ringi ja siis… ennäe imet, inglid kesapõllul! Keset liivaranda viivat teed on lumivalges, maani kleidis pruut ja käevangus triksis-traksis ülikonnas peigmees. Võtavad kenast poose, sest fotograaf juhendab. Just annavad üksteisele kenasti musi – imearmsad. Lehvitan ja mõtlen mardikatele ja konnadele. Nüüd on lõplikult selge, mis looduse vägi see inimesed välja ajab. Ilus ju!

Keegi võiks teaduslikult uurida, miks on maratoni viimased kilomeetrid palju pikemad kui esimesed. Ma ju tegin siin mitu tiiru ja läksid nagu niuhti. Aga nüüd on kuidagi pikaks-pikaks veninud. 40 saab täis. Enam linnaossa sisse ei lähe, teen siinsamas spordipargis maa täis. 41 kilomeeter. Jook saab otsa. Pole hullu, küll tagasiteel hüppan mõnda poodi sisse. Siis 42 – veel 400, sest korraldajad ei usalda GPS’e. Või on see lihtsalt meie kiusamiseks välja mõeldud reegel? Igatahes punkti pealt 42,4 km saab auto juures täis. Tehtud!

Kodus vaatasin siis oma kaardile joonistatud kujundit. Väike hirm oli sees, et jõe äärt pidi edasi ja üle silla tagasi – looduse ürgne kutse lisaks – et äkki tuligi noku. Aga ei, ilus draakon, Suurele Supilinnale väärikas.

Mart Einasto

PS Ainsad pildid, mis ma leidsin Supilinna kohta, kus polnud ei lehti ega lund, olid sellised. Neil pole ka inimesi – nagu hommikul. Ja olgu siis mu ilus draakon ka lisatud, taustaks Suur-Supilinna tänavate rägastik.

Supilinna suurjooksule saad end kirja panna ja 12 km pikkuse võistlusmaa või maratoni läbida veel täna.  Pane oma nimi kirja Marathon100 lehel SIIN.