Äsja avalikustati Pärnumaa liikumisuuringu tulemused – selle eesmärgiks oli kaardistada Pärnumaa elanikkonna liikumisharjumused ja -hoiakud.  Kuigi uuring käsitles vaid üht maakonda, on selle tulemused olulised laiemas kontekstis.  Uuringuga tutvudes tekkis Marathon100-l koheselt küsimus – miks on jooksmise maine liikumisharrastusega mittetegelevate inimeste seas nii halb?

Nimelt on uuringule vastanud 1446 inimest jagatud kahte suurde gruppi – 1244 harrastajat ja 202 mitteharrastajat (liikumisharrastusega mitte tegelev inimene).

LIIKUMISHARRASTUSEGA TEGELEVATE inimeste populaarseimad valikud olid kõndimine, rattasõit, võimlemine, jõuharjutused ning viiendana – jooksmine.

Ent kui sama küsimus küsida mitteharrastaja käest (kellest 61% soovib tegelikult rohkem liikuda) on jooksmine spordialavalikutest EELVIIMASEL kohal.  Just nimelt – eelviimasel kohal, vähem populaarne on ainult suusatamine.  Isegi uisutamisega sooviks hea meelega tegeleda rohkem mitteharrastajaid kui jooksmisega!

Kolm kõige popimat valikut mitteharrastaja jaoks on rattasõit, ujumine ja matkamine.

Ehk teisisõnu – miks on jooksmise maine mitteharrastajate seas niivõrd halb, et see on kõikide valikute seas eelviimasel kohal?  Jooksmine on ju kõndimise kõrval kõige kättesaadavam aktiivne liikumisviis.  Sellega saad tegeleda igal pool, see võtab kõige vähem aega ning vaja läheb vaid jooksususse ja elementaarset spordiriietust.

KAS JOOKSMIST peetakse liiga raskeks? Kas jooksmise kohta on liigselt ekslikke eelarvamusi?

Küsisime selle kohta kommentaari ka Jaansoni Kahe Silla Jooksu, Pärnumaa Võidupüha maratoni ja teiste Pärnumaa suurte rahvaspordiürituste peakorraldajalt Vahur Mäelt. 

„Mitteharrastajad soovivad ilmselt seikluslikke ning meelelahutuslikke valikuid, milleks orienteerumine, rogain, matkad jmt neile tõenäoliselt sobivamad tunduvad,“ märkis Vahur Mäe Pärnu Kahe Silla klubist. „Jooksmine seostub rohkem võistlusmomendi ja kõrge pulsiga, mistõttu on keerulisem neid inimesi rajale meelitada.“

„Mulle tundub, et Eesti jooksuürituste korraldajatel on ka siin veidi "teeneid", sest sõna võistlus, mõtted "kiirus", "parim", "auhind" jmt on siiski valdavad märksõnad, millele turunduskampaaniates keskendutakse. Paljud on saanud jooksmisega seoses kooliajast negatiivse kogemuse ning läheb aastaid, et neid veenda, et jooksu näol on tegemist meeldiva liikumisvõimalusega.“

„On täitsa võimalik, et paljud mitteharrastajad saavad rahvajooksudelt negatiivse kogemuse ning edaspidi tükil ajal starti ei tiku,“ lisas Mäe. „Tõenäoliselt on peamiseks probleemiks vähene või täiesti olematu ettevalmistus. Samas, kepikõndi või kõndi vaadatakse siiani ehk veidi veidra pilguga - eriti meeste poolt. Võib-olla on see üks juurpõhjustest, mis seostub Eesti jooksu-uuringu tulemusega, et 50% ühel üritusel osalenutest "kaob pikaks ajaks ära". Seda tasuks edaspidi täiendavalt uurida, milline on nende osalejate profiil.“

„Mida me Pärnus märkame, on see, et pigem hakkavad käimine-kepikõnd populaarsemaks muutuma ning oleme juba aastaid keskendunud sõnumile, et näiteks Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks ei pea olema võistlus, vaid sündmus, kus leidub kõigile ea- ja jõukohaseid valikuid.“

PÄRNUMAA LIIKUMISUURINGUS oli loomulikult muudki huvitavat. Näiteks lühemat aega liikumisharrastusega tegelenud inimesed soovivad lühemate distantsidega jooksu- ja rattaüritusi.  Samuti soovitakse rohkem üritusi, kus saaks kogu perega koos liikuda.

Pärnumaa liikumisuuringu teostas Tartu Ülikooli Pärnu kolledž Pärnumaa Spordiliidu tellimusel, seda juhtis Kandela Õun.

Avafoto: Ardo Säks, Tartu Maastikumaraton