Tervitused!

Nii neile, kes jälgivad projekti "Eesmärgiks Tallinna Maraton 2020" osalejate tegemisi, kui ka neile, kes kuulevad sellest projektist esmakordselt! 

Meil läheb kenasti, vähemalt vaimselt. Sellele sain kinnitust maikuu ühisel treeningul - nooruslikku energiat, tahet ja motiveeritust oli hästi tunda. Füüsilise tervise poole pealt on seni kulgenud erinevalt. Mina isiklikult olen pidanud tegema nii aprillis kui mais säärelihaste probleemide tõttu treeningpause. Läks hästi - esimesel korral piisas kuuest ja teisel korral seitsmest päevast, et jätkata jooksudega. Seda, et treeningu mõju avaldub kolm nädalat hiljem, sain teada eelmisel aastal. Nüüd tean, et mitte treenimise mõju avaldub palju kiiremini - isegi 6-päevane treeningpaus, jooksuvormi silmas pidades, on kuritegelik luksus. Selle lühikese ajaga jooksutempo langes märgatavalt. Sel aastal on jalad saanud olulisemaks kui varem, kogetud pisivigastused on mind muutnud nende osas hellaks. Aega veel on, plaanitud põhistardini on veel kolm kuud. Selleks ajaks oleme kindlasti terved ja elu parimas jooksuvormis. 

Peale oma esimest jooksuvõistlust 2016.aastal tekkis huvi miks inimesed jooksevad, miks neid nii palju jookseb ning mis neid motiveerib? Neid põhjuseid on üllatavalt palju ja igaühel on põhjuste kombinatsioon erinev.

Paljude jaoks on ajendiks tervis, nii füüsiline kui ka vaimne. Parem füüsis, tugevam süda, hästi toimivad liigesed, pingetest ja stressist vabanemine - heaks abimeheks on kindlasti jooksmine, üks kättesaadavaim spordiala.

Suur hulk on neid jooksjaid, kes tunnevad suurt rõõmu ühistreenimisest, omavahelisest suhtlemisest, ühisest raskuste ületamisest, ühtekuuluvustundest ja tunnevad sellest puudust. Meil Pärnus on üks seltskond, keda võib vabalt nimetada jooksumaffiaks ja bossiks on neil Anu. Neid on uskumatult palju ja kõik on "Anud" ja kõik on "haiged" - väga tugev koos treenimise ja jooksmise sõltuvuse pisik on neid rünnanud. Mais, kui trennide läbiviimine oli lubatud arvulise piiranguga, käis tihe rebimine, kes pääseb trenni?

Parem väljanägemine ning enesekindlus on ka kindlasti nii mõnegi harrastusjooksja motivaator panna tossud jalga ja minna lippama.

Suur osavõtjate arv jooksuvõistlustel näitab seda, et väga paljudel on soov võistelda, saada osa ürituse möllust ja meeleolust. Võistelda iseendaga, oma eelmise tulemusega ja miks mitte ka oma sõprade, tuttavatega. Võistlusmoment, enda proovilepanek ja eesmärgi saavutamine on nauditavad. Usun, et paljudele.

Olen kuulnud, et jooksutrenn on hea võimalus võtta aeg iseendale, sel ajal muid kohustusi lihtsalt ei saa täita. Seda, et see aeg sobib hästi mõtlemiseks ja heade mõtete tekkimiseks, kogen pidevalt. 

Eelmisel aastal Võidupüha poolmaratoni joostes sain tuttavaks Robertiga, praktiliselt terve jooksu jooksime koos. Ta rääkis oma viimase üheksa kuu saavutustest jooksmises - muljetavaldav lugu. Küsisin selle peale, mis motiveerib teda jooksma? Vastust pidin ootama kuni finišijooneni oli jäänud umbes 300 meetrit - Roberti jaoks pidi finišisirge olema väga heaks motivaatoriks. Ise ma polnud enne sellise pilguga neid viimaseid pingutusi vaadanudki. Küll aga on mul väga hea ja soe mälestus detsembrikuise Vändra Mispo maratoni finiši järgsest hetkest. Hoog oli nii suur, et pidurdusteekond oleks olnud pikem kui finišijoon ja mulle medali kaela riputanud proua oleks lubanud. Laupkokkupõrkest me ei pääsenud - kallistus oli soe ja meeleolu super!

