Ees on ootamas iga jooksusõbra kevadine suursündmus – Tartu Maastikumaraton. Seekord siis virtuaaljooksuna. Viirus, piirangud, rasked ajad - teadagi. Et ennast korralikult valmis panna otsustasin harjutuseks läbida Kopli kevadjooksu. Virtuaalselt.

Niisiis kõigepealt registreerimine – tehtud.

Siis raja valik – Google maps lahti, natuke pusimist ja soovituste kohane 5,1 km ring valmis vaadatud.

Siis rõivad selga, tossud jalga ja minek starti. Kehv päev täna – kole tormine ja lödine ilm. Aga vahet pole, saan hakkama.

Kõigepealt selgitus – mis seob mind ja Koplit. Põlise Mustamäe poisina siiakanti mu lapsepõlve seiklused ei ulatunud. Aga ülikooli ajal ja hiljem olen siia üksjagu sattunud. Küll oma jooksuringidel või mõnel sõbral külas käies. Samuti toimusid just siin mu elu kõige olulisemad sündmused. Niisiis proovisin panna raja kokku nii, et kõik need asjad oleks rajaga puudutatud. Õnnestus! Nimetan selle „Stroomi ringiks“.

Kavatsen startida ja lõpetada Paldiski maantee McDonaldsi eest – siia saab tasuta auto jätta ja pärast on kiireks taastumiseks vajalik eine kohe käepärast. Kõigepealt kaks rahulikku kilomeetrit sörki soojenduseks. Lähen tutvuma raja esimese kilomeetriga ja pööran sealt tagasi. Kõik klapib. Löön endale kätega stardiplaksu ja tõttan nüüd juba poole kiiremas tempos rajale. Esialgu on see mõnusalt mugav. Pisut südalinna poole ja pärast bensiinjaama juurest vasakule – Sõle tänava äärt pidi. Nõuka ajal kandis see nime Karl Marxi puiestee – justkui olnus Marxil siin mingit tegemist. Juba 500 meetri pärast möödun Pelgulinna sünnitusmajast. Siin leidiski aset mu elu suurim sündmus. Lausa kolm korda: sündisin siin ise, 20 aastat hiljem mu tütar ja veel kolm aastat hiljem mu poeg. Tütre sünnile pidin kodust kaasa elama aga poja sünniks oli riigikord juba muutunud ja ma sain ise tunnistajaks olla. Millised ülevad tunded mind haarasid, kui pisike pambuke mulle sülle ulatati! Pühin silmanurgast pisara – tuul on ikka pöörane – ja tõttan edasi.

Esimene kilomeeter saab täis kohe pärast Kolde puiesteele pööramist. Tõstan pisut tempot. Sellel tänaval elas mu kursavend Joel – nalja, pilli ja üüratult tark mees. Tema viiulimängu saab ka tänapäeval imetelda Väikeste Lõõtspillide Ühingus. Soovitan soojalt. Ja just tema maja kandis saabki täis teine kilomeeter. Viipan mõttes käega – ta ei ela siin juba ammu. Aga palju vahvaid mälestusi tuleb silme ette.

Jälle pööre vasakule - nüüd mööda Stroomi ranna jalutusteed tubli kilomeeter. Taas tilluke tempotõus. Nüüd on siin kaunis supelrand aga mu lapsepõlves oli meil kindal teadmine, et siin on vesi reostunud ja ujuda ei tohi. Kust me seda teadsime ei suuda meenutada. Kuuldes sõber Joeli käest, et „kohalikud“ (Koplilased? Kopellased? Koplikad? – kuidas neid õigupoolest kutsuma peaks) on siin alati ujumas käinud ja kellegi pole mingit häda vaatasin ma teda nagu väikestviisi kangelast. Aga ise ma sinna ujuma pole siiani jõudnudki. Vastik tuul undab kõvasti.

Jõuan Lahepea tänavani. See on jäänud meelde kui üks lõik ühelt tulipalavalt augustikuiselt poolmaratonilt. See pikk ja igav sirge ja jäi meelde kui kohutav tüütus, mida pidi kaks korda läbima – edasi ja tagasi. Või polnud see just see koht? Nii palav oli, et täpselt ei mäleta.

Jõuan taas Paldiski maanteele, mida mööda hakkan tagasi stardi poole lippama. Neljas kilomeeter täis - algab viimane kilomeeter. Ehkki tuul painutab oksi suudan veel tempot tõsta. Olen Merimetsa Selveri ees. Ehkki siia kanti mul miskit asja pole, olen selle katuse all asuvast sušikohast mitmel korral kaasa ostnud. Täitsa maitsvad olid, julgen soovitada!

Nüüd tulevad järjest kuulsad kohad - Seewald, ehk rahvakeeli hullumaja, roheline plank ümber nagu lugematutes anekdootides. Kerge pööre vasakule ja olengi Hipodroomi ees. 4,5 kilomeetrit täis, süda kurgus kloppimas – ja kutsuv McDonalds paistab.

Ongi 5 kilomeetrit täis, Veel pisut peale, nagu korraldaja soovitas. Viimased sada meetrit tuulest hoolimata kiire lõpuspurt. Aah, kohal. Tehtud!

Lõõgastuseks veel kord rahulikult Merimetsa Selverini ja tagasi. Nüüd võiks küll McDonalds’isse astuda. Aga ma ei saa.

Astun jooksulindilt maha ja lülitan ta välja. Panen akna kinni – selle taga vilistab ja painutab oksi rajutuul. Lähen pesema ja oma koduse restorani - külmkapi manu.

Mõnus elamus! Minu esimene virtuaaljooks – ja millised mälestused!