Vahest (viimasel ajal päris tihti), mõtlen, kas ma olen läbikukkunud?
Olen mitu korda mõelnud, et kirjutaks. Aga jõuan alati sama mõtteni: mul pole ju midagi öelda. Kellelegi eeskujuks olla? Ammugi mitte. Pigem olen viimased kuud olnud näide sellest, kuidas üks täiesti süütu mõte, et hakkaks jooksma, võib muutuda päris korralikuks “seikluseks”.
Aasta alguses oli mul üks eesmärk. Joosta. Saada paremaks. Treenida nendeks suurteks jooksudeks. Teha seda asja järjepidevalt ja vaadata, kuhu ma välja jõuan. Kõik algas tegelikult päris lootusrikkalt. Pigem nägin vaeva mõtetega jooksutempole järgi jõudmiseks.

Aprillis tegime esimese kontrolljooksu, et vaadata, kuhu ma aasta algusest jõudnud olen ja kuidas see jooksmise asi üldse edeneb. Selleks ajaks olin end mudinud juba täitsa jooksu lainele ja nagu ikka, inimene harjub kõigega. Jooksmine (pigem riietumine, sest tossude jalga saamine on ju alati raskeim osa) sai rutiiniks.  Jooksmine ei tundunud enam ainult nagu üks pikk kannatuste jada. Eriti hea meel oli pundi üle, kelle ma skoorinud olen ja kellega kilomeetreid vallutada oli puhas lust.

Kontrolljooksul tundsin ebamugavust jalalabas, mida olin ka varasemalt tundnud ja mille olin tossude süüks keerutanud. Mul on läbi aastate olnud kümneid tosse, ka kõige kallimaid ja uhkemaid, mis leidsid tee discgolfi rajale, sest mulle jooksmiseks ei kõlba. Ebamugavad. Tuleb välja, et asi pole tossus, sellest veidi hiljem. Peale jooksu, kui olin finišijoonel jooksusõpradega muljetanud ja auto poole liikusin, lõi jalga selline valu, et sellele toetuda ma enam ei saanud. Venitasin end koju ja mõtlesin puhkusest, kuniks koduterrassi trepil enda jalale vajusin. Palusin vennalt end autosse vedada ja EMO’sse, kinnitamaks, et puhkusest piisab.

 

Diagnoos: koormusvigastus. Noor arst, kes tundus teadvat spordist üht-teist, ütles lisaks “peale veel astud, siis murdub”. Mis koormusvigastus? Sellise koormuse juures? Me ju alles alustasime.
Kargutasin, sõin valuvaigisteid, käisin füsioterapeutide juures, käisin arstide juures, sain harjutusi, puhkasin, tegin harjutusi, võimlesin. Kuniks kuu pärast hakkas olukord jälle paremaks minema ja lõpuks olin taas rajal. Tegin tagasihoidlikult aga järjepidevalt trenni.

Ja siis tuli juuni ning loomulikult Tipust Topini. See eestlaste lemmik jooksuüritus ja minu iga-aastane põhjus joosta rohkem inimeste ja melu, kui jooksmise enda pärast. Esimesed kaks jooksu olid umbes 11 - 12 kilomeetrit. Ja ma tundsin ennast mega hästi. Päriselt hästi. Mul olid elu parimad jooksud. Jooksin kilomeetreid alla viie minuti ja distantside lõpus jäi rammu ülegi, oleks sama palju veel teinud. Ma pole end kunagi peale jooksu niiii hästi tundnud. Ma olin elurahul. Treeningud on vilja kandnud, hõiskasin ka treener Kaupole.

Teise jooksu lõpus hakkasin tundma jalalabas valu, mis süvenes. Ägenes see alles, kui olin peale jooksu puhanud, jahtunud. Adrekas üleval ja nii hea tunne sees, ega ma sellest midagi arvanud. Proovisin puhata ja ühtegi sammu ei raisanud, püüdsin rohkem paigal olla. Kuniks ma enam jalale astuda ei saanud. Jälle. Kolmas jooks jäi jooksmata.

Olen igapäevaselt valutanud jalgu nüüd ca 2 kuud. Vahepeal hakkas valutama parem jalg, siis vasak. Mingil hetkel tundus, et nad teevad lihtsalt omavahel vahetusi. Keeruline oli ka arstidele selgitada oma väga ebamääraseid valukohti. Tänaseks nii - paremal jalal jalalabast puusani, vasakul jalalabast põlveni, kõike vahelduva eduga. Sõltub nädalapäevast või ilmast, nad ilmselt ei tea isegi. Põlved on üldse otsustanud sellesse projekti oma panuse anda ja tuletavad end igapäevaselt meelde.

