Virtuaaljooksud, kus jooksjad võtavad oma spordikellaga ise aega, on viimase viie-kuue aasta trend.  Tasapisi on see võistlusformaat imbunud ka klassikaliste võistluste programmi, üheks viimaseks näiteks New Yorgi maratoni korraldav New York Road Runners.

Esimene New Yorgi virtuaalne maraton korraldati mullu ning sellel oli väga piiratud arv stardikohti – vaid 500 – mis müüdi täis mõne minutiga.  Peamiseks boonuseks oli muidugi see, et kõik 500, kes läbisid maratoni virtuaaljooksuna, said osalemisõiguse 2019.a. New Yorgi maratonile, kuhu muidu pääsed vaid läbi teravate okastega loosikadalipu.

Tänavu olid korraldajad targemad ning osavõtuvõimalusi tehti märksa rohkem.  500 nobenäppu võitsid endiselt õiguse osaleda 2020.a. New Yorgi maratonil, kuid aeglasema internetiühendusega jooksjad pidi kohe valima mõne teise osavõtukategooria. 

Valisin „osavõtu medaliga“ – selles kategoorias polnud osavõtjate arv piiratud.  Osavõtutasuks klubi liikmetele 50 dollarit ja mitteliikmetele 60 dollarit ehk siis ca 45 või 54 eurot. 

Reeglid olid lihtsad – võistlus toimus (toimub) 31. oktoobrist 3. novembrini. Selle aja jooksul pidid läbima 42,2 kilomeetrise distantsi võttes aega omaenese spordikella või mobiilirakendusega.  Kindluse mõttes oli vaja tegelikult läbida natuke pikem maa, oli neidki osavõtjaid, kes läbisid 43 km.

Jooksujärgselt laadisid oma jooksu andmed Stravasse, kus on näha ka reaalajas muutuv protokoll.

Iseenesest ju tore – võid osaleda New Yorgi maratonil siinsamas Tallinnas 42,2 km läbides.  Virtuaaljooksudele omaselt ei hakanud raja planeerimisega vaeva nägema, kuid väike soov oli vaadata, kas ma suudan kõik Tallinna suuremad vaatamisväärsused (Lauluväljak, Linnahall, Lennusadam, Vanalinn, jms) ühe maratoni sisse mahutada.

Ent ühel hetkel leidsin end hoopis Peetrist.  Ühes valgusfooris põles nimelt punane tuli ning kuna ei viitsinud ootama jääda, pöörasingi siuhti Tartu maanteelt paremale, Peetrisse. 

Kümmekond kilomeetrit hiljem olin tagasi linnas, lennujaamast mööda ja Ülemiste Citysse.  Ei noh, mis kuradi City, ütleks selle peale ilmselt New Yorgi elanikud, kuid Eesti mõistes ju igati korralik City.  Paidest kindlasti suurem.

Lasnamäe veerul paikneb kindlasti palju avastamata aardeid, fotol näha olev laguneva krohviga Tallinna Ärijuhtimise Kolledž oli vähemalt minu jaoks nägemist väärt. 

Tasapisi hakkas ka päike välja tulema ja võtsin suuna Kumu poole.  3 aastat tagasi New Yorgi maratonil käies oli sealse kunstimuuseumi ukse taga poole kilomeetrine järjekord, Kumusse sisenes tol hetkel vaid Omniva kuller, kuid välja tuli rõõmsameelne mobiilipõlvkond – kohustuslik klassiekskursioon. 

Ka järgmine peatuspaik – presidendi mesilastarud – oli kuidagi vaikne. Ühtegi mesilast sisse ei lennanud, ühtegi mesilast välja ka mitte, isegi Omniva kullerit ei olnud. 

Jätkasin oma maratoni läbi Lauluväljaku, et teistele New Yorgi virtuaalmaratonil osalevatele jooksjatele oleks vähemalt kultuurseid pilte näidata – laulev revolutsioon, laulupidu ja Mick Jagger ikkagi!

Pirita purjespordikeskuse juures linna poole tagasi pöörates sain ka aru, miks samm nii kerge oli olnud – tuul oli lihtsalt tagant . . .

Sadama poole liikudes olin sunnitud jätma oma jalajälje ka Reidi tee kergkruusaga kaetud jalgrajale.  Kõik kiiged pole veel kohale jõudnud, kuid vähemalt oli oktoobrikuine muru juba istutatud.  Olgu selle Reidi teega kuidas on, kuid vähemalt ilus oli! Haljastusfirma oli oma suurte rehadega asja ikka tõsiselt ette võtnud.  Kui see Reidi tee kunagi valmis saab, siis sobib see ka jooksuvõistluste korraldamiseks igatahes hästi.

Maratoni teine joogipunkt jäi sel korral 26 kilomeetri kanti, hotdogi jätsin sel korral Statoilist ostmata, kuid joogipudeli krahmasin riiulilt igatahes kaasa. 

Ilmselt ostsin õiget marki joogi – pool kilomeetrit edasi andis Saku müügimees oma autoga mulle ilusti teed, kuigi ei olnud ei valgusfoor ega ülekäiguradagi.

Linnahall, Lennusadam, Telliskivi kvartal, Balti jaama turg, Vanalinn – vaatamisväärsusi kui palju! Ja kõik jäid New Yorgi maratoni rajale! New Yorgis joostes küll nii palju vaatamisväärsusi ei mäleta, kõvahäälne publik varjas kõik ilmselt ära. 

Väike tiir ümber Schnelli tiigi, Toompea nõlvast üles ja Taani Kuninga aias tiirutavate turistide vahelt läbi.  Tallinnas annaks täiesti turistimaratoni korraldada!

Ilm oli uskumatult kena – päikesepaiste saatis mind suur osa võistlusest ja vihma hakkas sadama alles siis, kui finišini oli 100 meetrit.

Tõstsin käed kujuteldava lõpujoone peal üles, panin kella seisma ja olingi New Yorgi maratoni finišis.  Kuna läbisin võistluse selle esimesel päeval ning minu kasuks mängis ka ajavahe, olin lõpetamise hetkel lausa 10. kohal. 

Muidugi – 6534 New Yorgi Virtuaalmaratonile registreerunud jooksjat polnud veel startinud . . .

Nüüd jääb üle vaid oodata medalit ja panna end kirja järgmistele virtuaaljooksudele. 

Eestimaised Suunto Virtuaaljooksud tegelikult juba alustasid, sel nädalal toimuv võistlus on sügishooaja esimene.  Sel nädalal on võimalik end kirja panna veel ka terveks hooajaks ning kokku koguda 10 ägedast medalipoisist koosnev komplekt.  Lisainfo ja registreerimine SIIN.