Tänapäeval, mil saad igast supermarketist osta vähemalt 15 erinevat WC-paberit – roheliste mõmmidega, siniste mõmmidega, lille-, rombi- ja triibumustriga, ühe-, kahe-, kolme- ja neljakihilist, on raske leppida teadmisega, et mingid asjad on täiesti kättesaamatud.  Nagu Londoni maraton. 

Kapitalistlikus ühiskonnas saavad nõudlus ja pakkumine alati kokku.  Turg paneb asjad paika. Nii rääkisid vähemalt üheksakümnendatel tipikooli majandusprofessorid.  Nõudluse ja pakkumise joon lõikusid mikro- ja makroökonoomika loengutes perfektselt.  Kuidas on siis võimalik, et Londoni maratoni nõudluse ja pakkumise jooned täiesti omaette elu elavad?

Kui ikka joosta soovijaid on nii palju, tehku siis mitu Londoni maratoni iga aasta! Või kopeerigu suusamaratone, kus ühel päeval lastakse rajale klassikamehed ja teisel päeval vabastiili kunnid. 

Ent Londoni maratonile pääsed jooksma ainult siis, kui loosiõnn sulle naeratab. 

Kohustuslik stardifoto teiste Eesti jooksjatega

Esimene kord avaldasin oma salasoovi Londoni maratoni loosirattale aastal 2010.  Loosiratas ainult irvitas.  Saatsin oma soovi teele ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal ning taas kord olid tulemuseks tühjad pihud.  Iga järgmine aasta lootsin – äkki nüüd? Ent ilmselt oli loosiratas kusagil kinni kiilunud ja Londoni maratonile ma ei pääsenud. 

Kuni lõpuks paar aastat tagasi New Yorgi maratonil sosistas Jüri Sporttravelist mulle tasakesti kõrva – meil on mõned kohad Londoni maratonile.  Ma omakorda heitsin pilgu üle õla, et ega keegi ei näe ning sosistasin vastu – pane minu nimi ka kirja, kui veel mahub . . .

Mahtus! Eelmise reede hommikul istusimegi Tallinnast väljuvale Finnairi lennule ning mõned tunnid hiljem olime juba Hyde Pargi välikohvikus, lürpisime inglise kohvi ja mõtlesime, mis kuradi pärast siin nii palav on.  Nimelt võttis London meid vastu 25 kraadise palavusega, ilm oli ilusam kui Midsomeri mõrvades ning kuulsat inglise udu, vihmast rääkimatagi, polnud kusagil näha.

Wifi on jõudnud ka Londonisse.

Asjad hotelli ja kips-kõps maratoni ekspole numbreid välja võtma.  Telemees Roald, kes korra aastas kehastub ümber jooksumeheks (trenn on ju nõrkadele!), ei viitsinud Londoni maratoni messile tulla, kuna sinna ja tagasisõit võttis vähemalt kaks tundi ning spordimessi bokside vahel tuiamine teist samapalju. 

Kuigi võistluse korraldajad olid oma e-kirjades korduvalt rõhutanud, et oma numbri saab kätte ainult jooksja isiklikult ning selleks tuleb näidata nii korraldajatelt saadud kinnituskirja, kui pildiga dokumenti, siis mõni hetk hiljem näitas Jüri numbrijagajatele Roaldi näopildiga dokumenti ning number oligi käes.  Vaatamata sellele, et Jüri on Roaldist 11 aastat vanem ning vähemalt allakirjutanu arvates teist värvi ja moodi soenguga. 

Inglise turvalisus üllatas meid ka kaks päeva hiljem Londoni maratoni stardialale sisenedes.  Chicagos ja New Yorgis otsiti kõik stardialale sisenejad metalldetektoritega läbi, ette pidi näitama nii kaasa võetud koti sisu, kui rinnanumbri, siis Londonis sama karmi korda polnud.  Meiega oli kaasas Jüri kolleeg Kristel (kes ei jooksnud maratoni), kes kõndis koos teiste Eesti jooksjatega lupsti läbi turvaväravate stardialale, endal käes väike videokaamera, mis ümberkaudset melu filmis.  Ameerikas oleks sellise intsidendi järel ilmselt kästud jalad-käed harki seina vastu toetuda ning seejärel ilmselt raudus kätega politseiauto kongi visatud.  Ent britid, kes polnud ilmselt oma hommikust teed veel kätte saanud, suhtusid ilma numbrita Kristeli sisenemisse stardialale täiesti tuimalt – kuna ta astus nii enesekindla näoga turvaväravatest läbi, ju ta siis pidi seal olema!

