Eesti üks tuntumaid spordiarste Madis Rahu on ka ise aktiivne harrastussportlane, keda võib näha osalemas nii ratta- kui suusamaratonidel.  Mullu läbis Rahu neljast suurest spordivõistlustest koosneva Rootsi nelikürituse Svensk Klassiker, tänavu on selja taha jäänud samasugune Saksamaa sari, mille viimaseks etapiks oli Frankfurdi maraton.  Frankfurdis läbitud 42,2 km oli ka spordiarsti esimeseks maratoniks.  Rääkisime dr. Madis Rahuga nii nelikürituseks valmistumisest, kui esimese maratoni kogemusest. 

Oled üks Eesti enimtunnustatud spordiarste, kes on lähedalt näinud nii tipp- kui harrastussportlaste vigastusi.  Nüüd, 55-aastaselt läbisid Frankfurdis oma esimese jooksumaratoni.  Kas suutsid hoiduda harrastussportlaste levinumatest vigastustest või tekkis vahel ka nn. ahhaa-tunne, et sa oled midagi sellist kellegi teise juures juba kogenud?

Ma olen suhteliselt teadlik oma tervislikkust seisukorrast.  Eelnevatel aastatel olen pallimängude ja mäesuusatamise fännina üle elanud piisavalt vigastusi, seega üht-teist ka enda juures tundnud. Seetõttu  teen iga aasta läbi korraliku tervisekontrolli koos analüüside ja koormustestiga.

Aga olgem ausad, maraton oli kindlasti kahe klassikeri peale mulle kõige suuremaks väljakutseks ja seda just oma tervise osas. Olid teatud hirmud. Suusatamine ja rattasõit on aastate jooksul kujunenud mu igapäevaseks tegevuseks; ujumise õppisin ära just tänu nendele kahele väljakutsele ja see ei tundu enam nii hull asi kui ette kujutasin. Aga jooksmine ja 42 km – veel viis aastat tagasi oleks ma öelnud - unustage ära!  Ikkagi esines  kanna põrutamisest tekkinud valu, säärelihased jäid kangeks.  Seetõttu tekkis viimasel hetkel mõte tosse vahetada. Kuid uutega tekkisid seoses kanna kõrgema asendiga algul kerged selja ja reie tagaosa kaebused ja ei võtnud seetõttu riski.

Probleemide tekkel võtsin kohe koormused maha, tegin teisi alasid ja asjad taandusid – mul ei olnud ju vaja tulemust teha.

Õnneks aitas mind jooksu ettevalmistuses ka hea peretuttav, kel kogemused ja teadmised ses osas korralikud. Arvan et just tänu tema soovitustele ei saanud minust „treenigute maailmameistrit“ ja ei tekkinud jooksjatele iseloomulikke ülekoormuse probleeme. Ka jooks ise kulges probleemideta:   lõpetasin hea enesetundega ja ei piinelnud järgnevatel päevadel valutavate põlvede ja kangete lihaste probleemidega.

Vigastusest hoidumisest: ma olen alati oma patsientidele öelnud, et kuigi te „olete jooksja“ tasub treeninguid teha mitmekesiselt. Ka minu treeningud olenevad aastaajast, ilmast ja tihti tujust. Kuid ma ei tee tavaliselt nädalas samasuguseid trenne. Seetõttu jooksmisega tegelevatel inimestel, kel esineb näiteks kannakõõluse probleem, tavaliselt talvel suusatamisega probleemid taanduvad!

Läbisid Frankfurdis maratoni teise poole esimesest kiiremini, mis näitab head tempo tunnetust.  Millise emotsiooni jooksumaratonilt said? Kas maraton oli ootuspärane kogemus või üllatas millegagi?

Ses osas pean tänama oma nelikürituse jooksukaaslaseid, kes viimasel hetkel soovitasid valida mul  natuke aeglasem jooksugrupp. Tõsi ta on, ega ma ise tempot veel nii hästi tunneteda ei oska, kuid  seekord asi õigustas ennast ja julgesin distantsi teises pooles isegi tempot natuke tõsta. Koos joostes on see kindlasti lihtsam.

Emotsioon oli vägev: rahvahulk oli minu jaoks muljetavaldav, kuigi tean, et see pole just maailma suurimate maratonide hulka kuuluv üritus. Ei kujuta ette, kuidas New Yorgis või Bostonis see asi toimub.  Frankfurdis olin paanikas, et start juba antud, aga me pole veel oma gruppigi leidnud! Kogenud maratonihundid rahustasid maha - aega on, see asi nii kiiresti liikuma ei hakka!

Kuna ilm oli  jooksuks suhteliselt hea aga samas ka natuke vihmane, siis oli mu tegelik suurim mure pärast finišit toimuv.  Õnneks toimis ka see osa superhästi! Finiš oli muide messihallis ja katuse all - eriti meeldejääv tunne saluudi ja kaasaelajate ovatioonide saatel lõpetada!  Ja ka edasi sai rahulikult sees olles end maha jahutada.

