Negative split – see sõnapaar on kui maratoonarite Püha Graal ja tähendab lihtsustatult ühte – maratoni jooksmist tõusvas tempos.  Kui maratoni teine pool on kiirem, kui esimene, siis ongi tegemist negatiive split’iga. 

42km läbimine tõusvas (või ühtlases) tempos pakub mõnusaid emotsioone, kuna sedasi möödud distantsi teises pooles aeglasematest jooksjatest, mis annab sulle lisaenergiat. 

Ent kui paljud on võimelised maratoni teise poole esimesest kiiremini jooksma?  Võtsime ette Tallinna Maratoni lõpuprotokolli ja uurisime järgi.

3 jooksjat jooksis maratoni teise poole sekundi pealt sama ajaga nagu esimese poole.  Ühtlase tempoga läbis maratoni näiteks ka üheksandal kohal lõpetanud Martin Tamm (2.40.18).

2294 jooksjat jooksis maratoni teise poole aeglasemalt kui esimese poole.

190 jooksjat jooksis maratoni teise poole kiiremini kui esimese poole.

Seega – vaid 8% maratoonaritest suutis 42km tõusvas tempos läbida.

Maratoni teine pool läbiti esimesest keskmiselt 16 minutit ja 40 sekundit aeglasemalt.  Loomulikult – mida aeglasem jooksja, seda rohkem tempo võistluse teises pooles kukkus.  Kolme tunni jooksjatel kukkus tempo natuke vähem, kui nelja tunni meestel.

Keskmisest parema tempojaotusega paistsid silma naised, kes läbisid esimesed 21,1km ajavahemikus 1.50-1.59.  Sellistest naistest suutis teises pooles tempot tõsta koguni 17%.

Tempo keskmine langus maratoni teises pooles

Foto: Mallor Malmre