Taliharja Vanakuri on Eestimaa talvise looduse avastamiseks mõeldud pikk ja karm liikumisüritus. Selles lühidas lauses on peidus mitu tähtsat tõdemust. Pikk tähendabki pikka maad – täispikkuses 101 km, lühiversioon, mida korraldajad hellitavalt „pehmodistantsiks“ kutsuvad, on sellest umbes pool. Liikuda võib mitmel viisil – jalgsi, rattal või suuskadel. Karm viitab sellele, et rajal olles tuleb peamisel ise hakkama saada – suuremalt jaolt on rada tähistamata ja tugipunkte (loe: joogi- ja söögipunkte) vaid mõni üksik. Ja kuna on ju talv, siis peab arvestama külma ja pimedusega. Vähemalt seni on rada viinud avastama erinevaid Eestimaa kõnnumaid, kus loodus veel täies elujõus – seekord siis Vana Võrumaa Läti piirile lähedasi alasid.

Sel aastal on tali veel taevas ja ilmataat looduseavastajate vastu armuline. Ilm oli kuiv ja peamiselt tuuletu, mõne plusskraadine soojus tähendab luksust - joogivesi pudelis ei jäätu! See võimaldas rajale tulla paljudel, kes oma esimest ultrakogemust hankisid. Ehkki kohustuslik varustus on suviste üritustega võrreldes oluliselt kopsakam, ei tähenda see veel sellist seljakotti, mis takistaks jooksmist. Kuna ürituse ajaraamid on üsna suured – 24 tundi – siis on võimalik rada ka kiirkõnniga läbi matkata.

Laupäeva hommikul kogunebki finišisse Karula rahvuspargi majutuskeskuses hulk kirevarõivalisi talvesõpru. Suuremalt jaolt jooksjad, rattureid on pigem käputäis. Uuritakse ööbimisolusid, võetakse välja number, GPS-i träkker ja kaart. Valdav enamus jõuab siia tagasi öösel ja soovib siin ka hommikuni magada. Kaardilt püütakse välja lugeda ees ootavaid olusid. Korraldajad on sellele lisanud hulgaliselt märkmeid ees ootavate looduslike ja kultuuriliste vaatamisväärsuste kohta. Põnev!

Lähebki sõiduks starti. Teel tehakse väike peatus Kuutsi küla Mõniste talus, vahelaagris, kuhu „pehmorajalased“ on kogunenud. Ja kui me siin juba peatume, siis tehakse üksiti ka väike ekskursioon selles Eesti vanimas vabaõhumuuseumis. Väikese külmavärina ja kultuurilise laengu võrra rikkamana istume uuesti bussidesse, et sõita Lätti – starti.

Korneti nimeline külake on stardipaigaks. Siia ulatuvad Paganamaa künkad ja orud. Neist algavad matkarajad peavadki meid Eestisse ja lõpuks Karulasse välja viima. Täpselt keskpäeval hakkabki kirev seltskond künkanõlva pidi tõusma. Naljatatakse ratturite üle, kes oma riistapuudega järsul tõusunõlval ilmselgelt raskustes on. Aga igale tõusule järgneb langus ja seal me rattureid ka viimast korda näeme. Siis on nad ees läinud. Suuremate seljakottidega matkajad jäävad jälle seljataha. Jooksjaist moodustub pikk hanerivi.

Lätit jagub vaid tunnikeseks ehk kaheksaks kilomeetriks. Siis möödume keset orgu seisvast piiritulbast ja edaspidi rühime juba Eestis. Paganamaal - Kikka, Sarapuu ja seejärel Liivajärve ääres. Piiritulpi näeme alalõpmata, sest just nende järvede keskelt piir jooksebki. Puutume esimest korda kokku selle ürituse peategelase – poriga.

Peatselt tuleb tõusta järsust nõlvast üles ja ronida tartlastele tuttava nimega Raadimäe vaatetorni tippu. Just sealt algab finišimedali komplekteerimine. Nimelt moodustub medal neljast kontrollpunktist võetavast seibist, mida igaüks stardis antud karabiinile korjab. Igale seibile on stantsitud fraas, millest lõpuks  moodustub võistluse nimi ja aastaarv. Vahva viis meile kauneid vaateid tutvustada, sest ega muidu keegi ju keset võistlust vaatetorni roniks. Õnnetuseks on ilm sombune ja peale avarusetunde suurem asi vaade ei avane.

Nüüd viib rada meid tubli kümmekond kilomeetrit mööda sirgeid kruusateid. Oleks lund, küll siis suusatajad lustiks. Jooksjate jaoks on see väheke monotoonsevõitu. Aga see-eest on liikumine suhteliselt kiire ja vahelduvad metsad – põllud on meeldivad imetleda. 22-sel kilomeetril on esimene joogipunkt. See paikneb filmi „Tõde ja Õigus“ tarvis ehitatud talukompleksi keskel ja sinna jõudmiseks tuleb ukerdada üle värskelt küntud põllu. Savine muld kleepub taldade külge ja jalad muutuvad ühtäkki raskeks. Joogiks on ainult jääkülm vesi. Oeh – ma unistasin milleski soojast. Ilmselt unistab sellestsamast ka vabatahtlik, kes keksib ja endale sooja vehib teha. Aga soojad sõnad ja head soovid saab siit igaüks teele kaasa.