Huvitava loo jooksmisega alustamisest rääkis mulle Ursula, kelle kireks on saanud triatlon. Ta nägi, kuidas ämm vaevleb liigesevaludes, raskustega vallutab treppe. Hirm sarnase tuleviku ees panigi Ursula liikuma, algul elektripostist elektripostini joostes, siis kõndides, siis jälle joostes jõudis ta olukorda, kus kümne kilomeetri läbimine polnudki probleemiks. Lippab siiamaani - hea eeskuju paljudele.

Mis paneb mind jooksutossusid jalga panema?

Esimesel aastal oli põhjuseks tütre Anita soov, et issi läheks kümmet kilomeetrit jooksma. See oli naljanumber, esimene treeningki sai tehtud 1.aprillil. Iseenesest mõistetav, et ma tahtsin jooksu läbida nii, et poleks häbi. Siis ma ei osanud karta, et sellele tuleb jätk. Järgnevatel - nüüd juba neljandal, hooaegadel põhiliseks motivaatoriks on ikka eesmärgi saavutamine, sinna juurde erinevad lisastiimulid. Siis, kui ma liikusin poolmaratonile püstitatud ajalise eesmärgi suunas, tekkis mõte joosta välja aeg, mis oleks lastele tulevikus sihiks, mida korrata. Alles hiljem hakkasin mõistma, et see, kuidas ma sihikindlalt ja järjepidevalt näen vaeva eesmärgi saavutamise nimel, on järeltulevale põlvele kasulik eeskuju. Eeskuju on ju tunduvalt mõjuvam, kui soovitused ja õpetused! Minu jooksuseiklusega seonduv toimub nende silme ees, on lihtsasti mõistetav ja meeldejääv näide. Usun siiralt, et see, mida lapsed minu pealt näevad, aitab neil elus saavutada nii mõndagi, aitab elus paremini toime tulla. Ja see on minu jaoks väga motiveeriv - eeskuju pärandamine. Eeskuju liikumiseks - utsitan neid jooksma ja see õnnestub. Ühel aastal õnnestus peaaegu terve pere panna poolmaratoni jooksma, kõik said hakkama.

See, kui Anita ütleb, et on minu üle uhke ja abikaasa Marje poeg Germo kirjutab, et imetleb minu motiveeritust, muudavad emotsioonide kontrolli all hoidmise üli raskeks - omamoodi motiveeriv on ka see. Ei saa alahinnata projektis osalemisega seotud motivatsioonifaktoreid. Kui mind usaldatakse osalema projektis, usutakse minusse, kui tunnetan, et minu tegemisi jälgitakse ja elatakse kaasa, kui olen tiimiliige ja tahan olla selle vääriline, kui mind treenib kõrge kaliibriga jooksja ja treener - kõik see paneb ka kiiremini jooksma. Viimasel ajal on tekkinud uudishimu, milleks ma võimeline olen? 

See aasta on olnud teistsugune - trenni kilomeetreid on juba kogunenud sama palju kui eelmisel aastal septembrikuiseks Tallinna Maratoniks, võistlusstartide tunnet aga pole tunda saanud. Seda maitsvam saab olema juba laupäeval osalemine Janeki (projekti vedur Janek Oblikas jookseb oma 100-t maratoni) Juubelimaratonil. Selle aasta esimene start on juba lähedal!

Eelmine kord lubasin avalikustada oma ajalised eesmärgid. Enda jaoks said need kirja pandud juba aprilli keskpaigas. Ei ole lihtne määrata, mis on viie kuu pärast reaalne, kuid piisavalt raske eesmärk. Olen küsinud treener Anu arvamust. Kuna mul võistlusaegu ei olnud, siis ei saanud ka tema sel ajal mind selles osas aidata. Minu soov parandada maratoni aega 30 minuti võrra tundus Anu jaoks liiga suureks ampsuks. Siiski, eesmärgid peavad kõrged olema, võivad olla isegi hullumeelsed ja teekond nendeni ei pea olema kerge. Raskelt saavutatud eesmärgid on nauditavamad. Kirja said pandud sellised ajad: maraton - 3.28.11, poolmaraton - 1.37.48 ja 10km - 44.23. Kui peaks nii hästi minema, et mõni aegadest hakkab jalgu jääma, siis pidureid kulutama kindlasti ei hakka :-) . Maratoni eesmärk on nendest prioriteetseim. Miks just sellised ajad? Seda ma enne eesmärgi täitumist reeta ei taha. Statistika mulle meeldib ja seal see põhjus ka peitub.

Rõõmsameelset suve kõigile ja kerget jalga jooksuradadel!

Vitali