Projekti pääsemisest on möödunud juba pea 2 kuud ning aeg on teha väike ülevaade, mida see endaga juba kaasa on toonud.

Veebruarist saati olen treeninud Sparta spordiklubi treener Toomas Tarmi kava järgi ning püüdnud jälgida kõiki näpunäiteid. Ehkki elan Tallinnas, siis Sparta üldistesse ühistrennidesse mina jõudnud ei ole – esmalt seetõttu, et eelistan trenni teha nii palju kui võimalik just hommikuti enne tööd ning teiseks seetõttu, et tööpäevad ning muud plaanid venivadki hetkel veel selliste aegadeni, et hommikul trenni ära tegemine on palju kindlama peale minek.

Kuna olen juba varasemalt rahvaspordiüritustel osa võtnud, siis projekti kandideerides oli mulle üks teada – kui ma just ennast lõhki ei jookse, siis maratoni läbin ma kindlasti (olen seda ju juba 4x Tallinnas ning 2x Berliinis suutnud). Küll aga ei teadnud ma tegelikult oma tervislikest näitajatest ega ka treenimisvajadustest suurt midagi – siiani olen ikka pulsikella ja internetist ning raamatutest kogutud teadmiste järgi ennast ette valmistanud. See ongi mind viinud stabiilselt sinna 4:20 kanti lõpuaegadeni, aga projekti kandideerimisel soovisingi, et keegi ütleks mulle, kas ja kuidas saaks ikkagi oma jalad u 20 minutit kiiremini liigutama panna.

Peaaegu kahe kuu treenimise järel võin öelda, et ehk kõige suurem muudatus võrreldes varasemate aastate ettevalmistustega on see, et mul on absoluutselt igas trennis põnev. Nii palju on, mida jälgida, vaadata ja teha, et trenn ilusti õnnestuks.  Nimelt on mul täiesti „lihtsalt niisama“ jooksmist treeningkavas viiest päevast nädalas vaid kahel ning ka siis on ikka ja jälle oma keha arenguga avastamisrõõmu.

Muud treeningud hõlmavad fartleki, ÜKEt, jooksuharjutusi ja rütmijookse, mäkkejookse, võimlemist jne - on juba tükk tegu, et kogu ühe trenni jooksul tegemist vajav nimekiri ikka rajale minnes pähe ka jääks! Lisaks olen kinnistanud endale põhimõtte „Tark ei torma“ ja õppinud puhkama ja aeglaselt liikuma, kui treeningkava seda päriselt ka nõuab.

Arengut hinnata on praegu veel ehk liialt vara – pealegi on ilm olnud pidevalt nii heitlik, et kord on tugev tuul vastu, mis pulsi üles ja tempo alla viib, kord on tee nii libe, et korralikust jooksusammust võib vaid unistada ning kord on lihtsalt nii paks lumi, et jookseks nagu rannaliival. Kui siis vahepeal jälle asfalt välja tuleb, on minek tunduvalt kergem ja tundub, et kõik liigub õiges suunas. Pealegi on ikka ääretult palju motiveerivam, kui sa tead, et keegi jälgib, kas ja kuidas sa trenni tegid – endale leiab alati vabandusi, miks trenn edasi lükata või ära jätta, aga treenerile ei julge ju öelda, et ei viitsinud. Nii ongi vahele jäänud vaid üks jooks ning sedagi kehvema enesetunde tõttu.

Lisaks treeningkavadele oleme kõik nüüdseks ära käinud ka koormustestil – kontroll, mida olen juba alates esimesest maratonist peale mõelnud teha, aga alati on see soiku jäänud, kohati ka enda teadmatusest, mida siis andmetega edasi teha. Kuigi üldiselt on viimasel ajal ja trennidega alustamisest saati enesetunne üsna hea, siis koormustest sattus kuidagi just nendele paarile päevale, kui vererõhk kippus alla, pea ringi käima ja süda pekslema. Nii jäigi minu jooksulindi sooritus väga tagasihoidlikuks. Sain muuseas ka teada, et ehkki juba mõned aastad vahelduva eduga jooksurajal olnud, on minu kopsumaht üllatavalt väike ning ka süda on ebaökonoomne. See tähendab, et minu pulss kipub üsna kiiresti üles minema, kuid pingutuse jätkudes ja suurendades on tõus juba täiesti OK. Nii siis saingi arstidelt veel lisasõnumiks, et kuni suure kevade saabumiseni tuleb tublisti baasi laduda, mida ma ka usinalt ja eeskujulikult teha püüan. Muud näitajad olid aga õnneks kõik korras, seega tossud jalga ja rajale!

Annaliisa valmistub septemnbrikuiseks Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta ja teda juhendab Toomas Tarm. Annaliisa eesmärgiks on alistada nelja tunni piir.