Siitmaalt jätkan koos Liinaga, kellega seni ikka ja jälle olime kohakuti sattunud. Üksikutest vahetatud sõnadest kasvavad laused ja sõprus ongi alguse saanud. Just õigel ajal – kruusateed on selleks korraks läbi ja järgmised kümmekond kilomeetrit müttame kraavipervedel kulgeval metsaveoteedel. Ja neil on külluses varem mainitud peategelast – muda. Jooksust ei tule suurt midagi välja, hea kui kiirelt kõndidagi saab. Kisub hämaraks. Päikese loojanguni on veel aega aga sombune ilm teeb oma töö. Eesti lõunatipust, Peetri jõe kaldal asuvast metsaonnist saame järgmise seibi. Puudutame piiriposti, paneme laubalambid põlema ja tõttame kolmekesi edasi – meie samm sobis ka Taavile. Pärast väikest metsalõiku oleme taas kruusateedel.

Need 16 kilomeetrit ja nende läbimiseks kulunud tunnid on selle jooksu kõige südamlikumad. Mõnusad meenutused erinevaist jooksudest ja muidu põnevaist juhtumitest muudavad väsimuse ja pimeduse märkamatuks. Ongi käes baaslaager – siin jätan hüvasti Liina ja Taaviga. Nende retk on selleks korraks läbi, mul veel üle poole ees. Kavatsesin siin kuiva särgi selga panna ja pisut puhata aga kuna lauad on kaetud õues, siis kardan kiiret jahtumist ja peale kaht portsu ülimaitsvat mulgiputru tõttan taas rajale.

Nüüd olen üksi. Üsna kohe peale Kuutsi külast väljumist pöörab rada metsa vahele ja sinna ta jääbki. Järgmisse kontrollpunkti on umbes 15 kilomeetrit ja need on metsased kruusateed vaheldumisi metsaveoteedega. Kuu on tõusnud ja valgustab kenasti läbi kerge pilvevina. Sörgin täitsa mõnuga, ehkki väikeseid tõusunukke kasutan juba kõnnipausideks. Ühtäkki märkan enda ees tulukest – hakkan kaasvõistlejale järele jõudma. Mustajõe sillal saamegi kokku. Siit on vaid kiviga visata Tellingumäe vaatetorni, mille tipust saab kolmanda seibi. Tornis kustutan lambi ja imetlen kuuvalguses maastikke – Koivaga ühineva Mustjõe luhtasid ja metsi. Juba ainuüksi selle vaatepildi pärast tasub tundide viisi laubalambi valgel rühkida!

Edasi jätkan siiski üksi, meie sammurütmid ei klapi. Laubalambi aku saab tühjaks. Panen pähe varulambi ja tõttan muudkui edasi. Tornironimine osutus murdepunktiks – nüüd teen juba pikemaid kõnnipause ja ei vaja selleks tõusunukke. Sörkjooks on siiski ülekaalus. Viimasesse joogipunkti on umbes 15 kilomeetrit. Ma juba ootan seda, sest mu joogivarud on ammendumas. Iga tunni tagant annab kell märku ja siis pistan midagi põske. Siiani ainult magusamad asjad, mis üha vaevalisemalt alla läksid. Nüüd avan „salarelva“ – paki soolaseid vorstipulki. Kohe on kergem neelata!

Ongi käes põlev küünal, mis annab märku pöördest joogipunkti. Väike künkanõlv ja tõeline üllatus! Ainult külma vee asemel on kaetud lauake, lõke ja mõned toolid. Energiline vabatahtlik hõikab tervitussõnad juba eemalt ja tutvustab pakutavat. Kuum tee ja soojad viinerid – kes neid suudaks lahuta! Ülimõnus! Just siis jõuavad kaks kaasjooksjat pärale ja nüüd saab ka pisut juttu puhuda. Pikkade üksiolekutundide järel on see kosutav. Aga pikalt istuda ei malda. Täidan tühja joogipõie kuuma teega ja joogipudeli hapuka jääteega – mõlemat nautisin kuni viimaste minutiteni! Ja jälle teele – jäänud on viimased 26 kilomeetrit. Sellegi jagasin mõttes kaheks – 15 kontrollpunktini ja sealt 11 lõpuni.

