Haritud inimene peab ikka keeli oskama. Kui Šveitsi Vallais’ kantoni väikeasula Ried-Brigi keskväljakul 5. augusti varahommikul kostub muu saksakeelse jutu seast fraas, mis kõlab umbes: „Drei Minuten bis zum Start!“, siis saavad Erkki, Kaupo ja Riho aru, et nüüd läheb kiireks. Erkki, kes ainukesena meie grupist peab sel päeval stardis olema, on arvestanud, et start on pool tundi hiljem ehk kell 8:00. Kuna kogemusi on juba piisavalt ja mõni maraton varem joostud, siis õnneks kõik sujub ning paar minutit hiljem seisab Erkki stardijoonel, et alustada koos ülejäänud 60 kaasvõistlejaga teekonda Ried-Brigist Gondosse, kahepäevase topeltmaratoni teise päeva jooksule.

Gondo maratoni korraldamise põhjus on tegelikult üsna traagiline. Nimelt tabas seda Itaalia piiri ääres asuvat pisikest Šveitsi küla 2000. aasta 14. oktoobril pärast mitmepäevast paduvihma maalihe, mis tõi kaasa 13 inimohvrit ning peaaegu kõigi ellujäänud 165 elaniku evakueerimise. Ent šveitslased on visad, mõned aastad hiljem oli asula taastatud ning juba 2002. aastal korraldati katastroofi mälestusüritusena maraton ning mitte lihtsalt maraton vaid kahepäevane jooksupidu, kus esimesel päeval joostakse Gondost Ried-Brigi ning teisel päeval Ried-Brigist tagasi Gondosse. Rajad osaliselt kattuvad, aga on kokkuvõttes oma profiililt siiski üsna erinevad.

Erkki mäletas seda paika juba 2012. aastast kui käisime peaaegu sama seltskonnaga hoopiski tuntumal Zermatti maratonil ja kui käesoleva aasta alguses hakkasime otsima järjekordset kohta, kus Alpides maratoni joosta, siis sattus Gondo maraton uuesti võimalike sihtpunktide nimekirja ning osutus lõpuks meie valikuks.

Reisi eesmärk on meil sarnane eelmiste alpijooksudega – nautida koos sõpradega meeldivat puhkust  mägedes ja lisada sinna sportlik aspekt maratoni läbimise näol. Ka reisikava on sarnane – lennata lennukiga mõnda suuremasse linna (seekord Milanosse), siis rendiautoga võistluskoha lähedusse aklimatiseeruma, paar päeva matkamist ja kõrgusega kohanemist, päev-kaks puhkust, siis jooks ning pärast võimalusel veel päev lõõgastumiseks. Kokku selline seitsme-kaheksapäevane ettevõtmine. Oleme seekord kaheksakesi - mina oma tütrega, Kaupo tütrega, Erkki ja Merike tütrega ning Riho. Jooksust osavõtjaid kolm – mina, Erkki ja Merike. Kaupo, nagu varemgi, täidab logistikajuhi ülesandeid, Riho on fotograaf ning lapsed omandavad kogemusi.

Tegemist on kahtlemata kõige väiksema osalejate arvuga maratoniga kus me välismaal oleme jooksmas käinud. Võimalik on valida – kas joosta ainult esimesel päeval või siis mõlemal päeval. Meie seltskonnast jookseb Erkki topeltmaratoni, mina ja Merike osaleme ainult esimesel päeval. Enamus võistlejatest, tervelt 62 inimest, osales mõlemal päeval, ühe maratoniga piirdus 22 jooksuhuvilist. Lisaks on võimalik osaleda kaheliikmelise võistkonnana, nii et üks jookseb esimesel ja teine teisel päeval. Väike osalejate arv ei mõjutanud aga kuidagi jooksust saadud emotsioone – korraldus oli tasemel, juua-süüa jagus rajal piisavalt, Alpide nõlvadel kulgevalt rajalt avanevaid vaateid saab niikuinii hinnata ainult kõikvõimalike superlatiividega ning seltskond oli sõbralik ja jooksmist nautiv.

Kuna pärast mõnda kodumaal toimuvat jooksuüritust kostub aeg-ajal kriitikat, et kõikidel distantsidel ei antud osalejatele medalit või ei olnud see piisavalt väärikas, siis olgu igaks juhuks öeldud, et Gondo maratoni läbijatele osavõtumedaleid ei jagatud. Osavõtutasu eest sai särgi, kirjaga Gondo marathon, in memory of October 2000, pakikese pesuvahendit, puuviljaleiva ning pääsme veekeskusesse.