Londoni maratoni start antakse kesklinnast ca tunnise sõidu kaugusel Greenwichi külast, kus paikneb teadatuntud nullmeridiaan.  Maratoni start antakse kell 10, kuid hotellist stardialale sõitsime ühise bussiga juba kell 7.  See jättis meile tervelt kaks tundi aega võistluseelseks molutamiseks, vetsuvisiitideks ja asjade äraandmiseks.

Stardiala oli päris mitme hektari suurune muruplats, mida ühest servast piirasid pakihoiu veokid ning kahest servast ajutised vetsud. 

Küll need inglased ikka sittuvad palju, oli esimene mulje.  Nimelt oli plastmassist vetsubokse vähemalt 500.  Mis tähendas loomulikult seda, et vetsusaba oli olematu.  Kuna ma ei soovinud väga lauspäikese käes enne starti ennast härjasilma kombel praadida, siis käisin mõne korra vetsus aega parajaks tegemas.  Mõnus ju – päike ei paista, saad tagumiku kindlalt plastmassistme peale toetada ning ka kopsud hakkavad korralikult tööle!

Muidugi pakuti stardialal kõikidele jooksjatele tasuta teed, kohvi ja vett ning ega seltskonnagi üle kurta ei saanud – kõik ju jooksjad! Ootamatult astus ligi samuti Londonis startiv Ahto Tatter ning hetk hiljem Jooksupartneri maikas Kristjan Värton.  Kui kolm eestlast üksteist stardist leiavad, siis erilist massi ja trügimist ei saa seal olla! 

Loo autor (vasakul) ja kiireim eestlane sel aastal Londoni maratonil, Ahto Tatter (paremal)

Õigupoolest oli stardialasid koguni kolm ehk siis 40 000 jooksjat oli paigutatud kolmele lähestikku paiknevale muruplatsile ning jooksjad lähetati rajale lainetena, ca paariminutiste vahedega.  Mistõttu täiesti ootamatult – Londoni maratoni stardis ei olnud absoluutselt sellist trügimist nagu mitmeid kordi väiksematel maratonidel, kasvõi Stockholmis.

Stardipaugu andis sel korral Inglismaa kuninganna Elizabeth II, kes päev varem oli tähistanud oma 92. sünnipäeva.  Oleks väga tahtnud näha kuningannat stardipauguks püssi palgele panemas, kuid miskipärast oli tema rolliks suurele punasele nupule vajutamine, mis siis tekitaski stardisignaali. 

Üldse oli kuningapere oma asjaajamised Londoni maratoniks ilusti sättinud – päev hiljem sündis nimelt troonipärijatel ehk prints Williamil ja hertsoginna Kate’l järjekordne laps. 

Londoni maratoni rada on mõnusalt lauge ja kindlasti sobilik kiireks jooksuks, kuid pühapäevasele võistlusele jättis tugeva jälje palav ilm.  Väidetavalt oli tegemist kõige palavama Londoni maratoniga võistluse ajaloos, ametlik temperatuur oli küll 23,5 kraadi, kuid lauspäike küttis nagu saunas.  Mistõttu – vaatamata sellele, et tänavuse Londoni maratoni lõpetas rekordilised 40 255 jooksjat, siis tervelt 748 startijat jättis võistluse pooleli.

Pole kunagi varem näinud raja kõrval maas nii palju jooksjaid, kes ilmselgelt palava ilmaga oma võimeid üle hindasid, kuid – iga raja ääres istuva või lamava jooksja kõrval oli vähemalt kaks meditsiinitöötajat.

Ent ilm ei paistnud üldsegi segavat Guinnessi rekordeid püstitada soovivaid jooksjaid.  Kolmandal kilomeetril jooksis minust mööda näiteks Darth Vader. Ja – loomulikult ei olnud ma kolmandal kilomeetril peast soe, tegemist oli üleni mustas Darth Vaderi kostüümis jooksjaga – must kiiver peas, must keep seljas, mustad pikad püksid ja must särk – 23-24 kraadises palavuses ja lauspäikeses . . .

