Las Vegas 5K või hoopis jooksukonverents?
Kes küll lendaks üle ookeani, et osaleda 5 kilomeetri jooksul? Lühidalt 5K-l, nagu nad sealkandis neid võistlusi kutsuvad. See „K“ tähendab kilomeetrit, ilma selle täheta oleks tegemist 5 miili jooksuga (u 8 km), mis on samuti üsna laialt levinud distants. Ja et see liiga vähe ei tunduks, siis pakuti järgmisel päeval võimalust täpselt sama distants uuesti läbida. Ja ehtameerikaliku „100% rahulolu garanteerimiseks“ oli distants sutsu pikem, nii 5,3 km. Vähemalt üks selline veidrik leidus ja see olin mina. Aga ka üks rootslane, mõned sakslased, palju ameeriklasi, kokku 17 riigi esindajad, sadakond jooksjat.
Aeg jooksuks oli igati sobiv – veebruaris on ööd jahedad, nii 8 -11 kraadi, ja tuulised. Stardipauk kõlas just päikesetõusu ajal. Ja koht – Las Vegas, maailma kasiinode pealinn – ideaalselt sobiv. Rada algas ja lõppes „peatänavalt“ – Las Vegase Lõuna-Avenüült, mida kõik „Strip’iks“ (ingl.k. riba, ka näiteks 4-pildine koomiks ajalehes) hüüavad. Stripile on koondunud kõik suuremad ja kuulsamad kasiino-hotelli-vabaaja-ostlemiskeskused. Kokku on ta 6,4 km pikk ja meie jooks läbis kõige kuulsamaid kilomeetreid sellest. Algus oli Caesari paleest. Just, just - seesama kuulus ajalooline rooma väejuht ja keiser Julius Caesar – sest siin linnas raha ei loeta, tagasihoidlikkus pole voorus ja uhkeldamine ja võõraste sulgedega ehtimine on siin elunormiks. Pompöössust jagub siin igale sammule!
Koguneme „palee“ hiiglaslikku fuajeesse, kus elu kihab ööpäevaringselt. Vasakul - nii kaugele kui silm seletab - kõlisevad „ühekäelised piraadid“, kaardimängu- ja ruletilauad, krupjeed ootamas (kell 6 hommikul!). Dressides jooksuseltskonda üllatunult ei vaadata, sest siin ollakse kõigega harjunud. Numbrid jagatakse fuajees kätte, keegi ei raatsi veel jahedasse, tuule kätte minna.
Hõike peale astume välja, siis kogutakse meid veel trepile kokku, tehakse ühispilt. Jalutame üle jalakäijate silla teisele poole teed ning plaks! Ja ongi minek.
Nii hakkasimegi sedasama strip´i mööda kulgema. Vasakul heleroosa Flamingo, ees klassikaline Bellagio – kõik filmidest meelde jäänud nimed. Aga juba Flamingo nurga pealt pöörame samanimelisele tänavale. Seda moodi kulgeme poolteist kilomeetrit itta – otse tõusva päikese poole. Imelised vaated laugetele mägedele – Las Vegas asub ju umbes 600 m kõrgusel kõrbelisel platool, mida ümbritsevad mäed. Just sinnapoole jääb Colorado jõgi, seda paisutav Hooveri tamm ja selle taha kogunenud Mead’i järv, mis on maailma suurim inimkätega loodud järv. Siit ka kõrbes asuv linn oma vee saab. Ja tirts veel põhja pool on kuulus Suur Kanjon.
