Kes Tallinna ei tunne – ja muide, enamus tallinlasi ise ka hästi ei tunne – neile peab seletama, mis loom on Lilleküla ja kuidas on seal võimalik linnajooksu teha.

Niisiis koosneb Tallinn „halduslikest linnaosadest“ mida on kaheksa ja mille nimesid loetakse miljon korda ette valimistulemusi oodates, sest nad on ka valimispiirkondadeks. Üks neist kaheksast on Kristiine, mis jaguneb omakorda kolmeks asumiks: Lilleküla, Tondi ja Järve. Aga sellega asi veel ei piirdu. On veel ka allasumid ja paistab, et nendega on mingi saladus seotud. Nimelt ütleb viki Kristiine linnaosa leht, et neid on Lillekülas kolm: Marja ja Liimi elurajoon ning Laki ettevõtluspiirkond. Aga Lilleküla enda viki, et neli: Lille, Linnu, Marja ja Mooni. Selge see, et midagi püütakse meie eest varjata.

Püüan seda asja selgitada Guugli-Mäpsi-öörh-viuu - kas pole eesti keel kauni kõla ja imelise väljenduslaadiga - abil. Niisiis, mis iganes oli ka linnaosa varasem ajalugu, unustati see nõuka ajal ja kogu see 5,4 ruutkilomeetrine maalahmakas lõigati ületamatute kiirteedega kolmeks viiluks, mis omavahel suhelda ei saa. Need on kaardil näha olevad Mustamäe ja Sõpruse puiestee. Vasem, hele ala, on Laki ettevõtluspiirkond – arusaadavate tänavatega Laki, Liimi, Artelli ja nende keskel Forelli. Kelle fantaasia sinna küll sellise nime tsuskas? Ja justkui salakuulaja Teiselt Poolt Balustraadi – Marja tänav, sest selle suubumiskohas on väike marjanimedega tükike. Samas on ka tööstuspiirkond sinna oma salakuulaja saatnud Keemia ja Mehhaanika näol, mille vahele on pigistatud punt ettevõtteid. Aga üldiselt on too keskmine viilukas kaunis ja roheline aedlinn, pealiselt linnu nimedega tänavatega. Kolmas viilukas on samuti aedlinn ja peaaegu eranditult linnunimedega – kui välja arvata kogu ulatuses linnaosa läbiv kitsas Nõmme tee – mis muide üldse Nõmme linnaossa ei vii. Saite nüüd aru, mis loom on Lilleküla?

Tahtsin Lilleküla Linnajooksul proovida veel üht vahvat virtuaaljooksu vormi, mida kunagi varem pole proovinud – kaardile kujundi joonistamist, nii et nõuetekohased 15 kilomeetrit täis saada. Auringist jääb väheks, ümbermõõt on vaid ja kümme kilomeetrit. Proovisin erinevaid tähti ja kujuneid ja lõpuks jäin linnaosa sümboli – ristikheina kujundile, mis on Tallinna Väikese Vapi ülemises vasakus veerandis. Lehe äratundmiseks on muidugi vaja fantaasiat aga seda meil ju jagub.

Ja siis oli mul kavas see kujund istutada kaunitele Nõomaa põldudele ja metsadele, et siin see kaunis killuke Lilleküla moodustada. Oo, see oli üks pikk ja kannatust nõudev nikerdamine aga lõppes nurjumisega. Pühapäeval testjooksule minnes sai selgeks, et kuum ilm on plaani võimatuks muutnud – raps, teravili, maasikad ja hein olid kubemeni ja kohalikud põllumehed selles seisundis põlde rüvetada ei luba. Niisiis pidin tegema kauni tiiru põldude-metsade vahel unistades, et ehk kunagi taipab korraldaja oma virtuaaljooksud ajatada nii, et põldudel saaks kujundeid moodustada.

Algne plaan oli selline.

