Juba sügisel (2016) sai otsustatud, et kevadel (2017) teen mägimaratoni. Vaatasin ka Mont Blanci, aga leidsin, et esmamaratoniks võib mõne pisema ka võtta ja siduda see pere kevadreisiga. Googeldasin mägimaraton-euroopa-kevad ja valik oli piisav. Esmalt panin kaardid ühele Hispaania jooksule, aga seda see kevad ei toimu, siis valisin Torino külje all oleva aprilli teisel nädalavahetusel toimuva jooksu Maratona Alpina di Val della Torre. Maratoni tõusumeetreid 2600 tundus minusugusele siledamaamehele piisav, ühe 3600m maratonijooksu puhul oli öeldud ausalt et „saab ka joosta“, selline oleks liig olnud.

Osalejaid u 150 koos pooliku maaga ja see aasta ka esmakordselt kolm välismaalast, veel Hollandist! ja Argentiinast. Regamine lihtne wedosport.net keskkonnas ja odav, kohale minemiseks Torinost aga ainult rendiauto või takso, esimene on odavam isegi kaheks päevaks võttes (pühapäeval pannakse laenutus liiga vara kinni, et saaks ühepäevase rendiga piirduda)

Pikk sissejuhatus tehtud, siis nüüd jooksust.

Start oli rahulik, u 3km asfalti (ja ega enne lõppu asfalti rohkem polnud ka), kus osad ennast juba punasesse jooksid ja pole häbi salata, et esimesed kõnnisammud tegin mina juba asfaldil, siis keeras „metsa“. Kõndimist oli suht palju, aga see ei andnud õiget aimu, mis hiljem toimib. Kümme kilomeetrit tuli 1.30 ajaga ning enesetunne oli normaalne aga mitte enam värske.

Päike halastas, oli küll soe, aga ketas oli vine taga, muidu poleks isegi kolme liitri veega lõpuni jõudnud (maastikumaratonil samas mul 250ml pudel tühjaks ei saanudki). Seda on joostud varasemalt ka paksus lumes ja suurveega, seekord oli kõrb.

Ka poolmaraton tuli samase enesetundega ja ajaga 2.52, ning siis hakkas mägisem maraton. Pärast poolmaratoni punkti keeras karjamaale ja loomulikult otse üles, risti kõrgusjoontega. Selle tõusu jooksul purunes mu illusioon, et kui mäe tipp on liiga kõrgel, liiga kaugel, liiga järsk, liiga kivine, liiga võssa kasvanud, et siis rada sinna ei lähe. Tõusu oli 1,3km ja aega võttis 20 minutit. Üldiselt, teisel poolmaratonipoolel tähendas tõus kõndimist ja ka alla mindi vabalanguselähedase nurga all.

Mis mind kummastas  oli mu komme pidevalt koperdada natukenegi tehnilise koha peal kiiremini liikudes, lauskmaajooksja taak vist. Kaks korda lendasin ka kõhuli, õnneks puruks ei kukkunud. Tehnilistel laskumistel mul itaallaste vastu võimalust ei olnud, üles minnes aga jalgu ei jäänud enne kui 30 km tõusul. Selle tõusu alguses oli matkajate infotahvel mäe nimega ja number 3.00, see tähendas tipu vallutamise aega... Seal juhtus miski, mida ei uskunud olema võimalik. Mägi alistas minu. Nagu energiat veel oli, aga seisma ma jäin ja jalad enam ühtegi liigutust ei teinud. Tõusul tegin kolm mitmeminutilist istumispausi (ning kaotasin neli kohta), viimasel viskasin oma viimased energiaampsud ka hinge alla ja alles seejärel vallutasin tipu. Allamäge kurnatust ei täheldanud. Võimalik, et põhjus oli väga minimaalses energiatarbimises, joogiks oli mul vesi ning lisaks veel kolm geeli ja kolm  šokolaadibatooni, TP-des söögipause ei teinud.

Kuigi arvasin, et viimased 5 km on pigem allamäge, siis ka sinna suutsid korraldajad surada ühe mitmesaja meetrise mägironimise 39 kilomeetrile, selle tiksusin üles välja tahtejõuriismete najal ja enne lõppu oli ka märg karjamaa, aga see kaameli selgroogu siiski ei murdnud ning lõppu ma jõudsin. Aeg u 6.30, koht 12/80. Tore "jooks" oli, ning mäepisiku sain sealt külge, soovitan.