1,6 km pärast pöörame järsult põhjasuunda - Paradiisi teele. Tõepoolest, ka nimesid pannes end tagasi ei hoita. Kilomeetrike mööda Paradiisiteed ja järgmine pööre vasakule - hoopis maisemale – Liivade Avanüüle (Sands Avenue). Selles nimes on siin siis vihje „juurtele“. See avenüü toobki meid uhke kaarega tagasi Stripile, õigupoolest selle kuulsaimasse keskossa. Kaks kilomeetrit tagasi stardipaika. Möödume ühest pompoossest kasiino-hotelli-kaubandus-meelelahutuskeskusest teise järel. Nimedeks on kõik, mis vähegi fantaasiat köita võib – Aarete saar (Treasure Island), Palee (Palazzo), Veneetsia (The Venezia), Miraaž (Mirage) ja taas Flamingo ja meie stardipaik – Caesari Palee. Eespool Paris, Cosmopolitan jne, jne. Kõik nimele sobivalt dekoreeritud ja sisustatud. Venezia ees on kunstlik kanalitesüsteem, kus ehtsa gondliga sõite tehakse. Aarete saare ees kaks uppuvat mereröövlilaeva. Pariisi ees Eiffeli torn. Caesari palees on Colosseum ja ohtralt kujusid-kujukesi vana-rooma stiilis.
Huh, tehtud. Tempo väga kiireks ei läinud, liiga palju oli ümberringi vahtida. Saan ilmselt suurima medali, särgi, mütsi ja veel nänni. Lahe, homme saab veel kord selle tiiru teha… ja veel nänni…
Tseesari Palee – purskkaevud kõrbes, nende taga peasissepääs. Hiinakeelne loosung ukse kohal viitab Hiina uuele aastale. Paraku suunati hiinlast tulijad karantiini…
Jalutan loiult pesema. Siis hommikusöögile ja siis ettekandeid kuulama! Just-just, siin on kõik suurejooneline ja kallist (ikkagi 450$ jooksukord) jooksust osavõtjatele ja nende semudele on tasuta konverents millel asjalik pealkiri „US Running Industry Annual Conference“. Üksipulgi lahatakse siin kõike jooksukorraldusega seonduvat. Kuningas on sellel üritusel Race Director ehk meie mõistes siis jooksu (pea)korraldaja, kelle tähelepanud üritavad köita kõik korralduslikke teenuseid pakkujad – medali ja nännitootjatest ajavõtu- ja tarkvarateenusteni välja. Nad on püsti pannud uhke messi ja seal moositakse igat korraldajat põhjalikult – ikka nänni ja materjale ja muid vahvaid asju, et ikka oma teenus vingemalt meelde jääks. Konverentsil vahelduvad plenaaristungid, kus kõik kokku kogunevad ja „tähtsamaid asju“ ette kantakse ideelaborite ja töötubadega, kus kuumi teemasid koos arutatakse ja ideid vahetatakse. Ole ainult mees/naine ja kuula-mõtle-räägi kaasa.
Mis siis silma-kõrva jäi? Vast kõige nukram oli tõdemus, millest „suures saalis“ ei räägitud küll aga palju töötubades ja omavahel – USA jooksmine on kriisis. Noored ei taha joosta, ei taha väljas olla. Liiga pingutav, palju mugavam on e-maailm. Ja kui „suured“ jooksud müüakse ikka veel nagu rokk-kontserdid minutitega välja siis kohalikud-väikesed jooksud on tugeva löögi all. Kõige meeleheitlikum näide jäi kõrva ühel California-mis-iganes-väikelinna jooksult, kus tavapäraselt nii pooltuhat jooksjat aga sel aastal tuli starti vaid nelikümmend… Mida teha? Ikka paremaid, põnevamaid, elamuslikumaid jookse pakkudes.
Just selline oli ajavõtuteenuse tootjate-pakkujate töötubade vastus. Kui mina, naiivne, arvasin, et ajavõtuteenus on lõpuks „valmis“ – numbri taga õhuke julla, enam paremaks minna ei saa. Siis kuulates tootjate ülevaadet on arenguruumi veel kõvasti. Lühidalt - väiksemaks, mugavamaks, sobivamaks nii mäkke, vette, puulatva ja posti otsa. Et igasugune liikumisviis saaks täpselt fikseeritud. Ja siis integreeritud pildi-video aparatuuriga. Ja tarkvaraga, mis genereerib ja saadab Sulle või Su näoraamatusse otse pilte Sinust rajal (loomulikult koos sponsorite logudega) ja lõpuks ka parasjagu sobiva video Su jooksust ühisstardivaadetest kuni õndsa finišini. Jah, oleme siin kargel põhjamaal veel kaugel sellest, mida teha saab ja annab.