Aga alustan siis Lilleküla Ristikheinaretke Tallinna Tööstushariduskeskuse eest. Jooksen läbi avatud uste, siseõue ja tagaukse otse haljasalale, kust kena jalgrada viib. Tean seda hästi vanemast koolipõlvest, sest siitkaudu sai öisel ajal kesklinnast kodu poole vantsides kõvasti lõigata. Ja kuna sinna maa sisse on peidetud Kommunikatsioonid, siis pole seda kapitalistid ka nüüdsel ajal täis saanud ehitada. Õnneks ei pea ma veel ületama hirmuäratavat Mustamäe teed, vaid mööda tillukest Vesipapi tänavat ja Linnu teed jõuan kohakuti stardiga. Siis piki Vutti ja Rääku Mustamäe teeni – ristikheina vars saigi esimese külje. Vasakut kätt jäi Kullo – kunagine uhke Pioneeride Palee, paremat kätt ilusa nimega Lilleküla Gümnaasium. Aga siis kui loomad nime said, anti sellele koolile number 4. Mis on üle 10 korra väiksem number, kui sellel koolil, kus õiged mehed käisid.

Kristiine linnaosa vapp

Esimeseks lehe joonistan selles tööstuspargis. Selleks hõljun võluväel – muud moodi ju ei saa - üle tee ja jätkan Forelli, Laki ja Värvi tänavaid pidi ja siis mööda Marjat-Seemnet-Väljat tagasi. Tahtnuks ka Humala tänaval joosta aga joonis ei luba. Kummaline kant see igatahes on. Lapsepõlves me siia ei sattunud, vahele jäi üks tühermaa, kuhu olid ehitatud garaažid. Ja seal pidavat joodikud hulkuma ja neid me pidime kartma – nii olid sisendanud meile vanemad. Joodikuid me teadsime küll – nad kõndisid naljakalt ja lapsi kunagi ei tülitanud.

Esimene leht valmis, edukalt Mustamäe tee taas ületatud, joonistan Mooni tänavaga tüki rootsu lisaks, et Endla tänava ületamise järel teha mööda lillenimelisi tänavaid teine leht. See on juba kaugem kant ja kiirteede vahel. Vaid mõnel korral olen siia sattunud ja avastanud kena hubase piirkonna. Tore, kui veel uusi kohti avastada saab.

Madaralt tulles üle Endla jääb ainsaks võimaluseks joosta läbi Kristiine (kaubandus)Keskuse. Kui Tallinna Maratoni 10 K saab mindud läbi Kultuurikatla, miks ei võiks Kristiine Linnajooks minna läbi Kristiine Keskuse – ikka võib! Üle parkimisplatsi ja Koskla tänava Sõpruse puiesteeni ja ongi teine leht valmis. Just äsja sai täis pool maad. Niisiis Rästani, üks tänavavahe vasakule ja Lehe-Tihase-Leevikese-Vindi- Tedre- Käo – Räägu tagasi Sõpruse puiesteele. Täitus 13s kilomeeter ja valmis kolmas leht.

Jala või juurte jaoks veel viimased kaks kilomeetrit – Linnu teed mööda vasakule ja tagasi Kajaka tänavat pidi algusesse – Tallinna Tööstushariduskeskuse ette. See Kajaka tänav tähistab üht paljudest mu jooksjakarjääri pöördepunktidest. Nimelt elas siin eelajaloolistel aegadel üks eesti parimaid maratoonareid Toomas Tarm, keda mul on au tunda. Kord olime trehvanud ja ma häbelikult talle üles tunnistanud, et ma ka oma esimese maratoni olen jooksnud. Ta kutsus külla ja asja arutama. Jutuajamine kippus pikaks ja tarkust tuli ülemääragi – lahkusin kotitäie raamatutega, kindla plaaniga hakata päevikut pidama ja soetada spordikell. Nüüdsest peale treenisin Teadlikult ja hakkasin järjekindlalt osalema Eesti jooksuvõistlustel.

Tegelikult olin sunnitud jooksma sellisel rajal.

Ja olengi tagasi alguses, täitus 15,1 kilomeetrit. Nagu nõutud. Jälle tehtud!

Tegelikult kulgen läbi Nõo valla kolme küla – Unipiha, Luke ja Kolga – ning põikan korraks ka pealinna Nõosse sisse. Kogu tee on imetore, tunnen uhkust meie kandi rahva üle, kes varustab tervet Eestit parimate maasikatega, mitut sorti juustuga ja imeliste lihatoodetega. Meie juba nälga ei jää! Jagub ukrainlastelegi, kes siin suviti tööd teevad ja puhtas eesti keeles meid alati reipalt tervitavad.

Lilleküla linnajooks kestab selle nädala lõpuni ning võistlusele saad registreerida Marathon100 veebilehel siin,