Palju selliseid maid ei ole, kus võimalik ühe maratoniga kogu riik läbida. Liechtenstein on üks neist.

LGT Alpin Marathon algab Eschenis, kulgeb piki Šveitsi piiri pealinna Vaduzini, kerib ennast seal üles mägedesse ning jätkab jõnksutamist finišini Malbunis. Paari-kolmesaja osalejaga ei konkureeri jooks selles valdkonnas suurlinnade maratonidega, kuid kauneid loodusvaateid ja põnevaid elamusi pakub kuhjaga.
Liechtensteini kohale jõudmine ei ole nii mugav kui Helsingisse, Stockholmisse või Berliini, kuid siiski mitte võimatu. Valisin variandi, mis algas lennureisiga Zürichisse. Sealt edasi läksin rongi ja bussiga Schaani. Antud sõit sisaldab mõningaid ümberistumisi ja kestab suurusjärgus 1,5 kuni 2 tundi, aga päev otsa kehtiv pilet on internetist ostetav ja arenenud riigile kohaselt on Šveitsis info igasuguste väljumiste ja saabumiste kohta suhteliselt kergesti jälgitav ning paikapidav.

Ööbimispaigaks valitud Schaani linnake on muu Euroopaga võrreldes pisike küla (sest ega väiksesse riiki suuri linnu ehitama ei mahu), kust stardipaika jäi umbes 4 km. Need läbisin hommikul jalutades. Oleks võinud ka mingeid busse oodata, aga ilm oli ilus ja tee tasane.

Jooksu start oli Eschenis. Melu ja elevus, nagu sellistel puhkudel ikka. Lisaks numbritele ja stardipakettidele jagati brošüürikesi ja lendlehti muude ümberkaudsete ürituste kohta. Eelinfo põhjal oli teada, et tegemist on suhteliselt raske trassiga: rada kulgeb tõusvalt, algab umbes 500m kõrguselt üle merepinna ja lõpeb 1500m kõrgusel. Jõudes vahepeal 2000m lähistele. Kaheksa aastat tagasi olin jooksnud Zermatti maratoni, mis oma olemuselt oli umbes samasuguse tõusva profiiliga. Ajapikku on kogunenud ka kogemusi mägistelt ultrajooksudelt, nii et enam-vähem oli teada, milleks vaim valmis seada. Zermattis olin jooksnud mõned minutid alla 5 tunni ja seadsin seekordse sihiku enam-vähem samasse suurusjärku.

Stardikoridoris äratasid tähelepanu tempomeistrid. Iseenesest pole nad küll enam midagi eksootilist: ka meie suurematel maratonidel on oma õhupallide või lippudega tempohoidjad, kellega koos ühiseid unelmate piire püüdvad jooksjad koos oma eesmärgi poole rühivad. Imelikud olid lippudel ilutsevad ajad. Tavapäraste 3, 3:30, 4:00 ja 4:30 asemel olid eesmärki väärivateks aegadeks 5:00, 5:30 ja 6:00 tundi. Väga hea, see muudab 5 tunni püüdmise loodetavasti lihtsamaks. Plaan oli alustada tempoga 6:00/km, et siis hiljem tõusudel rütmi hoida ja tempos mitte lootusetult järele anda. Võib-olla oleks kõik ka nii toiminud, aga kui nägin, kuidas 5h tempomeistrid kohe minema tormasid, mõtlesin, et ju nad teavad paremini. Võib-olla läheb lõpus tõesti nii raskeks, et normaalse tulemuse saavutamiseks peab kohe alguses vajutama nii, kuis torust tuleb. Hoidsin ennast 5 tunni grupi sabas. Esimene kilomeeter 5.17, kolm kilomeetrit alla 16 minuti. Segased! Viimastel aastatel pole ma oma 3.40-seid maratone ka nii kiiresti alustanud.