Korraldajale on kogu organiseerimistöö tehtud ülimalt käepäraseks – alates planeerimisabist kuni „vägede juhtimiseni“ on-lines võistluspäeval koos nipsust tehtava analüüsi ja kokkuvõtetega. Näpunäiteid jooksjatega suhtlemiseks enne – ja pärast jooksu. Niinimetatud CRM – ehk siis kliendisuhete juhtimine. Kuidas korraldada messe, missugust nänni pakkuda ja kuidas „nännisurvest“ vabaneda. Kõike lahati- arutati pisidetailideni.
Ja lõpuks ei saa me üle ega ümber ka öko-keskkonnakaitse-maakera-päästmise teemadest. Peamiselt on jätkuvalt süüdi topsid. Oeh. Mis nendega teha? Kaks head praktikat, millest lähemalt räägiti ja arutati. Esiteks – komposteeritavad topsid. Kuna adekvaatset komposteerimist ka sealmail teenusena ei pakuta, siis on Chicago maraton – üks maailma suurimaid – töötanud välja „omaenda süsteemi“. Koguvad ise kõik kokku ja viivad linnalähedasse omaenda kompostihunnikusse koos toidujäätmete jm kõdunevaga. Dokumenteerivad selle ja vist isegi jälgivad avaliku veebikaameraga. Aplaus! Vahva! Keegi söandas küsida, kuidas on „transpordi jalajäljega“ – sest lennatakse ju kohale üle maailma. Ohe. Ega selle vastu me ei saa, sest „kuulsus on meie ärimudel“. Aga me töötame sellega ja pakume sellist meie mõistes „Kuku-raadio-jaanipäevaeelse-registreeri-ennast-kaineks-autojuhiks“ tüüpi teenust, kus deklareeritakse koos täis autoga tulemist. Tubli, asi seegi!
Teiseks – jooksja oma tops. Mõnusad silikoonist, rõngaga. Pista sõrm läbi ja pigista pihku, pane vöö külge või taskusse. Kuidas täita nii, et vesi puhas püsiks? Kõige parem lahendus – suur kauss, kuhu kõik käe koos topsiga jooksu pealt sisse pistavad – ei tule kahjuks kõne alla. Aga – leiutajad ei maga – näidati videoklippi tünnist, mille kraan on mõnusalt puusa kõrgusel ja mis jalaga pedaalile vajutades laiast kraanist just paraja soraka vett väljutab. Praktiliselt sama kiire kui jooksu pealt võttes. Ainult et neid tünn peab palju reas olema – konkreetses videoklipis oli neid mitukümmend. Investeering missugune! Töö uudsele – jootmisteenuse - pakkujale?
Kas oli ka igavaid ettekandeid? Ikka. Mõni mees kohe ei oska säravalt rääkida. Nii oli üheks üleskiidetud „Industry Leader’iks“ ehk siis jooksumaailma Steve Jobs’iks praegune Altra (tõusev täht maastikutossude maailmas, meil ei müüda) boss, kes on kogu elu „jooksutööstuses veetnud“. Paraku saime temalt teada ainult seda, et Apple on lahe ja me peaks püüdma sama lahedad olla. Taustaks palju pilte Applist ja Apple-store’dest. Põrguvärk – seda oskaks ma ise ka rääkida. Booo!
Ja mis siis ikka – tagasi lennukile. Seekord jäi teise samba raha kasiinos maha mängimata ja ostlemine ostlemata. Nänni sai messiltki. Järgmisel aastal ehk juba USA brassmuusika ja voodoopealinnas New Orleans’is. Eesti jooksutööstuslased – koguge raha ja tulge jooksma! Kaks-ühes ja konverents pealekauba!
Mart Einasto
PS Eesti Jooksukonverents toimub juba sel reedel. Vaata lähemalt siit
Loetumad uudised