Kas esimene jooksumaraton jääb viimaseks või näeb sind edaspidigi jooksumaratonide stardis?

Enne seda jooksu olin kindel, et see oli, on ja jääb üheks korraks, seoses klassikeri üritusega. Aga ma pole enam nii kindel. Jooksmine, kus on aega ringi vaadata, sõbraga vestelda – miks mitte? Mis sest et distants on 42,195 km

Frankfurdi maraton oli üks neljast Deutschland Klassikeri-nimelisest neliküritusest.  Milline neljast etapist kõige raskemaks osutus? Miks?  Kas mõnel võistlusel tabasid end ka mõttelt – pidin ma siia tulema!

Nagu juba eelnevalt mainisin oli  Frankfurdi maraton mulle kindlasti mentaalselt kõige raskem, kuid tegelikult Su pakutud mõte tekkis korra – Vasaloppeti suusamaratonil. Olin seda sõitu eelnevalt kolm korda läbinud, kuid seekord suusk kohe üldse ei libisenud ja lausa jube oli vaadata, kuidas teised lihtsalt mööda libisesid. Tabasin ennast juba 35 km pärast starti kilomeetreid lugemast ja katkestamisest mõtlemast, kuid siis meenus meie sarjas osalejate põhimõte – me tuleme ju seda kõike läbi tegema!  No võtsin siis ennast paremasse ritta ja „sõudsin“ rahulikult lõpuni. Kindlasti oli raske ka esimene kord nii pikka distantsi ujuda ... aga kui juba oskad ujuda, siis pole asi nii hull.

300 km pikkune rattasõit, 3,3 km pikkune ujumine, 42,2 km pikkune jooksu- ning 50 km pikkune suusamaraton on kõik ka eraldi võttes väga suureks väljakutseks.  Ent mida tähendab nende võistluste läbimine ühe aasta jooksul? Kas ja kui palju valmistusid igaks etapiks alaspetsiifiliste treeningutega?

Eelkõige aasta mitmekesist sportlikku tegevust!

Õnneks on need ju erinevatel aastaaegadel. Kuna ma sõidan suusavõistlustel ja rattasõitudel ka teisi sõite hooaja jooksul kaasa, siis nendel aladel oli see tavaline ettevalmistus talve ja suvehooajaks mulle. Ujumisega alustasin tõsisemalt märtsikuul. Õnneks olin aasta enne Svensk Klassikeri üritust ujumise tänu Indrek Seile „selgeks saanud“

Svensk Klassikeri jooksuetapi (Marathon100: 30 km pikkune Lidingöloppeti maastikujooks) eel ausalt öeldes ma eriti jooksmisele ei spetsialiseerunud – alles augustikuust. Tõsi tegin küll vahepeal ka kaks rattasõitu, kuid hoidsin seal jalgu. Septembri algul oli ka kontrolljooks Tallinna maratonil poolmaratoni distantsil.

Võtad osa ka Eesti ratta- ja suusamaratonidest.  Kas see, et spordiarst on ka ise aktiivne harrastussportlane, annab ka tööalaselt midagi juurde?

Kindlasti -- patsiente (see on nüüd nali)!  Tegelikult on see mulle andnud arusaama meie  harrastuspordist. On neid, kes alati võistlevad tulemuse peale ja lähevad võitma: nemad treenivad suhteliselt tippspordi mahtudega. Nimetan ise neid oma loengutes tippharrastussportlasteks. On inimesi kes tulevad lihtsalt nautima. Ja siis on neid, kes tulevad spordiüritusele oma tempoga sportima. Kui ma viimase aasta MTB rattasarja vaatasin (osalesin seal), siis domineeris võimsalt see viimane grupp: väga palju harrastusportlasi mahtus väga lühikese aja sisse. Vanasti olid ikka vahed suuremad. Kahjuks ratta- ja suusamaratonidel (talve halvad lumeolud, suvel!) see nautijate grupp vähenenud. Kuigi – mulle kõrvalt vaatajana tundub, et vaadates jooksmise populaarsuse tõusu, on neid inimesi piisavalt ilmselt just seal. Aga paar ilusat talve ja kogu Eestimaa naudib sportimist taas aastaringselt!!

Eks spordiinimeste selline jagamine aitab tihti valida ka ravimeetodeid ja soovitusi. Tänapäeva spordivigastuste ravi on ikkagi kompleksne tegevus: mida kõrgemal tasemel sportija seda suuremad nõudmised  paranemisele - nii ajalise kui ka kvaliteedi osas. Tõsi küll: ma suhtun igasse spordiga tegelejasse samamoodi ehk siis püüan ravi ja soovitused  üles ehitada samade põhimõtete  alusel. Küsimus on ju võimalustes ja patsiendi soovides.