Meie peatuspaigaks on 1800 meetri kõrgusel paiknev Rosswald, pisike suusakuurort, kuhu autoga pääseb maanteelt mööda kitsast mägiserpentiini umbes kümne minutiga. Lisaks autorooli keeravale Kaupole võtab see esimesel korral selja märjaks ka reisijatel. Kiirem ja mugavam viis, mida ka soovitati, on jätta auto alla parklasse ja tulla üles tõstukiga.

Köögiaknast avanev vaade, taamal keskel Folluhorni mäetipp (2657 m), kuhu järgmisel päeval matkasime:

Esimesel päeval on mägedes alati raske. Harjumatu on mitu tundi järjest kõndida ainult ülesmäge. Lisaks paistab päike, mis mõnisada meetrit allpool kütab õhutemperatuuri 30 kraadist kõrgemale, 2000 meetri kõrgusel on küll veidi jahedam ja kohati puhub ka värskendav tuul, aga ikkagi on mõnus end vahepeal jahutada:

Kui hakkame oma esimese päeva esimese poole eesmärgile lähenema ehk mäetippu jõudma, kogub taamal jõudu äikesetorm, mida me õnneks või kahjuks ei oska karta ja loodame, et see meist mööda läheb. Lähebki. Vihmast säästeti meid tegelikult kogu reisi vältel. Seda, mida tähendab korralik äikesevihm, tundsime omal nahal ainult eelviimasel õhtul kui lippasime oma ööbimiskohast paarisaja meetri kaugusel olevasse restorani ja saime selle aja jooksul läbimärjaks.

Tehtud! Väike puhkus, natuke süüa-juua ja alla tagasi. Varasemast on teada, et see, mis meiesuguste lauskmaa inimeste käiguosale laastavalt mõjub, ei ole mitte mäkketõus vaid sealt allatulek. See ei jää järgmisel päeval hommikujooksule minnes märkamata.

Teisel päeval võtame natuke kergemalt, sõidame oma väikebussiga oru vastasnõlvale ja sealt tõstukiga üles ning teeme pooleteisetunnise jalutuskäigu. Eesmärgiks on ära näha Alpide kõige võimsam liustik – Aletschi liustik, millel pikkust ligi 23 kilomeetrit ja kus jää paksus ulatub kohati 900 meetrini. Naudime vägevat vaadet mõnisada meetrit liustikust kõrgemal olevalt mäeharjalt, aga alt orust õhkub meieni ikkagi sellist jahedust nagu oleks keegi külmkapi ukse lahti teinud.

Järgmine ehk maratonile eelnev päev kulub puhkuseks kohalikus veepargis. Kui seda juttu juhtub lugema keegi, kes valmistub jooksma oma elu esimest maratoni, siis ma tegelikult ei soovita päev enne maratoni üle 30-kraadise ilmaga basseini ääres päikest võtta, liutorudest alla lasta ja kaljunukkidelt vette hüpata. Jäägu see edasijõudnutele.

Õhtul uurime täpsemalt esimese päeva raja profiili ja tõusumeetreid (neid on kokku 2000) ning võrdleme neid varasemate mäejooksudega. Jõuame järeldusele, et tuleb lihtne jooks. Arusaadavalt väga arrogantne avaldus, eriti arvestades, et Euroopat haaranud kuumalaine on ka Šveitsi keskmäestikus tõstnud päevased temperatuurid 30 soojakraadi juurde. Viimast silmas pidades võtame kõik kaasa väikesed joogipudelid, mida meist keegi tavapäraselt ei kasuta, oleme hakkama saanud ametlikes teeninduspunktides pakutuga. Erkki lisab vette ettenägelikult ka veidi soola. Joogipunkte on rajal seitse, mis paistab olevat piisavalt, aga kuna mõne punkti vahe on 7 kuni 8 kilomeetrit, mis ajaliselt võib mägedes tähendada tundi või rohkemgi, siis on hea kui endal kriitiline vedelikutagavara kaasas.

Start on kell 8 hommikul. Stardieelne instruktaaž on saksa keeles ja seda meist keegi väga ei oska. Saame niipalju aru, et rada on tähistatud valgete lintidega puudel-põõsastel ning siniste täppide-nooltega kividel. Igal aastal on keegi rajalt eksinud ning antakse mõista, et kui jooksete ja paarisaja meetri möödudes ühtegi märki ei näe, siis olete kuskil viltu pannud.

Rahvast just väga palju ei ole:

Siis on minek ja kohe alguses ja väga järsu nurga all mäest üles kuni saab külast välja jõe äärde, siis läheb laugemaks ning on täiesti joostav. Esimesed kaheksa-üheksa kilomeetrit ja esimesed 500 tõusumeetrit võtavad kõik mahlad välja, seejärel saan rütmi kätte ning leian endale rajal paar-kolm kaaslast, kellel enam-vähem sama tempo.