Jooksjatepaar näitas mulle kohe kandu– minu kõnnipausid olid nüüd juba pikemad kui jooksmine. Mõne kilomeetri ja ühe asula – Taheva küla – läbimise järel pööras rada teelt metsa. Muidugi rühkisin ma sealt esiotsa mööda aga GPS-iga kell andis märku ja sain taas õigele otsale. Järgmised kilomeetrid olid teise poole „tehniline osa“ – järsud nõlvad ja soised orupõhjad. Kohe esimeses läikis vastu vesi ja sellest ülesaamiseks olid mõnd latid visatud. Ja need võdisesid täpselt nii palju, et kaotasin tasakaalu. Päris pesuehtne kukkumine see polnud, aga ikkagi vajusin uppi, nii et märjaks said üks käsi ja põlv. Aga need kuivasid ruttu ja peale ehmatuse muud häda ei teinud. Varsti läks rada taas kruusateedele. Täis tiksus 80nes kilomeeter. Rajal oldud üle 12 tunni. Ikka veel üritan iga kilomeetri jooksul ka pisut sörkida aga see on vaevaline. Varbad on tuntavalt hõõrutud, jalalihased valusad ja ka turi on valusaks tõmbunud! Veel tunnike – need mööduvad nüüd nagu linnutiivul, mida ei saa kahjuks kilomeetrite kohta öelda. Jõuangi viimasesse kontrollpunkti. Pisukese segaduse järel – siin on mitu rajatist ja kohe ei saa aru, millises neist seib ennast peidab – olen taas rajal. Viimased 11 kilomeetrit, ei tohiks kahte tundigi minna!

Just siis märkan kellal tillukest teadet, et akut on järel 5%. Hetk mõtlemist – mida see siis nüüd tähendab. Et kas jäänud on veel mõned minutid või tunnid? Jõuan järeldusele, et küsimus on minutites – kähku kott seljast, akupank välja otsitud, kell käelt ja laadima. Kuna kellast oli saanud ainus teejuht, siis sättisin kogu krempli endale rinnataskusse, nii et kella sihverplaat nähtavale jäi. Ja just siis hakkas vihma tibutama. Õnneks oli see mingi hetkeline häire ja vihma ei järgnenud. Raja ja pöörete jälgimine oli nüüd ebamugavam, kuid siiski võimalik. Eksimusi enam ei tulnudki. Õigupoolest juba kolme kilomeetri pärast – selleks kulus pool tundi – kontrollisin ja selgus, et kell oli täielikult laetud. Mis muud kui tagasi käele ja viimaseid kilomeetreid neelama.

Meeleolu on reibas, uni silma ei tikkunud, muudkui rühin. Viimastele kilomeetritele jagus veel kõrvalepõige Ähijärve-äärsetele laudteedele ja küngastikule. Midagi põnevat seal olema pidi – laubalambi valguses ja 99ndat kilomeetrit käies seda lähemalt uurima ei asunud. 1,2 kilomeetrit oli jäänud, kui jõudsime viimasele teeosale üle lageda välja. Viimane proovile panek jäise ja lõikava tuule näol. Seni oli vaid puude latvades kohisenud, nüüd puhus sisse küll varrukast ja krae vahelt, pani silmad vett jooksma, pani pea valutama ja muutis niigi valutavad jalalihased jäigaks. Muul puhul tõmmanuks kapuutsi pähe ja otsinuks seljakotist tormipüksid aga no viimane kilomeeter, kes see ikka jändama hakkab. Ikka kannata ja rühi, mis muud.

Ja olengi Karulas – tagasi tsivilisatsiooni mõnude manu! Valge, soe, oodatud. Peakorraldaja ise kättpidi õnnitlemas, juhatab tuppa ja ulatab viimase seibi. 16:37 – ehk siis pool viie paiku hommikul. Istun ja võtan ennast lausa särgiväele. Üllataval kombel on mitmeidki veel üleval. Juhatatakse söögi ja joogi juurde, abistatakse igal sammul. Vana tuttav Hannes pole peale lõpetamist magama saanudki – tervitab ükshaaval tulijaid ja puhub juttu. Söön ilmselt maailma kõige maitsvamat suppi, rüüpan sooja teed ja jutud ei tahagi lõppeda. Ükshaaval tulevad järgmised ja saan ka mina oma abi pakkuda. Tegelikult need ühed väga erilised hetked. Sellised, mis need üritused väärtuslikuks muudavadki. Rahu ja rammestus. Hoolimine. Uuritakse ja kuulatakse esimesi muljeid, meenutatakse muid juhtumeid.

Alles tubli pooleteise tunni pärast sätin ennastki magama. Selleks on vaja madrats täis puhuda ja magamiskott lahti harutada. Padjaks püksisäärde topitud jope. Siis see kõik teisele korrusele vedida. Kiire ja kuum dušš ja saabki vaikselt magamistuppa hiilida. Selleks on üks suurem tuba, kus lauad-toolid üksteise otsa on kuhjatud ja nii põrandapind magajatele vabastatud. Leian vaba koha aga maha heitmine on pööraselt raske. Lihased on nii valusad, nagu oleks kõvasti kere peale saanud. Unigi on rahutu. Aga ikkagi on pööraselt hea tunne!

Mart Einasto

Fotod: Estonian ACE Adventure / La Sportiva