Oma 200-ndast maratonist Poolas Lodzis vestab Rein Pärn.

Iga endast endast lugupidav linn korraldab oma linnamaratoni.
See on kujunenud tänapäeval tavaks. Erinev polnud ka Poola linn Lodz.

Pärast Otepää-Tartu talvist ilma tekkis jälle soov millegi soojema järgi. Tagasisõidul Tartust bussis lõi lisaks välja ka järjekordne reisipalaviku hoog. Valik langes seekord Poolale. Ilm seal soojem, pealegi on mul jäänud sealsetest maratonidest head muljed. Hea organiseerimine ning ka soov näha jooksjaid igal tasemel. Aga eks põhiline salajane soov oli ikka lisada kollektsiooni järjekordne maraton ning olemasolu korral ka medal.
Tehtud! Puhkuseavaldus, registreerimine, hotelli broneering ja sõidupiletid. Kõik õnnestus.

Huvi oli teada saada kui kaugel see kevad Eestist veel on? Eks maad mööda liikudes näeb rohkem. Läti-Leedu piirist alates avamaal polnud enam lumest jälgegi, metsa teda veel jatkus. Sama Poolas. Varssavist edasi oli veel mõningaid lumehangede aluseid. Kevad seal kohal, ju siis on ta varsti ka siinmail. Nagu tagasisõidul selgus, oligi ta põhiliselt kohal.

Peale peaaegu ööpäevast tagumikutundet ja tukkumist oligi Varssavi. Polnud viga, sovjetiaegne treenitus võimaldas toimetuleku, see oli tugevaks kooliks. Edasi veel paaritunnine rongisõit Lodzi.

Kuna Race Office asus seal raudteejaama juures, oli esimene toiming stardimaterjalide kättesaamine. Ega see suurlinnas nii lihtne pole. Ümberringi teede ja viaduktide rägastik. Eesmärk asus kusagil seal nende takistuste taga. Aga üldiselt lõpeb kõik õnnelikult. Eesmärk saavutati, vajalik materjal olemas ning võiks startida. Nänni oli, põhiliselt mingid apteegikaubad. Mida aga nendega teha see selgub hiljem. Kas tarbimiskõlbulik või prügikasti kaup? Kõik kaasnev tekst oli poolakeelne. Ehk midagi siiski kõlbab.

Ka hotelliga sai asi lihtsalt joonde. Natuke kaugel küll, 3 km, ta ju oli. Peaaegu kesklinnas, mis peamine aga rahulik naabrus. Puudusid tümpsu armastavad pubid. Pole hullu. Retk starti jõudmiseks on parajaks soojenduseks.

Järgnev nagu tavaliselt. Põgus toitumine ja väike linnaretk. Hiljem kuum dušš ja puhkama. Sõit oli siiski väsitav. Tuleb taastuda. Ja järgnev jooks seda enam väsitav. Hea enne – ilmateade lubas soodsat ilma. Sooja 14 0C ja natuke päikest.

Hommikune ärkamine polnudgi nii hull ja ka kondid ei valutanud ega polnud kanged. Söök, riietumine ning teele. Ehmatas aga ilm! Lubatus selge ilma asendas madal pilvitus ja vihm. Ja lõppu ei näinud sellel tulevat. Kohale jõudnuna oli jope vee tõttu kilo raskem.

Edasine probleem oli riietuse valik. Aga erilist teha polnud, valida oli vähese vahel. Tervet garderoobi ju kaasa ei tassi. Lühikesed püksid (esmakordselt sellel aastal) ja pikk särk. Osutus, et see otsus oli õige. Peagi sadu lakkas, pilved jäid aga terveks päevaks. Õnneks. Külmetada ei tulnud. Päikesega oleks olnud isegi palav. Ju on õige tähelepanek: “Mugav stardis, palav rajal.”

Start! 
Stardipauku seekord ei kuulnudgi. Stardikoridor oli pikk ja stardikaareni jõudmiseks kulus peaaegu paar minutit. Polnud ka ime. Registreerituid maratonile oli ca 1600, samapalju 10-le kilomeetrile. Keskmise osalejatega jooks. Paljud registreerunud ei saabunud aga kohale.
Eelnevate pingutuste põhjusel kartsin raskusi trassil. Suutsin alustada siiski suhteliselt rahulikult. Kui juba alguskilomeetrid võtavad võhmale, mis saab siis veel jooksu teisel poolel? Rada oli hea, asfalt sile. Puudusid sageli esinevad augud ja konarused. Ka raja profiil oli tõusude-langusteta. Jäi üle vaid jalgu liigutada.

Pool trassist möödus rahulikult. Tavalist väsimust ei olnud. Eks seda põhjustas ka rahulik jooks ja suur joogipunktide arv. Neid oli palju, vahemaaga kindlasti alla 4 km. Pakuti nagu ikka vett ja jõujooki, banaane ja apelsine. Soola ja kurke kahjuks ei näinud. Eks jõudu lisas ka suur pealtvaatajate-ergutajate hulk. Orkestreid eriti polnud, jatkus aga igasuguseid pasunaid ja kõristeid. Ka tantsutüdrukuid! Rahvas vist polnudki vihane jooksjate peale kelle tõttu suleti paljud peatänavad. Erinevalt tallinlastest.

Ka edasi sujus jooks hästi. Kui tavaliselt olen rna pärast 30 km läbi, siis seekord hakkasid mõned jooksjad tulema mulle vastu, selg eespol. See tekitas vähemalt hea tunde. Eks mõned vihastusid mu ülbuse üle – keegi soovib neist mööduda ning püüdsid näidata oma tagumist poolt. Ju neil polnud kogemusi. Kui ikka jooksu lõpuosas suudab rahulikult mööduda, siis ära hakka võistlema. Sellega kulutatakse viimanegi jõuvaru. Tuleb jooksta omas tempos. Muidugi lõpumeetritel võib teha mida suudad. Aga see ei lisa enam midagi.

Silmapiiril oligi Atlas Arena – seega lõpp pingutusel. Rasked meetrid!  Sissepääsuks – ja pimedus. Arena oli peaaegu täielikus pimedused. Plinkisid ainult üksikud pisikesed tulukesed. Vaipa jalgade all oli vaevalt aimata.

Efektne finiš nagu oligi ette nähtud. Medal kaela ja vaevaline teekond hotelli.

Üllatusi oli teisigi millega isegi suuremad ja kuulsamad maratonide organiseerijad pole saanud hakkama. Jooksust oli internetis otseülekanne. Mitte 2 ... 3 tundi vaid tervelt 7 tundi. Sellest teavitati  muidugi varem.

Järgmisel päeval veel põgus tutvus Lodziga ja Varssaviga ning kestev bussireis tagasi. Turistile pakub Lodz vähe. Paari viimase sajandi arhitektuur. Palju on aga monumente. Ning naljakaid kui ka tõsiseid skulptuure-kujukesi turistidele, milliseid Talinnas aga millegipärast põlatakse.
Jooks oli aga meeldiv.

Kevad oli näiliselt saabunud ka Eestimaale. Ju ta polnudgi nii kaugel. Aga kas ta ka jääb siia?