Eesti juurtega Linköpingi Ülikooli professor Toomas Timpka on nimelt sellise järelduseni äsja British Journal of Sports Medicine’s avaldatud uurimuses jõudnud. 

Timpka poolt juhitud tiim uuris Rootsi tippkergejõustiklaste vigastusi ühe aasta pikkuse perioodi jooksul 2009.a.  Uuringus selgus, et 278 sportlasest koguni 71% komistas 12 kuu jooksul vigastuste otsa. Vigastustest 97% klassifitseeriti ülekoormusvigastuste alla. 

Uuringu käigus analüüsiti ka sportlaste psühholoogilist käitumist.  Selgus, et liigne ja pidev enesekriitika ning enese süüdistamine on üks ülekoormusvigastuste tekitajaid.

Enamus ülekoormusvigastusi saab alguse kergest põletikust.  Kui anda esimeste probleemide ilmnemisel kehale mõned päevad puhkust, siis põletik/mikrotraumad paranevad.

Kuid jooksjad, kes kalduvad rohkem ennast süüdistama/on enesekriitilisemad, ignoreerivad selliseid märke ning ei ole valmis treeningkoormust vähendama. 

Seega, kui traditsiooniliselt on ülekoormusvigastuste põhjusena peetud liiga suuri treeningmahte, siis Timpka pakub välja täpsema põhjuse.  Ülekoormusvigastuste põhjuseks pole mitte liiga suur treeningkoormus (nt. iganädalaselt läbitud kilomeetrid) iseenesest, vaid liiga suur koormus neil hetkedel, mil vigastus on tekkimas ja keha vajab puhkust.

Toomas Timpkal on nii spordi- kui meditsiinialane taust olemas.  Ta on juuniorina mänginud jalgpalli Stockholmi klubis AIK Solna ning tegelenud ka kergejõustikuga.  Timpka võistles noorena nii 5000m, 10 000m kui maratonis, kus tema parimad tulemused jäid vahemikku 2.35-2.40.  Viimase maratoni läbis Timpka küll juba kümmekond aastat tagasi, ent jooksmisega on tal seos siiamaani tugev – enda sõnutsi käib ta nädalas 5-6 korda jooksmas.

Professor Toomas Timpka on seotud nii Rootsi Kergejõustikuliiduga kui Rahvusvahelise Kergejõustikuliiduga, olles IAAFi üks teaduskonsultantidest. 

„Olen teadlane ja spordifänn,“ kommenteeris Toomas TImpka Marathon100-le oma tausta.  „Minu valdkonnaks on health informatics and epidemiology.“

Küsisime Linköpingi Ülikooli professorilt, kas uuringu tulemused olid ootuspärased?

„Me ei olnud üllatunud, et leidusid seosed psühholoogiliste faktorite ja vigastuste vahel, kuid meid üllatas seoste tugevus,“ vastas Timpka.  „Psühholoogilised faktorid olid ülekoormusvigastuste tekkepõhjusena tugevamad, kui tavapärased põhjused nagu treeningmaht.“ 

„Uuringut alustades olime üllatunud, et sellist teemat polnud varem põhjalikumalt uuritud.  Tõenäoliselt on uuringute teostamisel lähtutud paradigmadest – psühholoogid on uurinud psühholoogiat ja epidemioloogid on uurinud oma valdkonda, kuid valdkonnaülest uurimust on olnud minimaalselt.“

„Minu isiklik arusaam on, et eliitsportlasi tuleb harida rohkem, kui seda tehakse praegu,“ lisas Timpka.  „Treenerite, manageride ja sportlaste rollid peavad muutuma ning sportlane peab hakkama senisest rohkem vastutama.  Ainult sportlane teab, mis tema kehas toimub.  Ainult tema saab lugeda oma keha signaale.  Loomulikult on see sama oluline ka rahvasportlase jaoks.“

Fotod: Heiki Rebane