Mõni kilomeeter hiljem möödus minust jooksev puu – jällegi, tegemist ei olnud hallutsinatsioonidega. Natuke hiljem kihutas mööda punases kostüümis kuningas, seejärel kahemehepaat ehk teisisõnu kaks üksteise taga jooksvat sportlast, kes kahe käega hoidsid kere ümber väikest paati. 

Tõe huvides olgu lisatud, et puust läksin ma enne lõppu igatahes mööda, kahemehepaati ja kuningat kahjuks enam ei näinud.

Kui tegemist ei olnud jooksva porgandi, puu või WC-potiga, siis oli väga suur tõenäosus, et joosti mõne heategevusorganisatsiooni nimel.  Londoni maraton on oma ajaloo jooksul kogunud väidetavalt ca miljard naela heategevuslikul eesmärgil.  Ilmselt seetõttu on ka Londoni maratonile niivõrd keeruline pääseda – kui sa tahad teha head ainult endale ja lihtsalt joosta maratoni, siis tulebki leppida loosirattaga, kus võiduvõimalused on kordades väiksemad kui kasiinos.

Ent Londoni maratoni märksõnaks on ilmselgelt publik.  Sellele maratonile on soovitatud minna kõrvatroppides ning see soovitus on täiesti adekvaatne.  Kui sa oled korras kuulmisega ja labiilse närvisüsteemiga, siis võib kohalike rajaäärne kisamine närvidele käia küll.  Ent kui sulle meeldib see, et raja ääres passivad inimesed sulle kõvahäälselt kaasa elavad, siis on tegemist ühe maailma kõige ägedaima maratoniga.  Londoni maratoni puhul on tegemist tõelise rokk-kontserdiga, kus sina oled solist ja kogu publik elab sulle täie südame (ja kõriga) kaasa.  Äge! Super-äge!

Maratoni viimastel kilomeetritel oli vähemalt minul soov – et see võistlus ei saaks veel niipea läbi!  Täpselt nagu kontserdil plaksutab publik esinejatelt lisalugusid välja, ei ole ka Londoni maratonil paslik publikut nautimata lihtsalt ajale mõeldes joosta! Võta aeglaselt, ime kogu melu endasse ja talleta sügavale mälestustesse! Mida ma ka tegin.  Mitmel korral lihtsalt peatusin, võtsin välja mobiili ja filmisin publikut. 

Ilma igasuguse kahtluseta võin väita, et Londoni maratonil on senikogetuist kõige ägedaim publik.  Vahest ainult New Yorgi maraton kannatab võrdluse välja.

Maratonirada ise kulgeb läbi erinevate Londoni eeslinnade ja linnaosade.  Maratoni kõige ägedam koht on 19. kilomeeter, kui jooksjad ületavad Tower Bridge’i silla.  Tegemist on vaatamisväärsusega, mida ei saa ignoreerida, kuna sa jooksed sellest üle, ning ka publik on seal paari detsibelli võrra lärmakam. 

Viimastel kilomeetritel jooksed mööda nii Big Benist kui Westminsterist, kuid kuna tänavad on laiad ning neid ümbritseb lärmakas publik, siis ega sa väga palju vaatamisväärsusi raja servas ei hooma.  Kuigi loomulikult – suursugune Buckingham Palace lõpusirge alguses paneb põlve kõrgemale tõusma küll!  Kui Kate poleks parasjagu sünnitamas olnud, oleks ta kindlasti akna ääres meid vaadanud!

Finišis saad kaela piraka medali, natuke maad edasi liikudes antakse sulle kott, kus sees selline tavapärane maratonieine – üks õun, spordijook, müslibatoon ja miskid maitsetud ökokrõpsud.  Taas kord tuleb tõdeda, et Tallinna maratoni toitlustusele ei ole kusagil maailmas väärilist vastast.

Lõpetuseks – Londoni maraton on kahtlemata üks SUURTEST maratonidest, mis jätab tugeva jälje maratonimälestustesse.  Täiesti kindlalt panen oma nime ka sel aastal loosirattasse ning loodan, et äkki sel korral kiilub ratas kusagil mujal kinni.

Happy end