Läksin oma rütmile üle ja vahe tempomeistriga hakkas kasvama. Antud profiiliga rajal on õige kiiruse hoidmine ikka väga tänamatu töö. Raja raskus ja sellest tulenev liikumiskiirus on lõiguti nii erinev, et annab võimalusi väga erinevateks taktikateks. Paistis, et tempomeister oli otsustanud tasasel osal gaasi põhja vajutada, arvestades, et ega tõusudel enam keegi niikuinii joosta ei jaksa. Lootes, et toimib ka mõni teine variant, jätkasin 5.30/km tempos. 10 km vaheaeg oli 55:10 ja peale seda algasid tõusud. Tempomeister oli selleks ajaks nägemisulatusest kadunud. Enamik kaasvõistlejaid läksid üle kõnnile. Jätkasin joostes. Kui tõusunurk väga suureks läks, muutus see rohkem jooksu imiteerivaks kõnniks, kus lennufaas kadus, aga suhteline kiirus oli hea, koht paranes iga sammuga. Järgmised 5 km läbisin 39 minuti ja 6 sekundiga, aga 14-ndal kilomeetril möödusin jalutavast 5 tunni tempomeistrist. Tundus, et minu taktika töötas paremini. Kuigi ega ma veel hõisata ei julgenud, sest mine tea, mis ees tulemas on. Igal juhul mõtlesin, et kui peaksin enne 5 tundi finišisse jõudma, siis ootan kindlasti täistunnini, et näha, kas tempomeister jõuab õigeaegselt kohale.

Peale poolmaratoni oli umbes 3 km laskumist ja siis edasi 8 km üles-alla jõnksutamist (Eestiga võrreldes ikka korralik reljeef), enne, kui algasid uuesti tõsisemad tõusud. Viimased 3 km tulid jälle allamäge. Ajaga 4:48:37,8 olin 243-st lõpetanud mehest 77. ja omas vanuserühmas 10. Jälgisin finišijoont kuni 5 tundi täis tiksus, aga tempomeistri lippu ei näinud. Järeldus: oma plaan on ikka parem, kui korraldajate pakutav. Protokollis oli eraldi välja toodud vaheajad ja kohad erinevatel rajalõikudel. Profiili muutusest annavad need aimu: esimesed 10 km 55:10 (161. koht), järgmised 16 km 1:54:16 (89.) ja viimased 16 km 1:59:11 (50.). 

Nänni jagamise suhtes oli korraldus suhteliselt minimalistlik. Stardipakett sisaldas lisaks numbrile ja haaknõeltele ühekordse annuse mingit joogipulbrit ning paar kohalikes kauplustes allahindlust tõotavat kupongi. Finišeerijaid peeti meeles lõpetaja särgi ja üllatus, üllatus – pastapliiatsiga! Oli küll soliidne pastakas, mis sobiks hästi G7 tippkohtumisel allkirju andma, aga seost jooksuga ei andnud kuskilt otsast välja lugeda. Ei jagatud ka kaasaegsete maratonide klassikalistesse standardpakettidesse kuuluvaid osaleja medaleid. Internetist sai muidugi alla laadida nimelise diplomi ja soovi korral tellida päris krõbeda hinna eest rajal klõpsutatud fotosid. Mõnusalt sooja veega välidušš oli lõpetajatele tasuta, samas, kui täistuuridel töötav mägirestoran ei andnud kuidagi märku, et jooksjatele seal mingid privileegid võiksid olla.

Bussid viisid soovijad tagasi stardipaika. Kasutasin juhust ja liikusin mägedest alla Vaduzi, Liechtensteini pealinna, et seal enne Zürichi rongile minekut natuke ringi vaadata. Numbri ettenäitamisel või finišeerija särgi kandmisel oli maratoni päeval transport kogu riigis tasuta. 
Vaduz, nii nagu kogu riik, tundus täiesti mahajäetud. Elu tundus minevat käima ainult neil hetkedel, mil maratoonarid linna läbisid või jalgpalli MM-l mõni mäng toimus. Klientide peibutamiseks olid mitmed kohvikud-restoranid püstitanud hiiglaslikud ekraanid, millelt siis rahvas võis oma lemmikutele kaasa elada. Ja need olidki tõesti ainsad kohad, kus oli rahvast!

Siis nautisin veel tasuta bussisõitu Schaanini ning siis tulid Šveits, rong, öö Zürichis, vahelduseks sealne loomaaed ja lend kodutanumale.

Äge maraton oli, 1870 m tõusu ja 720 m langust. Langused olid järsud. Kaugelt järsumad sellest, et oleks mugav joosta. Ent siiski joostavad. Mägiultratel on hullemaid esinenud. 

Kes just igal stardil isiklikku rekordit või olümpianormi eesmärgiks ei sea, minge ja proovige järele. Saate mõnusa kogemuse.