Eesti Vabariigi sajas juubeliaasta on erilisem igas valdkonnas ning inimesed leiavad erinevaid moodusi selle tähistamiseks.  Kaks jooksjat, Meelis Koskaru (41) ja Rein Pärn (78), võtsid näiteks tänavu kätte ja läbisid 2018.a. 100 maratoni.  Ehk siis teisisõnu – ühe aasta jooksul 100 täispikka 42,2km pikkust jooksumaratoni.  Rein jõudis oma sajanda maratonini sel aastal 15. detsembril, Meelis saavutas sama verstaposti aasta viimasel päeval, 31. detsembril.

Täna varahommikul kell 9.00 oli Pääsküla raba serva kogunenud 11 jooksjat, kelle eesmärgiks oli 42,2km mõnusas tempos läbida.  Kohal olid nii Rein Pärn kui Meelis Koskaru, kui mitmed teisedki kogenud maratoonarid.  Detsembrikuine libedus seadis jooksule omad piirid, mistõttu 42,2km täis saamiseks oli vaja läbida 20 korda 2,1km pikkune jooksurada.  Lühike ring tähendas ka sagedaseid joogipunkte ning sedagi, et kogu aeg oli rajal kaasjooksjaid näha.

Meelis jõudis finišisse sõprade saatel viie ja poole tunniga, mõni hetk hiljem lõpetas oma tänase maratoni ka Rein Pärn. Rääkisime Meelise ja Reinuga tänasel jooksuüritusel, et kätte saada värsked emotsioonid.

Mis tunne on?

„Noh ei saa palju aru,“ vastas Rein oma teada-tuntud tagasihoidlikkusega. „Eks muidugi natuke (on teistsugusem tunne), et midagi on saavutatud.“

„Eesmärk oli 500 kunagi läbi saada, selle pärast tegin (sel aastal) nii palju kui jõudsin. Kui hakkasin nägema, et sada võib aastas teha, eks siis püüdsin. Otsest eesmärki (100 maratoni 2018.a. läbida) ei olnud.“ 

„Sama tunne nagu enne mingit mäevallutust,“ kostis Meelis sama küsimuse peale. „Sa arvad, et kui sa nüüd selle tehtud saad, siis on meeletu emotsioon.  Ent kui sa lõpuks tippu jõuad, oled väsinud, hapnikku pole ja pead hakkama allapoole ronima. Nüüd on sarnane tunne! Tõenäoliselt pisar tuleb hiljem.“

„Ega ma sportimist ei jäta. Sõprade abiga on eesmärk saavutatud ja ma jätkan!“

Tänane jooksurada oli kohati künklik ja jäine ehk lühidalt - talvine.

Mis selle aja jooksul kõige raskem oli

„Mul oli septembri alguses jalg valus, põletik oli,“ märkis Rein. „Praegu on paranenud, iseenesest paranes.  Siis oli raske ja valus joosta. Väga pikka pausi ei saanud teha, 3-4 päeva, 365 päeva jagatud 100-ga on 3,5 päeva ehk iga nädal tuleb kaks maratoni läbida.“

„Kuu aega tagasi oli kõige raskem hetk,“ lisas Meelis.  „Kõigepealt tuli põlvevalu, sain sellest lahti, siis oli hüppeliiges pealt valus jalad läksid tursesse. Oli metsik valu, kõndides oli ka valus, seda tunnet rohkem kogeda ei taha. Massaaži ja Raul Kösteri (massöör-füsioterapeut MyFitnessis) nõuannetega sain jalad korda, peale seda jätsin 3-4 päevase vahe, taastusin paremini ära ja jätkasin. Eesmärk tahtis täitmist.“ 

„See oli kõige tüüpilisem ülekoormusvigastus.  See oli õppetund, et päris rauast ikka ei ole, täiesti lihast ja luust inimene, ei tohi minna liiga uhkeks.“

Nii Rein Pärn kui Meelis Koskaru läbisid sajast maratonist paljud Suunto Virtuaaljooksude raames, mis tähendas üksi enda jaoks sobival ajal maratoni jooksmist. 

Rein oma selle aasta sajandal maratonil ERRile intervjuud andmas.

Kuidas on üksi maratone joosta?

 „Mulle tegelikult meeldib väga. Siis saad enda tempot valida ja ei ole ora tagumikus,“ märkis Rein.  „Suure osa maratonidest läbisin üksi, sest Eestis ei ole nii palju maratone ja kui väljapoole minna, hakkab ajalimiit takistama.“

Soovime Meelisele ja Reinule jätkuvalt kerget jalga ning loomulikult – mõnusat aastavahetust!

Avafotol Meelis Koskaru