Edasine on puhas nauding, jooksu ilusaimad kilomeetrid on kahtlemata 18-24 kui ronitakse ja seda mõnel lõigul sõna otseses mõttes, raja kõrgeimasse punkti, 2417 meetri kõrgusele asuvale kurule.

Erkki kaheksateistkümnendal kilomeetril:

Enne kurule jõudmist saame mõnikümmend meetrit joosta ka lumel. Kui rajaprofiilile väga põgus pilk visata, jääb mulje, et mis seal siis ikka keerulist, esimene pool üles ja siis ainult allamäge. Nii lihtne see muidugi ei ole ja igaüks kes mägedes jooksnud, see teab, et ega 20 km allamäge jooksmist ka teab mis nali ei ole. Seekord saan allamäge oma jalad isegi üsna hästi liikuma ja endalegi üllatuseks möödun järgneva 10 km jooksul mõnestki kaasvõistlejast.

Siis on juba 35 km punkt ja sealt edasi lai, mõnusa nurga all laskuv rada. Hakkan juba peas arvutama, et võib-olla jõuan oma eile pakutud lõpuajast isegi paarkümmend minutit kiirem olla kui ühel hetkel märkan, et ei ole raja ääres enam mõnda aega näinud ühtegi valget linti ega muid märke, mis kinnitaksid, et olen ikka õigel teel. Jään seisma ja kuulatan, et kas on kosta tagant tulijate samme – vaikus. Mõtlen, et kas jooksen edasi või on targem ikkagi tagasi pöörduda ja mõni õigele rajale viitav tähis leida. Otsustan minna eelmise kurvini, lootuses, et näen seal tuttavaid valgeid linte, aga ei midagi. Siis on selge, et olen kuskil „puusse pannud“. Kõmbin tagasi ülesmäge veel ligi kilomeetri kui märkan kohta, kus õige rada teelt maha keerab. Kaotasin selle haagiga umbes 20 minutit aega ja märkimisväärselt energiat, mis distantsi lõpuosas marjaks ära oleks kulunud. Hiljem tuleb välja, et ma ei olnud ainuke, Merikest oli paar korda õigele teele juhatatud ja Erkki pani ka umbes seal kus minagi mõnisada meetrit valesti. Tegelikult ei ole rajameistritele midagi ette heita, kõik on oma hooletus – tuleb olla tähelepanelik. Eriti siis kui suure osa distantsi teisest poolest rajal kaasvõistlejaid ei näe. Üllatused sellega veel ei lõppenud. Profiilikaardilt võib märgata, et kuskil neljakümnenda kilomeetri juures teeb rada väikese jõnksu ülespoole, aga pagan, neljakümne esimesel kilomeetril ei ole väikeseid jõnkse. Isegi kui nad kaardil sellisena tunduvad. See oli raske. Ligi kilomeeter päikesele avatud väga järsku liivast nõlva. Tõstsin jalga jala ette ja suutsin vaevu vastu panna kiusatusele mõne varju pakkuva kidura männi alla hetkeks maha istuda. Tõusu lõppu olid korraldajad paigutanud täiendavalt veel ühe joogipunkti mida varasem plaan ette ei näinud ja see oli hea mõte.

Ried-Brigis näitas termomeeter selleks ajaks juba +34 kraadi. Varsti näen meie lapsi, siis Rihot fotoaparaadiga ja ongi finiš. Erkki on juba kohal, mõne aja pärast ka Merike ning saame hakata muljeid vahetama. Lõpuaeg ei tähenda mägedes suurt midagi, niipalju jäi meelde, et Raivo E. Tamm jooksis samal päeval Tallinnas oma esimesel täispikal triatlonil maratonidistantsi kaks ja pool minutit kiiremini kui mina täna suutsin.

Järgmisel päeval on aktsioonis ainult Erkki, meie üritame teda niipalju kui võimalik rajalt tabada ja ergutada. Erkki teeb on asja eeskujulikult ära – topeltmaratoni aeg 11:06:49 annab talle 62 võistleja hulgas korraliku 15. koha.

Viimasel päeval realiseerime oma stardimaterjalide hulgas olevad veekeskuse pääsmed, milleks tuleb sõita umbes 60 km kaugusele, aga see tasub ennast ära. Kaupo saab veelkord korraliku koormuse, et meid mööda kitsaid mägiteid kohale sõidutada, vahepeal tekib juba tunne, et oleme ära eksinud ja see tee meid küll kuhugi mõistliku kohta ei saa juhatada. Viimaks oleme siiski kohal ja saame reisi lõpetuseks oma väsinud ihuliikmeid turgutada. 

Fotod: Kristo Kokk, Riho Lüüs