Ööl vastu maratoni magasin rahulikult, uni oli hea ning katkestas selle hommikune äratuskell. Ka eelmised päevad olid möödunud rahulikult, ei mingit närvi. Närvilisus oli umbes poolteist nädalat enne starti, kui pidevalt oli mõte, et millist tempot valida, kas jõuan, millist geeli kasutada, kas ikka kõik asjad stardi hommikul saavad kaasa võetud jne. Kuid üks moment mõtlesin kogu selle asja enda jaoks selgeks: plaan A oli 4 tunni piir murda, plaan B oli projekti kandideerides seatud eesmärk 4 tundi ja 15 minutit, millal geele kasutada, mida kaasa võtta jne.

Reede õhtul saatsin poja Nike noortejooksule. Pühapäeva hommikul tuli tema mulle toeks ning kohati oli tunne, et ta oli rohkem närvis, kui mina. Tõusime koos kuuest üles, hommikupuder, eelnevalt valmis pandud asjad kotti ja minek. Vabaduse väljakule tulime läbi finišikoridori ning vestlesin ühe vanema härrasmehega, kes ka starti läks. Mõlemad tõdesime, et lõpu tõus ja munakivid võivad ohtlikuks muutuda ning soovisime teineteisele edu. Väljakule jõudes sai meie rühm üles otsitud ja pilt tehtud. Edasi mõned harjutused, veel viimane kontroll, et tossud ja sokid ilusti istuvad, number ei segaks ja kõik oleks ilusti. Üllatusena tuli pakihoiu ja vetsude pikad järjekorrad. Mõned minutid enne starti õnnestus veel koos Eneliga stardikoridori sisse trügida. Kella sättisin ka varakult stardivalmis, et mitte korrata Narva jooksul kogetut, kus esimesed kilomeetrid läks gepsu signaali otsides. Hümn ja avasõnad kuulatud, viimane lugemine: 3, 2, 1 ja minek.

Enesetunne oli hea ja mõõdukas ärevus sees, aga esimeste sammudega läks ka ärevus mööda. Algul oli liikumine ootuspäraselt tihe, kes läks mööda, kellest läksime ise mööda. Inimesed lehvitasid ja vaatad paremale ning vasakule, ka hakkas silma üks paljajalu jooksja (päriselt!?!, kiire pilk uuesti kinnitas, et nii oli). Liikusime Eneliga koos ning peagi jõudis ka Kaupo meile järgi. Koos minek aitab ikka niipalju kaasa, kui tead, et su kõrval on need kallid kaaslased, kellega oled kogu aeg trenni teinud ning see ühtne tunne sinna juurde.

Kilomeetrid läksid ning tempo hoidmine õnnestus päris ilusti, vahepeal natuke tuli tagasi võtta, et mitte liiga emotsiooni pealt üles minna.  

Meeleolu rajal oli hea, ja kaasaelajaid leidus. Enne Vabaõhu muuseumisse minekut olid klubikaaslased veel ergutamas. Esimene jubedam koht tuli muuseumist välja jõudes rannapromenaadile naastes laudteel. Veel värskelt oli meeles, et kuidas eelmisel aastal metallpostide otsas istuv tee üks moment resonantsist üles-alla õõtsuma hakkas ning see ei olnud kõige parem kogemus. Selle pealt läks ka samm automaatselt rohkem hiilivamaks, kuid sammu muutus ei olnud hea.

Nüüd tagantjärgi tarkusena võib öelda, et sel korral ei olnud vaja seda karta, sest nii suurt gruppi ei olnud, kui eelmine aasta oli. Lisaks hakkas ka laudis silme ees virvendama. Hingasin kergendatult, kui uuesti kindla maa peale tagasi pääsesime.

Stroomi rannas läksid meist mööda poolmaratoni liidrid. Hea oli vaadata kiireid jooksjaid ning endalgi käis mõte peast läbi, et kui kord suureks saan, hakkan ka kiiresti jooksma :-). Jalad olid seni hästi vastu pidanud, mõned kergemad krambid ja pisted olid olnud, kuid need õnneks läksid ka kiirelt üle. Positiivselt mõjusid ka Kaupo näpunäited ning meenutused tema erinevatelt jooksudelt. Mõtlesin, et ta on ikka super inimene ning kuidas ta küll jõuab ning millise kergusega seda kõike võtab.

Rannast ära minnes läbisime ühe pargi ning sealt välja tulles oli esimene kord, kui jalad tugevamalt krampi kiskusid. Koplist tagasi tulles sai joogipunktis soola haaratud. See oli ka koht, kus Eneli eest ära läks. Tal tulid nii ilusti kiiresti joogipunktide läbimised välja. Kogu aeg vaatasin ja imestasin seda. See on asi, mida ma ei oska, kuid näha on, et seal saab palju aega kaotada. Jälle üks asi, mida enne ei teadnud.