Läksin uuesti arstide juurde. Ja jälle nad räägivad koormusest. Ma pole midagi teinudki, kargutanud ja puhanud. Muidugi jõudsin ma vahepeal teha kõik võimalikud järeldused iseenda kohta. Olen mõned kilod juurde võtnud ja kuna ma nüüd nii palju kaalun, siis mu jalad ei jõua enam kanda. Naise pea, tehke midagi!!

Igasuguseid teisigi mõtteid käis peast läbi. Võtsin veel rahulikumalt. Veel tagasihoidlikumalt. Puhkasin. Proovisin uuesti jooksma hakata. Ei saanud. Sain, 1.3km, kuniks enam peale astuda ei tahtnud. Puhkasin veel. Reisisin. Tegin kõike muud, mida sain - ratast, padelit, suplemist, füsio harjutusi, jõutreeningut. Nii jõudsingi lõpuks umbes kahekuulise jooksupausini.

Mõni hommik ärkan jalavaluga, mõni hommik on parem. Teen täiesti tavalise tööpäeva, kus mu liikumiskoormus ei ole just selline, et peaks olümpiaks valmistuma, pigem vastupidi. Päeva lõpuks valutavad jalad jälle. Valutavad kohe nii, et ma ei taha trenni minna. See tahtmine kaob päris kiiresti ära, kui keha saadab sulle iga päev uusi signaale, justkui teeksid midagi valesti. Signaale, mida sa ei oska tõlgendada.

Ühel hetkel sai kannatus otsa. Suhtlesin tuttava reumatoloogiga, kes soovitas alustada algusest - minna uuesti perearsti juurde. Perearst vaatas mind üle ja soovitas teha jalalaba koormusuuring. Läbivaatusel tundus talle, et koormus kandub mu labajalgadel väga kindlatesse punktidesse (mu pisikesed varbad kannavad mind), mis saavad rohkem koormust, kui peaksid. Ja seal see siis lõpuks välja tuligi. Uuring näitas, et koormus ei jaotu mu jalgadel nii ühtlaselt, nagu võiks. Uuringut teinud spetsialist oli isegi üllatunud, et minu kaebused on sellise jalalaba pildi juures nii suured. Aga samas ütles, et ajas võivad need probleemid ka süveneda. Proovime taldasid.

Ehk siis vähemalt üks võimalik pusletükk on nüüd olemas. Pärast kahte kuud jooksupausi olen lähipäevil saamas tallatoed. Loomulikult kirjutasin kohe treener Kaupole umbes sellise energiaga, et nüüd aitab küll. Tallad kohe-kohe olemas, nüüd on kõik korras, pane mind jooksma. Hakkame pihta. Ütle, mida ma teen ja kust ma alustama nüüd taas pean.

Minu peas töötavad need praegu nagu mingi maagilised elupäästjast esemed. Paned tallad tossudesse, tõused järgmisel hommikul üles ja oled terve. Toetud õigetele punktidele või mis nad räägivad. Põletik kaob iseenesest. Võib-olla olen ehk isegi kiirem?

Vähem kui kolm nädalat stardini. Sealt veel mõned päevad maha, sest olen kuulnud, et ühe päevaga vormi ei saa ja kõike, mis tegemata, sellega ei heasta. Et siis oleks vaja puhata. Tüdrukud jooksevad 30km otsi ja mulle kirjutab Kaupo “Alustada võiks 20min sörgist (sörk-kõnd)”. Vabandust, midaa???

Ma ei tea, mis minust 12. septembril saab. Ma ei tea, kas ma jooksen. Äkki kõnnin. Ma ei tea, kui palju ma jooksen. Kas ma suudan lõpuni. Aga ühte ma tean. Ma olen stardis kohal. Vaatamata kõigele sellele virr-varrile olen ma ikkagi valmis uuesti alustama, kasvõi 20 minuti kaupa. Ja tallad toovad mulle ju uue elu.

Sest võib-olla ei olegi mõte selles, kui kiiresti ma jooksen või mitu kilomeetrit ma enne starti veel jõuan. Võib-olla on hoopis olulisem see, et ma sellest teekonnast võimalikult palju õpiksin. Oma keha kuulama, kannatlik olema ja edasi minema ka siis, kui kõik ei lähe päris plaanipäraselt. Ja et see pisike-pisike jooksupisik, koos tahtega joosta, ikka minus alles jääks.

Näeme stardis!

Anabel-Carmen valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel. Swedbanki Tallinna maratonil oli eesmärgiks läbida poolmaratoni distants.

Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton toetavad Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike maaletooja AS Jalajälg, PRINGSTORE Spordipood, Kiirus spordiprillid/Skiwax. Sportlasi juhendavad treenerid klubidest FB Jooksmine, Sparta, WellRun ja Kuldne Tervis. Projekti ühistreeninguid pildistab Elis Kaurson. Eesmärgiks Tallinna maraton projekti koordineerib Eesti suurim harrastusspordiveeb Marathon100.