Paljassaarde minnes raudteed ületades üks ees jooksnud vanem mees komistas ja kukkus, õnneks mitte hullult. Meenus Marathon100 veebis ilmunud artikkel, et märka teisi enda ümber. Sekundi mõtlesin ja andsin talle käe, et teda püsti aidata, ta tänas, kuid ütles, et temaga on OK ning saatis mind edasi. Lisaks olid kohe ka pealtvaatajad tal abiks ümber. See hetk andis sisemiselt hea enesetunde, sest üllatuse moment ja tänu tema silmades andis positiivse energialaksu. See kandis Paljassaare edasi-tagasi lõigu ära.

Vahepeal sain ka veel Janalt toetavad sõnad kaasa. Vahetult Kopli tänavale tagasi pöörates olev tõus ei mõjunud jalgadele hästi: jälle tulid krambid. Edasi läks krampidega võideldes. See andis tunda ka tempo kohalt, mis langes. Meenutasin 37ndal kilomeetril eelmist aastat, kui nn haamri samal ajal sain. Seekord olid asjad teisiti: eelnev tempo oli kiirem ning toitumine rajal oli teistsugune.

Vanalinna lähedal jõudis trennikaaslane järgi ning koos oli jälle kergem minna. Vanalinna pöörates oli korraks peas mõte, et nüüd jälgi, kuhu ja kuidas astud, sest need, mis sul all on, st jalad, ei käitu kõige paremini. Kuid siis toimus midagi täiesti ootamatut. Tänavad läksid kitsaks ja pealtvaatajad olid nii lähedal ning nende ergutused olid pea samad, kui õlale patsutused. Meenusid trennides tehtud nn kiired lõigud. See kõik tõi uue hingamise ja andis energiat.

Üllatuslikult olid ka jalad hetkega jälle enda omad ning hommikul kardetud kivisillutis ja tõus läksid emotsiooni pealt kiiresti. Kui finišijoonest üle sain, siis tundsin, et see oli hull värk. Piisavalt hull, et seda uuesti teha ja uuesti kogeda. Jalad oli küll jälle täiesti kanged, hingamise taastumine tahtis ka oma hetke saada, kuid see enam ei lugenud: ma teen seda uuesti!

Lõpu aeg oli 4:04:34. See on eelmise aastaga võrreldes 25 minutit parem. Soov nelja tunni piir alistada jäi küll täitmata, kuid tegemist on siiski maratoniga ning sellel 42’l kilomeetril võib mida iganes juhtuda ning ükski jooks ei ole korduv. See neli ja pool minutit muidugi jäi närima ning selle teeb järgmine aasta ära, sest nimi on juba stardiprotokollis kirjas. Vaatamata sellele, et nelja tunni piir jäi alistamata olen ma jooksuga rahul ja õnnelik selle üle.

Projektiga liitudes olin ma kui suletud ukse taga. Tundsin, et omal käel tehtu on saavutanud piiri, millest üksi edasi minna ei oska ning on vaja kedagi, kes edasi minna aitaks. Selle suletud ukse aitas treener Kaupo avada ja mitte ainult, ta näitas, et mis on seal teiselpool ust ja kuidas edasi minna. Lisaks sain ka veel uued sõbrad ja klubi ning tunnetuse, et koos on oluliselt kergem treenida ja joosta kui üksinda. Viimased pool aastat on läinud nii kiiresti ja olen selle ajaga õppinud ning kogenud uusi asju, mida ma enne ei olnud teinud ega millest teadlik ei olnud. See kogemus ja teadmised on hindamatud.

Janek Oblikas, suured tänud sulle projekti Eesmärgiks Tallinna maraton eestvedamise eest.

Tänan ka Taivo Püi, Toomas Tarmi, Einar Kaigast ja Margus Pirksaart, kes oma näpunäiteid meiega jagasid.

Muidugi erilised tänud meie projektis osalejatele: Eneli, Eveliis, Kaja, Annabel ja Aaro. Lühikese ajaga tekkis see meie-tunne ja hea kokkuhoidev meeskond.

Tänusõnad ka FB Jooksmise klubile: ülilahe seltskond, kellega saab nii trenni teha kui ka nalja.

Tänan teid Kaupo ja Kaido, ilma teieta ei oleks ma seda suutnud. Treeningkava ning trennis juhendamised, see aitas poole aastaga viia mind hoopis teise kohta ja andis enesekindlust kõvasti juurde.

Samuti suurde tänud ka oma perele, tuttavatele ja kaasaelajatele. Teie toetuseta ei oleks seda suutnud teha.

Ps. Nii palju on seda küsitud: miks ma jooksen? Vastus on väga lihtne: jooksmine on lihtsalt fun :-)